Vene imperialistlikust identiteedist oleme kõik kuulnud piisavalt, et mitte kahelda selle olemasolus. Huvitav on seejuures, et läbi Venemaa ajaloo on imperialismi vedanud väga erinevat laadi võimukooslused.

Varasemad varasemateks, praeguse avatud infoühiskonna puhul on suuremal osal venemaalastest olemas info elukvaliteedi, võimaluste ja väärtushinnagute kohta arenenud riikides, aga suures plaanis ei ole see midagi muutnud – 80 protsenti venelastest toetab jätkuvalt Venemaa võimuaparaati ning käimasolevat agressioonisõda Ukrainas. Miks? Milles on Putini fenomen? Miks valib venemaalane jätkuvalt elukvaliteedi ja ostustmisõiguse asemel vaesuse ja trööstituse? Mulle hakkab vaikselt tunduma, et selline toetus tugineb sügavale, peaaegu 100 aastasele kultuurilisele kandepõhjale.

Alustab algusest. Pärast 1917. aasta revolutsiooni hakkas Venemaa oma intelligetsi süstemaatiliselt hävitama. Vastustsrikkaid ametipositsioone pälvisid edaspidi lihtinmesed oma sõjaliste ja muude teenete eest; lihttöölisekultus viis selleni, et tellisetehase põletuskambrit teenindav töötaja teenis kordades rohkem kui kontoris kirjutsutuslaua taga istuv keskastmejuht. Kultuur läks kiiresti valitseva töölisklassi nägu; eluliseks näiteks sellest on blatnoilaulude meeletu populaarsus Venemaal. Blatnoikultuuri näiteid võib tuua igast kunstiliigist, aga vast piisab blatnoilaulikute kõrvale näitena multifilmisari «Nu, pogodi!» (ee «Oota sa!»), mis rääkis «Belomorkanali» paberossi suitsetavast vene blatnoihundist, keda ümbritsev elu halastamatult peksab.

Kommentaarid
Copy