Y-FILES ⟩ Ukraina UFOd ja USA õhupallid – avame Igor Volkega anomaalsete sündmuste tagamaid
10. mai 2023, 14:37
Peas loksuvad segapudruna UFOd Ukrainas ja USAs, YouTube’i-meediumid, kes hoiatavad tuumakatastroofide eest, Neitsi Maarja ja Venemaa, Roswellid ja Skinwalkeri rantšod, infooperatsioonid ja salastatud materjalid, satelliidid kukuvad sähvatuste saatel ajukoorest -ripatsisse ja kõik on nii keeruline. Jah, ma käisin taas Igor Volkel külas.
Esialgne plaan oli Igor Volkele külla minna ja uurida viimase aasta jooksul Ukrainas ning USAs toimunud sündmuste kohta. See avas aga Igor Volke hiljutised uurimissuunad ehk Vanas ja Uues Testamendis kirjeldatud sündmuste nägemise anomaalses võtmes, millest sel korral kahjuks pikemalt rääkida ei jõua – käesoleva artikli keskmes on Ukraina, Venemaa ja Ameerika ning anomaalsete keskkonnanähtuste seosed spionaažiga.
Esiteks avaldasid Ukraina teadlased eelmisel ja sel aastal teadusartikleid anomaalsetest keskkonnanähtustest Ukraina kohal. Hetkel on need veel kaasteadlaste poolt ametlikult arvustamata, aga artiklis kirjeldatav on ulmeline – näiteks tundmatud valgustneelavad objektid, mis liiguvad kordades kiiremini kui meile teada olevad lennumasinad.
Teiseks juhtus hiljuti USAs selline asi, et üheksa päeva jooksul lasti alla neli tundmatut lendavat objekti. Kelle omad need objektid olid, on veel selgitamisel, ent furoori tekitas see piisavalt. Kolmanda olukorraga alustame ka vestlust – nimelt oli hiljuti Kiievi kohal näha hirmsat valgussähvatust, mis ei olnud arvatavasti seotud aktiivse sõjategevusega.
«Hiljuti oli seal mingi müstiline valgus taevas, mida keegi ei taha omaks tunnistada – ühed ütlevad, et oli NASA sateliit, aga NASA ei võta omaks?» küsin Volkelt.
«Jaa, selle ümber on selliseid uina-muina-lugusid hästi palju. Praegu on selline ajastu, et igaüks võib saada kliendiks või produtsendiks, et andke ainult ainet ja küll ma siis ise vorbin juba sellest. Selle valgusnähtuse peale on ehitatud ufoloogiline rida, et ukrainlased lasid alla ühe tulnukate laeva, milles oli piloot ja üks android või küberorganism. See piloot võeti kinni ja toimetati eriorganite kätte, kes temaga siis tegelesid, ja tänaseks päevaks on teated, et ta on USA-le üle antud.
Seda legendi aitab levitada Irina Podzorova nimeline meedium, kes väidab, et ta on kontaktis maavälise mõistusega. Tema külge on liitunud selliseid aktiivseid inimesi, kes ehitasid üles Cassiopeia projekti, mis põhineb Irina sõnumitel. Ta on nii argi- kui ka YouTube'i-meedium – selline modernne tegelane, kes istub videotes oma ruumis ja keda juhatab sisse ning küsitleb üks «mänedžer», kes on volitatud esindama «avalikkuse huve». Irina võtab seejärel kontakti igasuguste kosmiliste olenditega ja vahendab nende sõnumeid. No mina nende sõnumite järele nagu puudust ei tunne [naerame], või selle informatsiooni järele. Minu jaoks on see fenomen ise selline uus, antropoloogiline ja etnoloogiline nähtus; ta loob moodsat-kaasaegset folkloori.»
«Ta on midagi samasugust nagu kunagised telemeediumid?»
«Absoluutselt, jaa. Mind huvitab, kuidas see info liigub ja mida sealt oodatakse. Ma pean vahele märkima, et mulle on see hästi tüütu, sest ma olen aastakümneid niisuguseid meediumeid ja asju näinud. [Naerame] Aga seal on huvitav vaadata, kuidas ta tehniliselt seda teeb, kuidas ta mõte liigub, kuidas ta otsib seda vastust ja kuidas ta selle siis nii-öelda konstrueerib või kuulajani toob. Muidugi tekib kohe selline küsimus, minu jaoks niisugune stalinlik küsimus, et kelle jaoks ta töötab? Ja seal on näha, et hästi delikaatselt, aga töötab nagu Vene poolel.»
