MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL. 12 1996. aastal alanud «Telekaablisõjas» puudusid hukkunud, olid vaid võitjad ja ellujääjad

Magalatuur Väike-Õismäel vol. 12 Foto: Erakogu
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Väike-Õismäe asum tundub üldiselt ülirahulik post-sovjetlik utoopia, kus mänguväljakutel kilkavad lapsed, rohealadel jalutavad emmed-issid ja memmed-taadid ning kõik tundub üldiselt hõllanduslikult idülliline. Ent olid ajad, mil toimusid röövimised ja tapmised ning autodes plahvatasid pommid. Kentsakal kombel toimus siis ka jagelemine telekommunikatsioonifirmade vahel ehk kurikuulus «1996. aasta Telekaablisõda».

«Kas sa tegid midagi?» küsib isa iidvana nõukaaegset kineskoopteleviisorit inspekteerides mu käest.

Isa oskab asju parandada, või siis õpib neid parandama. Vähemalt mul on selline tunne, et ta oskab kõike parandada, ja ilmselgelt helistas ema talle, kui meie televiisor enam pilti ette ei võtnud. Ma ei tea täpselt, mis see «midagi» on, mida ma teinud olla võisin, aga ma eeldan, et midagi halvasti ja/või valesti, sest telekas on katki ja «A-rühma» tänast osa ma ei näe. See on tol hetkel kõige dramaatilisem seik teleka mittetöötamise juures, sest ma pean teada saama, mis sorti vanametallist nad täna tanki kokku keevitavad ja kuidas Murdoch B.A.-le närvidele käib.

Aga see «midagi», mida saab tollane noor tollase tehnikaga valesti teha – mis see olla võiks? See on iidne tehnika, antennikaabel sisse ja kanalite manuaalne seadistamine; siin ei ole mingeid digiboksi või ruuteri restarte, valesid signaale või mitut sisendit. Ainus, mis valesti saab tehtud olla, on näiteks, et ma lõin või peksin telekat.

«Ei,» vastan kahtlevalt, sest tegelt panin paar pauku televiisori kasti pihta küll.

Aga see on ju normaalne, et paned paar laksu, kõik on läbi aegade nii teinud, või ei? Paar käelööki kasti pihta teeb ju igasuguse nõukaaegse tehnika korda? Lapsena tundus see küll loogiline, tagantjärele enam mitte – ega's siis need laksud mingeid juhtmeid ja kondensaatoreid tagasi ühenda.

Jään enesele kindlaks ja isa raputab pead, sest midagi on valesti. Kaablid on ühendatud, elekter sees, kineskoop töötab, aga pilti ei ole. Imelik on see, et tegelikult on pilt, üleni must ja kerge kõikuva triibuga. Kui ei oleks üldse signaali, siis oleks ekraanil see sipelgapesamuster, valge müra, kineskoobi sees olev gaas reageerimas kosmilisele kiirgusele.

Isa raputab endiselt pead ja vaatab jätkuvalt juhtmeid. Sõber rääkis, kuidas ta tulistas väikse tatina mängupüstoliga isa läpaka ekraani pihta. Ekraan läks mängupüstoli kuuli peale katki ja sõber sai isa käest korraliku litaka. Nagu nõukaaegse tehnika puhul, nii tegi ka see litakas «kasti» pihta kõik asjad korda. Või ei? Mina tatikana ootasin ka millegipärast litakat, aga seda ei tulnud. Hea, et ei tulnud – võib-olla oleks ühendusi ja transistoreid-kondensaatoreid veelgi enam lahti ühendanud. Eriti, kuna see telepildi puudumine ei olnud ju üldse minu kätetöö.

Ma ei mäleta enam, millal see olukord juhtus – kas me olime esimesed tsiviilisikutest kannatajad 96. aastal alanud «Telekaablisõjas», või oli see juba hiljem. Ma ei mäleta enam aastatki, ega ka seda, kas ma elasin veel Kullerkupu tornmajas või juba Hiina müüris. Aga ma mäletan seda meeleheidet mustava teleka ees, kust oleks pidanud jooksma mu lemmikseriaalid.

