OBSTRUKTSIOON Mäng elule, mäng riigi hingele (3)

Peaminister Kaja Kallas riigikogus. Foto: Tairo Lutter
Copy

Olen viimastel päevadel vaadanud ebamõistlikult palju Toompea šõud. Eile õhtul magama minnes mõtlesin, kas hommikul asi jätkub. Ärgates rõõmustasin – tsirkus ei ole ennast veel kokku pakkinud ja linnast lahkunud. Minu kui maksumaksja raha on üle aastate asja ette läinud. Ja samas – naudingul ei ole teatavasti hinda.

Võib-olla tekkis ka küsimus, miks just ebamõistlikult palju? Vastus on lihtne – ma muidu olen intelligentne inimene (kõigi meelest, keda tunnen), aga nüüd siis nii. Ja nagu John Lennon on öelnud: I'm a dreamer, but I'm not the only one. Ka mina olen unistanud, et olen targem kui tegelikult. Reaalsus aga teeb oma korrektuurid.

Ühest küljest vaadatuna on poliitika nüüd natuke lahedam. Muidugi võivad Reformierakonna toetajad nutta ja ratsionaalsusele apelleerida. Neutraalsele vaatajale aga parem kui muidu, või mis? Pilku natuke kaugemale suunates näeme, et näiteks Prantsusmaal on üheks demokraatia kaalukeeleks rahvas tänavatel. Ja mis nad teevad? Peksavad poode ja autosid segi! Rikuvad ju seadust! Lääne demokraatia siiski. Kuidagi on aga aastasadade jooksul jõutud sinna.

Meil on paar päeva parlamendi töö häiritud ja lehtedes figureerivad pealkirjad: põhiseaduslik kriis, tahan Riigikogust ära! Ja kõik kulmineerub sellega, et muidu kõva mees Mürgel Pigi nutab kuskil telesaates, et vaat' kui hirmus. Hirmus olukord! Eks ta ole õudne küll – mina televaatajana olen ka neil päevil tundnud, kuidas riik käte vahelt libiseb.

Tahame jõuda Läände, aga ilma Kolgatat läbimata, kuskil Riigikogus ratsionaalseid argumente esitades nagu villast sokki heegeldav vanaema. Võib-olla ongi Lääs jõudnud sinna kohta, kus demokraatia tähendab rahva jõu kasutamist ka riigi vastu? Autokraatia ju igatahes tähendab vastupidist.

Reipal sammul tänasesse päeva liikudes pean nentima, et pärast hommikukohvi lõpetamist saabus ka minu naudingule siiski esimene lõpp. Ega pull vast läbi saa, aga esimene lõpp siiski. Ühel Riigikogu bossidest viskas lõpuks kopa ette ja ta lasi valitsuse esindaja Heili Tõnissoni pulti, et eelnõu lõpuks üle anda. Olgu selle juuraga, kuidas on. Igaühele oma või mis seal Tartu Ülikoolis õpetatakse, aga ühe argumendina tõi boss välja ka asjaolu, et Põhiseaduse järgi kujutas viivitamine juba ohtu valitsuse esindaja elule ja tervisele.

Eeldades, et Riigikogu puhvetis pakutavad võileivad on tervislikud, jääb minu arvates lauale kaks varianti. Esimene, minu hinnangul võib-olla ka tõenäolisem – riigisaadik Tšapajev, kes riietub nagu «gängster ängster üks kaks kolm, kes meist kõige gängstam on?», kutsus patsaanid kohale ja hakkasid siis Heili elu ning tervist ähvardama. Võib-olla oli nii, ehk loeme kunagi kellegi mälestusraamatust.

Teine teooria on mul samuti, mida ei maksaks maha kanda. Nimelt Kuku-Malle Davai jõi liiga palju oma humalast meelisjooki ja ehk ei tundnud enam omasid ära nagu heal külapeol ikka? Tõmbas pükstelt vöö ja ähvardas hakata Heilit nüpeldama? Jäägu igale lugejale õigus omale arvamusele.

Kerge vahepõige Riigikogu esimestesse päevadesse, kui kõik oli veel üpris viks ja viisakas. Ühest intervjuust Grindr Terasega sain ka mina teada, et Riigikogu liikmetel on lausa jõusaal majas olemas, et ei kõlbagi MyFitnessis powerlifting-barbidega koos tõstmas käia. Okei, see selleks. Kui ei sobi, siis ei sobi. Eilsel istungil aga minu usk peaaegu taastus, kui hakati rääkima ka päris asjadest: samal ajal aset leidnud Pärnu Sadama ja Tartu korvpalli mängust, mille skoori loeti mitmeid kordi ette. Ja ühel hetkel, kui tekkis liialt pikk paus, küsis koalitsioonipoliitik Malev Storaenso oma oponendilt mängu skoori. Ja vastuse ta ka sai – Huawei Poluvernikult, kes oli mängu istungi ajal vaadanud. Et siis ikkagi päris inimesed. Tegelevad päris asjadega.

Meedias on esile tõstetud huvitavaid fakte obstruktsioonide ajaloost; näiteks on toodud Märt Martinson, kes pidas puldist 11 tundi kõnet. Nüüd on lihtsalt asju keerulisemaks muudetud ja põrgatatakse kahe minuti kaupa. Valitsusel peaks seeläbi olema nagu rohkem võimu ja vähem soovi kompromissi leida, aga lõpuks on seda siiski vaja, varem või hiljem. Aga võib-olla ongi hea, et Riigikogu praeguses olukorras midagi vastu ei võta? Palju neid seadusi ikka on, mis inimeste elu paremaks teeksid? Parem variant tundub, et midagi ei näpita. Poliitiline kultuur on nõrk, vastandumine aga tugev. Kes lubab, et nelja aasta pärast teised masuurikad ei võida ja ei hakka seadusi ümber tegema?

Järgmistel valimistel hääletan kandidaadi poolt, kes lubab terve aja ainult obstruktsiooni teha ja soovitavalt humoorikas võtmes.

Tagasi üles