Volke sõnutsi on Irina Podzorova käekäik suhteliselt levinud ja teada lugu ufoloogias. Esmalt oli tal kontakt maaväliste olenditega, kes ta ära viisid. Inimeste sekka naasis ta juba uute teadmiste ja võimetega. Seejärel sai temast meedium ja samas toode – teda ja temale teadaolevat informatsiooni saab väga hästi müüa ning seda ka tehakse aktiivselt. Näiteks saab nende keskusest «esoteerilisi kaupu» nagu tšakra massaažiõlid ja muu selline. Kuna akadeemiliselt ei suhtuta sellisesse «mambo-džambosse» Volke sõnutsi hästi, ei ole ka kedagi, kes selliseid meediumeid ja nende sõnumeid uuriks ning analüüsiks.
«Noh, mind huvitab,» jätkab Igor Volke Irina Podzorova hiljutiste teavituste üle arutledes, «et selle «tulnuka» sõnum inimkonnale Irina kaudu on moodsa humanismi poolt. Talt küsiti, et miks see UFO Ukraina poolele läks ja vastuseks oli, et ta tahtis Ukraina juhtkonnale anda sõnumit, et nad ei kasutaks neid teatud mürske ja relvi, mida üks NATO riik on neile tarninud ja mis sisaldavad radioaktiivset komponenti. Et see tingiks Vene poolelt ka samasuguse relva kasutamise, mille tulemusena leviks radioaktiivne saaste nende mürskudega loodusesse ja maastikku, sealt edasi jõgedega Doni ja siis Musta merre – ja Must meri sisemerena on hävimisohus. Kõik on sellises ökohumanismi ja Greenpeace'i võtmes, eks ole.
Mul tekib kohe huvi, et miks ta siis ei küsi selle tulnuka käest, et miks ta Ukrainasse läks? Et pannud siis juba otse Kremlisse…»
«Punasele väljakule?» lisan naerdes.
«Jaa, no ütleb «Stop the war!», eks ole, ja kogu lugu,» naerab ka Volke. «Et siis kõik probleemid lahenevad – ei ole vaja neid mürske ega mitte midagi. Kogu see ideoloogia on ehitatud üles Ukraina ründamisele sellisel pehmel moel, kiisukäppadega.»
Volke toob seejärel välja huvitava paradoksi. Mõned päevad tagasi oli Podzoroval «interkosmiline foorum», kus osales kosmiliste jõudude esindaja ehk UFO-missiooni tulnukas, kes saab astraalis liikuda, ja teda saatis Ameerika vaimne ja spirituaalne kuraator, keda nad Metatroniks kutsusid. Podzorova «firma» suhtub Metatroni suure lugupidamisega ja nad arvestavad temaga. Selles peitub aga konflikt!
Nimelt on Venemaa kasvatatud viimase paarikümne aasta jooksul mürgiselt läänevastaseks. Aga nad ei ole saanud vabaks n-ö dollarijanust ja Lääne tsivilisatsiooni headest autodest ning parimatest markidest. Et siin on üks antropoloogiliselt superhuvitav fenomen – kuidas januneda ühe tsivilisatsiooni osa, Lääne kultuuri varade ja toodete ning nende avalduste järele?»
«Materiaalne kultuur,» sõnan antropoloogina.
»Ja ka vaimne, sest nende venelaste lapsed on ju saadetud kõik sinna. Et kui ta tuleb ikka Cambridge'i, Yale'i või Harvardi paberitega tagasi, siis on ta ju Venemaal tehtud tegelane. Samal ajal on viha sihitud ja keskendatud just sellesama Lääne pihta. See on ihalus ja viha korraga.»
19. aprilli õhtul täheldatud valgusanomaalia juurde tagasi tulles peab ka Volke tunnistama, et ei tea rohkemat öelda kui seda, mida hetkel räägitakse.