Kaablisõja juurte ja põhjuste mõistmiseks peame alustama seda lugu vaat' et sellest hetkest, mil Eesti vabaks sai, sest siis vabanes ka meedia ja sellega seonduv äri. Riburadapidi tulid uued erakanalid ja ka uued telekommunikatsioonide vahendajad. Millegipärast ei osatud ega tahetud aga turgu korralikult vabaks teha ja telepildi edastamine anti näiteks Tallinnas ainult ühele firmale. 

«Teatavasti otsustas Tallinna linnavalitsus juba 1992. aasta aprillis, et linnale on oluline omada ühtset kontseptsiooni kaabel-TV süsteemide rajamiseks. Loomaks ülelinnalist kaabeltelevisioonivõrku, millele oleks hiljem võimalik lisada ka teisi telekommunikatsiooni teenuseid, kuulutati välja avalik konkurss, mille võitis AS-i Levicom tütarfirma AS Eesti Telag. Sõlmides Tallinna linnavalitsusega lepingu kaabel-TV arengu juhtimiseks, teostas «Eesti Telag» süsteemi rakendamise tasuvuse ja teostatavuse uuringud, mis tunnistati ekspertide poolt rahvusvahelistele nõuetele vastavaks.

Teenuste paremaks pakkumiseks loodi 1993. aasta augustis AS Tallinna Kaabeltelevisioon, mille üheks aktsionäriks on peale «Eesti Telagi» ka Tallinna linnavalitsus.»

Sellises olukorras siseneb turule STV, kes ei ole nõrgem monopoli omavatest tüüpidest – sama artikli tuumaks on, et STV edastab Mustamäel telepilti ilma ametliku litsentsita. See väide tuli aga AS-ilt Tallinna Kaabeltelevisioon ehk konkurendilt,m ja STV sõnutsi on neil litsentsid ja load Tallinna linnalt olemas. Tallinna Kaabeltelevisioon on selleks hetkeks jõudnud juba Väike-Õismäele: Hiina müüri Nurmenuku poolses otsas on püsti hiigelsuur satelliiditaldrik ja 700 korterit saavad kaabeltelepilti.

Foto: ekraanipauk Päevalehest (2. august 1994)

1996. aasta 4. jaanuari Sõnumilehes ilmub artikkel «Saarlased ihaldavad Tallinnas kaabeltelevisiooni monopoli», milles tuuakse samuti välja, et AS-il Tallinna Kaabeltelevisioon on 1993. aastast linnavalitsusega leping, mis annab neile ainuõiguse Tallinna kaabeltelevisioonivõrgu rajamiseks. Selles lepingus peitub ka kohustus seda teha ning samaaegselt hoida korras vana kollektiivantennide võrku ehk tasuta leviva televisiooni võrku. Artikli sõnutsi on selle aja jooksul suudetud uusi kaablivõrke rajada vaid Õismäele ja ühinema saadud 1000 kliendi ringis. Tallinna Kaabeltelevisiooni eesotsas on Tõnis Palts, kelle andmetel on firma kulutanud 15 miljonit krooni ja kes kinnitab, et ootevalmis on 30 kilomeetrit «moodsat fiiberoptilist kaablit Õismäe suurimas majas» ehk Hiina müüris.

Ma olen lihtne kulturnik ega tea täpselt, kes ja kuidas peaks majandusseaduste järgi käituma, mis oli tollane skeem telekommunikatsioonide arendamiseks või mismoodi oleks pidanud tollal tegutsema, et tagada nii inimeste ligipääs teenusele kui ka luua veel olematut kaablivõrku. Ent tänapäevases olukorras oleks mõeldamatu, et üks firma saab teenust pakkuda ja teistel keelatakse seda teha. Eriti jõhker tundub, et AS Tallinna Kaabeltelevisioon sai endale ainuõiguse klausliga, et kui linnaosa sõlmib lepingu teise operaatoriga, tuleb linnal rikkumise eest tasuda 100 000 krooni trahvi. Aga samavõrd kui Tallinna Kaabeltelevisioon on vabal turul monopolist, on ka STV aferist-pohhuist – nad lihtsalt panid 1994. aastal kaablid trepikodadesse Mustamäel ja tulid ka Õismäele.

