Väike-Õismäe asum tundub üldiselt ülirahulik post-sovjetlik utoopia, kus mänguväljakutel kilkavad lapsed, rohealadel jalutavad emmed-issid ja memmed-taadid ning kõik tundub üldiselt hõllanduslikult idülliline. Ent olid ajad, mil toimusid röövimised ja tapmised ning autodes plahvatasid pommid. Kentsakal kombel toimus siis ka jagelemine telekommunikatsioonifirmade vahel ehk kurikuulus «1996. aasta Telekaablisõda».
«Kas sa tegid midagi?» küsib isa iidvana nõukaaegset kineskoopteleviisorit inspekteerides mu käest.
Isa oskab asju parandada, või siis õpib neid parandama. Vähemalt mul on selline tunne, et ta oskab kõike parandada, ja ilmselgelt helistas ema talle, kui meie televiisor enam pilti ette ei võtnud. Ma ei tea täpselt, mis see «midagi» on, mida ma teinud olla võisin, aga ma eeldan, et midagi halvasti ja/või valesti, sest telekas on katki ja «A-rühma» tänast osa ma ei näe. See on tol hetkel kõige dramaatilisem seik teleka mittetöötamise juures, sest ma pean teada saama, mis sorti vanametallist nad täna tanki kokku keevitavad ja kuidas Murdoch B.A.-le närvidele käib.