«Alguses ukrainlased ütlesid, et see peaks olema NASA satelliit, mis alla kukkus, aga NASA ütles, et ei ole?» sõnan nõutult.
«Jah, noh, kas Vene satelliit, Hiina või Ameerika satelliit… Kui Ameerika pool ütleb, et ei ole nende oma, siis Vene poolel ei ole põhjust seal üldse midagi öelda. [Naerdes] Kui tõesti mõni satelliit alla kukkus, siis on ikka väga sitasti.
Mulle on mõned inimesed kirjutanud, et mida ma tean sellest. Ma ütlen, et ainult nii palju kui teisedki, et teisi niisuguseid allikaid mul praegu kasutada ei ole. Ja kui öelda päris ausalt, siis ega ma ei viitsi selle sündmusega tegeleda. Ilmne on see, et Ukraina noorte teadlaste pool aastat tagasi kirjutatud artikkel ja nende vaatlusandmed, mis nad Cornelli ülikooli saatsid, väärisid tähelepanu.»
Boris Zhilyaev, V. N. Petukhov ja Volodymyr Reshetnyk on Ukraina teadlased, kes avaldasid eelmise aasta 16. septembril artikli «Unidentified aerial phenomena I. Observations of events», mis keskendub Kiievis ja Vinarivka külas asuvates vaatlusjaamades tehtud vaatlustele ja kogutud andmetele. Esimese artikli avaldasid nad veebikogus arXiv, kus leidub hulganisti digitaalseid preprinte ehk teadusajakirjades veel avaldamata teadustöid. 13. novembril ilmus neilt ka teine artikkel «Unidentified aerial phenomena II. Evaluation of UAP properties» ning selle aasta märtsis lisandus kolmas artikkel «Unidentified aerial phenomena. UAPs over Kyiv». Viimase artikli kokkuvõttest võib lugeda järgmist:
«Oleme tuvastanud kolm objektide rühma: (1) heledate pöörlevate objektide rühm, (2) heledate struktureeritud objektide rühm ja (3) tumedate lendavate objektide rühm. Päevase taeva jälgimine võimaldas tuvastada heledaid ja tumedaid objekte suurusega umbes 20–100 meetrit, mis liikusid kiirusega umbes 1M kuni 16M. Nende objektide tuvastamine on eksperimentaalne fakt. Nende omaduste hinnangud tulenevad vaatlusandmetest. Autorid ei tõlgenda neid objekte.»
Artiklite autorid lahterdasid objekte esiti kosmilisteks ja fantoomideks, millest esimesed on helendavad ja taeva taustast heledamad objektid, teised jällegi tumedad kontrastiga objektid, mis justkui neelaksid valgust ja võivad liikuda kiirusega 15 km/s. Teadlaste nimedele klõpsates võib igaüks ise näha, kas tegemist on mõttetute poiste või tegijatega. Spoilerina võin öelda, et Zhilyaev on juba soliidses eas härra, kelle ResearchGate'i kontolt leiab 144 artiklit, millega ei tundu probleeme olevat. Ukraina astronoomide artiklit on kritiseerinud nii Ukraina Teadusakadeemia (NASU) kui ka Harvardi ülikooli astrofüüsik Avi Loeb. NASU läks isegi nii kaugele, et nõudis oma nime eemaldamist artiklist.
«Esimeses artiklis ütlesid nad suhteliselt konkreetselt, et tegemist oleks nagu UFOdega. Ja nüüd teise-kolmanda artikliga on nad püüdnud seda öelda mitte enam nii konkreetselt. Tundub, et nad püüavad seda pehmendada, justkui oleksid piki näppe saanud – et mis UFOodest te jaurate siin?» küsin Volkelt selgituseks.