Kaks aastat pärast 1994. aastal esimest korda mainitud hala on asi nii kaugel, et STV on nagu vähk enda kaablid mööda Õismäe paraadnaid laiali vedanud. Kohe pärast 4. jaanuari Sõnumilehe artiklit ilmub 13. jaanuaril Eesti Päevalehe artikkel «Kaks firmat rebivad kaabel-TV turul», milles peamiselt kirutakse STV-d kui piraatfirmat, mis pakub odavamat teenust, sest lihtsalt rotib filme ja tegutseb ilma mingite lepingute-litsentsideta. Võib-olla päris nii julmalt ei öelda, aga näiteks vihjatakse STV omakanalile S 94, kust näidatakse hulka välismaiseid filme ja saateid. STV asepresident Raivo Mihkelsoo ütleb piraatluse süüdistuste kohta, et nad ostavad filme firmalt, mis on lubanud nende näitamisõiguse eest ka vastutada. Seaduse rikkumise kohta vastab Mihkelsoo: «Kaabeltelevisiooni seadust pole olemas, seetõttu ei saa me seda rikkuda.» Nurisetakse ka STV pildikvaliteedi üle, mida ettevõtte asepresident kommenteerib järgnevalt: «Mihkelsoo sõnul võib pilt olla hea, normaalne või halb. STV näidatava pildi kvaliteeti pidas ta normaalseks.»

24. aprillil võtab teema ette ajaleht Post artiklis «Kaabeltelevisioonide sõjas kaotavad linlased», mis samuti keskendub STV sitale kvaliteedile ja võimalikule ebaeetilisele ärimudelile: räägitakse, et kui ei ühine, siis läheb tavaantennist tulev pilt ka halvaks. Samas tuuakse sisse ka see narratiiv, et ühed õismäelased kurdavad, et AS Tallinna Kaabeltelevisioon ei jõua oma otsaga nende juurde, mistõttu peavadki nad konkurendi kaissu pugema. Tallinna Kaabeltelevisioon ei ole seega täitnud oma kohustust võrku välja ehitada. Põhjenduseks tuuakse igasugused jamad investoritega, ent väidetavalt on saadud kokkuleppele Iisraeli partneritega, kes panevad tallinlaste kodudesse telepildi toomiseks 60 miljonit krooni alla, ja sügisel algab võrgu väljaehitamine. Artikkel lõppeb tõdemusega, et ehk see ka juhtub, aga vaevalt STV oma klientidest lihtsalt loobub, ning seda täiendab eriti prohvetlikult mõjuv lõpplause: «Konkurendi haavamiseks piisab ju vaid kaablite läbilõikamisest.»

16. oktoobril ilmunud Eesti Päevalehe artikli «Kaabeltelevisiooni turg jaguneb» järgi on STV-ga liitunud 20 000 inimest, ent samas keelatakse neil ETV telepildi edastamine, kuna neil puudub selleks leping. Lepingut pole aga sellepärast, et STV ei maksa Eesti Autorite Ühingule autoritasusid. Samas on AS Tallinna Kaabeltelevisioon jõudsalt (eeldatavasti tänu Iisraeli investoritele) kaablivõrku edasi arendanud ning ühendab alates augustist võrku 2000 korterit kuus; plaan on «jõuludeks ühendada kiudoptilise kaabliga võrku kõik Õismäe 13000 kodu». Samal ajal lendab turule ka Starman, mis kvaliteedi poolest on pigem Tallinna Kaabeltelevisiooni kui STV masti.

