«Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!» ⟩ Ida-Euroopa on konditsiooni nimi

Eri Ida-Euroopa maade kunstnike töödest koosneva näituse peateesiks on, et «idaeurooplus» on identiteedina kahjulik, tõukub okupatsiooniperioodist ja lähendab meid Venemaale. Et tegu on ebaterve sõltuvussuhtega, kus Venemaa on nartsissistliku vägivallatseja rollis, ning et parem oleks määratleda ennast muul moel, kuna selline määratlus ei lase meie traumadel paraneda.

Tanel Randeri kureeritud näitusele «Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!» (14. aprill – 4. juuni, EKKM, saatetekste saab lugeda siit) keskseks kujundiks on kristallvaas, nõukogudeaegne staatusesümbol, aga samas ka viide Valgevene diktaatori Aleksander Lukašenka tsitaadile, et riik on habras nagu kristallvaas ja seetõttu tuleb seda hoida kindlates kätes. Teiste motiivide seas on näiteks võimla, põlevkivikaevandus, monumendid, IDA sildi vinnamine EKKM-i katusele, surmatants...

Grupiidentiteedile psühhoanalüüsi meetodiga lähenemine on väärt algatus. Samas saab analüüsi jätkata ja täiendada – Ida-Euroopa on konditsiooni nimi. Nimi iseenesest pole milleski süüdi; katseid vabaneda nii sellest kui postsoveedi nimest on tehtud riigi kõrgematel tasanditel korduvalt, peamisteks üritusteks olla midagi muud on «saada Põhjamaaks» või «olla luteri kiriku väärtusruum». Mõlemal puhul on ilmselgelt tegu uue isanda otsimisega või enda ankurdamisega kaugemasse, aga mitte vähem problemaatilisse minevikku.

Näituse tees – ühiskonnaga sama jalga käies – ’splitib’, esitades must-valget maailmanägemust, millelaadne on omane piirialase häirega, nartsissistlikele ning depressiivsetele patsientidele. Kõik need võivad olla õieti pädevad diagnoosid, piirialasusele viitab segadus iseoma identiteedi suhtes, nartsissismile ohvrimentaliteet ja enda õigustatuna tundmine ning depressioonile see, et õigupoolest ei tajuta alternatiivi võimalikkust. Splittimine pole muidugi lokaalne häda, vaid tänapäeva domineeriv psühhopoliitiline vorm, mida tingivad niihästi geopoliitika reaalsus kui parteipoliitika iseärasused, sageli mõlemad koos. Traumeeritud ühiskonnas pole ükski neist nähtudest õigupoolest imekspandav; pigem võiks küsida, kuivõrd normaalne saab ühiskond olla kestva traumaolukorra puhul – täielikust normaalsusest pole mõtetki kõneleda, kõik psühhopatoloogiad on vaid normaalse psüühika piirjuhud.