«Noored teadlased liiga julgelt astusid välja; maailmas ei ole veel neid lahinguid ja seda akadeemilist sõda peetud,» teatab Volke. «Kaevikutes, jaa, juba oma sajandi jagu. Ameerikas anti 50–60-ndatel need esimesed «kõllid», et midagi hullu ei ole. Sest nad said teada, et tegelikul on ikka hull küll, aga leidsid, et selle tunnistamine oleks veel hullem. [Naerame]
Nende ukrainlaste juurde tagasi tulles – nad püüdsid pildile kaht erinevat tüüpi objekte, fantoome ja kosmilisi. Ühed olid mustad, teised valged. Ise olid need teadlased veendunud, et tegemist oli UFOdega. Kui teadlasrühm teeb tööd sõjategevuse käigus, siis esimense asjana läheb mõte ju droonide, tiibrakettide ja mürskude peale. Ma olen mingisugust Michio Kaku arutelu näinud, kus ta ütleb, et nende objektide kiiruse järgi otsustades võiks seda arvata. Vaata, ufoloogia on niisugune valdkond, mis on nagu kriminalistika – seal pole arvata midagi, seal tuleb minna jälgi pidi. Ja kui jälgede lõpus on kurjategija, siis tuleb tal persest kinni võtta, eks ole. Või siis, kui jäljed on kadunud, lõpetada see ära ja konkreetselt fikseerida, et ei ole võimalik tuvastada – ei ole see, teine või kolmas.
Kõigepealt oli mul küsimus, et palju seal vaatlusi oli? Kui oli kümmekond vaatlust, siis on okei. Siis tuli välja, et on sadakond vaatlust – kuskilt üks allikas rääkis. Siis ma kuulen, et oli ka märkus, et vaatlusi oli suisa tuhandeid. Siis ma mõtlesin, kurat, et kui on tuhandeid vaatlusi, siis see pole jällegi kasuks. Kui on sadakond vaatlust, siis ma mõtlen, et sadakond anomaaliat nende kümnete tuhandete mürskude keskel on logisch. Aga kui on tuhandeid, et siis võib-olla see läheb müra kategooriasse.
Kuna nad väitsid, et vaatlused tulid kahest jaamast, Kiievist ja selle lähedalt, ja need on korraliku aparatuuriga varustatud, ning on olemas teadlased, kes on valmis oma nime nii-öelda kaalule panema ja kes selle kokkuvõtte tegid… Siis siin ja täna, nüüd ja Pääskülas, ma võtsin hoiaku, et täitsa logisch. Et anomaalsed nähtused võivad figureerida. Mis mind ennast kõige rohkem ärritas või usaldamatust tekitas, oli see, et vaatluste arv oli liiga suur. Kui ma saadan luure või sondid välja, siis ma küsiks, et mis te sudite kogu aeg, põrkate ise omavahel kokku nii? Et see asi ei ole võib-olla kaine…
Ukrainlased saatsid oma tulemused väljapoole — Cornelli ülikool ongi just maaväliste uuringute keskus, Carl Sagani kunagine alma mater. Et väga arvestatav koht, ja sealt neile väga vett peale ei tõmmatud. Neile on kriitikat tehtud kolleegide poolt, aga see on jälle nüüd akadeemilise maailma argielu.» [Naerame]
«Teistmoodi ei saa?»
«Teeb ju kadedaks, kui teised teevad korraliku materjali ja vormistavad kõigi nõuete kohase artiklina, ja siis on veel andmed, mille peale seda ehitada. Mullegi tundus imelik, et nüüd Ukrainast selline uudis. Seal, kus ollakse sõjas, julgevad teadlased välja tulla sellise asjaga ja astuda sammu teema avalikustamise suunas. Kui on tundmatud lendavad objektid, siis on. Loomulikult võidakse neid mürskudeks tembeldada või öelda, et seadmed ei ole korralikult kalibreeritud, ja nii edasi,» sõnab Volke.
«Aga kui tõenäoline on see, et tegemist on inimtehnikaga, millega me ei ole tuttavad?» küsin ma seepeale.
«Seal oli väide, et väga paljud registreeritud objektid tulid maailmaruumist – ühed opereerisid Ukraina õhuruumis, teised tulid väljastpoolt. Samas võib seal olla sama probleem, nagu nüüd nende UAP-dega Ameerikas, et kas nad on Hiina või Venemaa omad. Siis on veel pakkumisi. [naerdes] Keegi ütles, et Mongoolia – et neist keegi midagi ei tea, et neil võib olla midagi.»
