Ma olen nüüd 39 tundi ja 36 minutit üleval olnud ja järgmised asjad on faktid.
Ma ärkasin kell 6.45. Eile. Täna on juba täna.
Alumisel kotil on parim kuluefektiivsuse näitaja linnas.
Ma ei unusta enam mitte kunagi kodust lahkudes võtmeid maha.
Telefon peab ka olema alati laetud, aga defektne aku ei päästa sind. Peaaegu kaks kuud tagasi jalutasin linnast koos sõbraga Sõlesse. Ta läks koju ja ma kõmpisin edasi Metsiku Lääne suunas. Sõle Stati ees oli mendibuss ja kõrval tolknesid naarikud; mõlemat on kuluefektiivsena parem mitte kohata. Kõndisin edasi, et endale mentidest ja naarikutest eemal takso tellida. Telo taskust külma kätte viies kukkus aku 25 prossa pealt nulli. Lonkisin jalgsi mööda Paldiski maanteed koju ja ainuke mure oli, et samal ajal ei saanud muusikat kuulata. Ligemale kümnekilomeetrine rännak riivis kuluefektiivsuse nii maha, et koju jõudes jäin koheselt magama.
Täna jõudsin taksoga rajooni. Ilusti ja probleemideta, aga ka ilma koduvõtmeteta.
Õnnis on mees, kelle kõik pereliikmed magavad rahulikku ja sügavat und. Nii sügavat, et nad ei kuule ei fonoluku ega uksekella helistamist.
Maja ees ei ole mõtet nukralt hängida, naabrid näevad, et oled kuluefektiivselt koti peal.
Kui sa helistad tund aega järjest telefonile, mis ei vasta, siis saab ka toimiva akuga telefonil aku tühjaks.
Kell 5.45 ei ole mul hallukaid kodulähedases metsas, sest need on päris džinnid, kellega ma seal hängin.