Ameerikas oli jaanuaris-veebruaris täielik saaga tundmatu objektidega. 28. jaanuaril sisenes arvatavasti Hiina seireõhupall USA õhuruumi Alaska kohal. 4. veebruaril, pärast seda, kui objekt oli üle terve USA lennelnud, tulistati see Atlandi ookeani kohal alla. Nädal pärast seda, 10. veebruaril tulistas USA Alaska ranniku lähedal alla veel ühe lendava objekti, mis oli orienteeruvalt sõiduauto suurune.
/nginx/o/2023/02/15/15140503t1h6c93.jpg)
Kohe järgmisel päeval, 11. veebruaril tulistas USA ja Kanada valitsuse korraldusel tegutsenud USA reaktiivlennuk Kanada Yukoni territooriumi kohal alla teise tundmatu lendkeha. Tegemist oli silindrikujulise objektiga, mis olevat olnud esimesest seireõhupallist väiksem. Justkui poleks reedest-laupäevast juba piisanud, tekkis ka pühapäeval, 12. veebruaril taevasse tundmatu objekt. Kaheksanurkne «lennumasin» lasti alla Huroni järve kohal USA-Kanada piiril. Soovitan tutvuda nii koondloo kui ka infograafikutega teadaolevatest ja tundmatutest objektidest.
«Need õhupallilood, need mingisugused sondid või droonid, mida nad seal hirmsasti võimsate laengutega alla lasid — küsimus on, kas see on kõik, või oli see siis niisugune flash?» küsib Volke salaoperatsioonile viidates ning lisab muiates: «Seda kuradi suurt õhupalli — seitsekümmend meetrit läbimõõdus —, seda näevad ju isegi purjus joodikud, kes õllepudelit tühjendades, pea kuklas, taevasse kiikavad. Kanada ja Ühendriikide piiril on NORAD, mis on põhjasuunaline kaitsesüsteem, sest Nõukogude Liit oleks rünnanud ju üle pooluse. Samamoodi on ka need suuremad tuumaressursid kõik Murmanski ja Arhangelski allveelaevadel, et see ründamine käiks üle pooluse.
Üle pooluste ründamise tõttu käivitati 1966. aastal või nii — siis, kui ma käisin veel koolis — helkivate ööpilvede vaatluse projekt. Selle organiseeris Tõravere observatoorium paljudes koolides. Osalejatele anti tabelid, kuhu kanda vaatlusandmed: helkivate pilvede esinemise kõrgus, kellaaeg ja muu. Tegelikult oli see Nõukogude sõjatööstuskompleksi organiseeritud asi. Eesti astronoomia- ja atmosfäärifüüsika instituudile oli selline ülesanne antud, ja instituudil oli vaja korraliku vaatlusandmete baasi. Kuna nende pilvede registreerimiseks vanu inimesi ega töökollektiive ei saanud kaasata, eks ole, anti see ülesanne koolidele.»
«Värsked silmad,» ütlen naerdes.
«Nojaa, lapsed on entusiastlikud,» nõustub Volke samuti naerdes, «Mäletan, kui meil käidi koolis rääkimas, siis ma võtsin ise sellest projektist osa. Aga enne läks aastakümneid mööda, kui sain teada, et Tõravere oli üks põhilisi helkivate ööpilvede registreerimise ja analüüsi keskuseid. Tõraveres töötati välja ka orbitaaljaamade jaoks tehnilised vaatlusseadmed. Kosmonaudid käisid samuti Tõraveres, kus õpetati neid seadmeid kasutama, ja siis need Eesti seadmed lendasidki orbiidile. Seda oligi vaja, sest helkivad ööpilved tekitasid häireid ja tõkestasid või segasid varajase avastamise radarsüsteemi – oli vaja teada, missugused häired seda teevad, mis ajal, kui süsteemselt, ja nii edasi.
No vot, ja siis nüüd see NORAD-i süsteem on Ameerika Ühendriikides see, mis peaks kõik põhja suunal liikuvad objektid — olgu õhupallid või õmblusmasinad või mis iganes seal üleval on — kohe avastama, ja siis võetakse need alla. Need õhupallid tulid Ameerikas äkitselt sellise skandaalina välja… Neil on kombeks öelda, et shit happens, aga keegi pani selle asja suure kella külge ja siis oli vaja reageerida. Helistati presidendile, aga presidendil on kogu aeg see paanika, et ta on vana, seniilne ja ei reageeri õigesti. Ja siis tema ütles, et noh, tuleb reageerida, ja siis lastigi mingisugused kaks-kolm parsat ja üks seitsmekümne meetrine õhupall alla. Need on operatsioonid, mida sooritatakse tavaliselt salaja, sest kogu see materjal, mis kätte saadakse, läheb ju tehnilisse luuresüsteemi. Aga nüüd ta läks siis nii-öelda ajakirjandusse. Minul tekib küsimus, et kas nüüd on õhk puhas, enam ei lenda midagi?»
«Kuidas tundub?» küsin niisama jutu jätkuks vastu, sest tean juba eos vastust.
«Kahtlen – sellepärast, et niisuguseid objekte on ju veel. Hiljaaegu oli kuulda, et USAs parlamendikomisjon nõuab järjekordset aruannet. See komisjon on praeguseks registreerinud 650 tundmatu objektiga olukorda. 650 objekti ei ole kolm suvalist õhupalli, ja nüüd siis neid materjale sorteeritakse. Lootust on, et me süstematiseerime, et me selgitame neid olukordasid.»
USAs on anomaalsete keskkonnanähtuste selgitamiseks kokku pandud uus komisjon, mis tegeleb peamiselt armee poolt nähtud, filmitud või muul moel fikseeritud olukordadega, mida ei ole võimalik selgitada. Ametkond nimetusega All-domain Anomaly Resolution Office on avaldanud eri materjale ja tegeleb hetkel 650 juhtumi uurimisega. Nad on avaldanud mitu videot, millest ühes viimastest, Lähis-Idas eelmisel aastal MQ-9 drooniga filmitud tundmatu objekt näeb tõesti ulmeline välja.
«Kas USA kohal olnud objektide puhul võiks pigem näha Vene või Hiina tegemisi kui maaväliseid külalisi?» püüan ma endiselt hoida skeptilist joont.
«Selle asja uba on küsimus, kas tegemist on Vene või Hiina omadega. Kui oleks väiksemgi võimalus, et tegemist on Vene või Hiina objektidega ja luurel puudub teave nendest, siis oleks ikka täiega pekkis, sest siis on kogu vastuluure omadega õhtal — nad tuleks päevapealt lahti lasta. Mitte kabineti tühjaks teha, vaid maja tuleks maha võtta ja uus ehitada. Aga seda võimekust ei ole ei Hiinal ega ka Venemaal, sest nad on ise nendest objektidest huvitatud.»
«Kes ja kuidas?» küsin täpsustuseks.
«Mul olid enne iseseisvumist sõbrad Venemaalt, kes käisid siin ja olid huvitatud ise kõikidest anomaaliatest. Nende jaoks olid UFOd reaalsus, mille kohta tuli maksimaalselt palju informatsiooni koguda. Ja nad teadsid, et need ei ole Ameerika omad, seepärast et üks luuraja jälgib ühte ja teine teist ning mõlemad luurajad teavad, mille järgi nad luuravad. Nii USA kui ka Nõukogude luurele olid luureobjektideks mitte Hiina või Iisraeli õhupallid ja värgid, vaid maaväliste objektide võimalik siinviibimine.»
Meie jutuajamine kestab pärast seda veel poolteist tundi ning kaetud saavad nii seosed inglite, Neitsi Maarja ja UFOde vahel, Tšernobõli tuumakatastroofi mainimine Johannese ilmutusraamatus, kui ka muud sidemed Piibli ja anomaaliate vahel. Põhjuseks on peamiselt asjaolu, et Igor Volkel on üsna pea ilmumas uus raamat «Piibel, anomaaliad ja Eesti» ja ilmselgelt on autoril jagada palju. Uue raamatu esitlus toimub 19. mail Viimsi raamatukogus, kuhu on kõik huvilised oodatud kuulama ja raamatut soetama.
Ning justkui kõigest eelnevalt räägitust ei piisaks, läks just paari päeva eest üles uudis sellest, et usakatel on mingi ülihea resolutsiooniga pilt kolmnurksest USO-st (unidentified submersible object) ehk UFOst, mis saab õhust otse vette lennata.
Elame-näeme; tõde on endiselt kusagil olemas.