Foto: ekraanipauk (Eesti Päevaleht, 16. oktoober 1996)

Kõik eelnev — AS-i Tallinna Kaabeltelevisioon ja STV vaheline rebimine, STV süüdistamine piraatluses, Tallinna Kaabeltelevisiooni kallimad hinnad võrreldes STV-ga, litsentsid ja lepingud — kulmineerub 1996. aasta detsembriks. Oktoobris välja hõigatud lubadus ühendada võrku kõik 13 000 korterit hingab Tallinna Kaabeltelevisioonile kuklasse ja monopol on kõikuma löödud, sest lisaks «pahalasele» STV-le on teemas ka Starman. Neljapäeva, 19. detsembri hommikul saadab Tallinna Kaabeltelevisioon töömehed objektile.

«Tallinna Kaabeltelevisioon lõikab kaableid»

Tallinna Kaabeltelevisioon alustas eile hommikul Tallinna Õismäe elamurajoonis ilma litsentsita kaabeltelevisioonifirma STV kaablite läbilõikamist ja lahtiühendamist. Telekommunikatsioonifirma Eesti Levicom tütarfirma Tallinna Kaabeltelevisioon tellis STV kaablite lahtiühendamiseks teenuse aktsiaseltsilt Kevadjuga. «See firma peab Õismäel tegutseva illegaalse kaabeltelevisioonivõrgu tekitatud telepildihäired likvideerima,» ütles Tallinna Kaabeltelevisiooni juhatuse esimees Peep Põldsamm. Põldsammi sõnul rikub STV kaabelvõrk Õismäel ühtset telepilti, kuna nad kasutavad vana tehnoloogiat. (STT-ETA-BNS)

STV kaablite lahtiühendamiseks on AS-il Tallinna Kaabeltelevisioon mitu põhjendust. Esiteks ühendatakse kaablivõrk lahti majades, kuhu STV on kaablid vedanud ilma majaomanike nõusolekuta. Teiseks põhjenduseks on see, et STV kasutab mingeid madalakvaliteedilisi seadmeid ja tehnikat, mis segab Tallinna Kaabeltelevisiooni pildiedastust ning teeb kvaliteedi halvaks. Tõnis Paltsi sõnutsi on kaablite lahtiühendamine ja häirete kõrvaldamine lausa altruistlik ettevõtmine, et «pühade ajal oleks võimalik vaadata kvaliteetset telepilti». STV asepresident Mihkelsoo peab aga juttu sitast tehnikast täielikuks ibaks: «Meil on täiesti uued splitterid ja võimendid ning 98 protsenti meie topeltvarjestusega kaablitest kulgeb Eesti Telefoniga sõlmitud lepingu alusel maa all.»

Kaablid ühendati esiti lahti ja seejärel lükati lahtiühendatud STV kliendid sunniviisiliselt Tallinna Kaabeltelevisiooni võrku. Õnneks ei pidanud nad selle eest liitumistasu maksma – see oli vist mõeldud jõulukingina Tallinna Kaabeltelevisioonilt ja väikese präänikuna uutele klientidele. Kas sellega saabus jõulurahu? Ei, sest samal õhtul lõhkusid «tundmatud kurjategijad» (wink-wink) AS-i Tallinna Kaabeltelevisiooni uhiuue valguskaabli ja järjekordsed 1500 korterit jäid ilma telepildita.

Foto: ekraanipauk (Eesti Päevaleht, 21. detsember 1996)

Selles «sõjas» said enim kannatada tsiviilisikud, kes pidid pildi taastamist ootama pühapäevani. Kujutad ette nädalavahetust ilma kodunetita, ja samal ajal on telefon puru või lamemaalased on 5G-torni õhku lasknud? Et võtad lõpuks selle raamatu käsile, mille sõpradelt sünnipäevaks said, või lähed jalutama? Jaluta, palju tahad, aga lõpuks on janu multimeedia järele nii suur, et otsid välja vanad DVD-d ja asud neid läbi välise lugeja oma läpparist vaatama. Eesti Päevalehe artiklis annavad kohalikud tunnistusi olukorra reaalsusest, mis on ühtaegu tüütu toru otsas rippumine ja samas piraatlusega harjunud ning üles kasvanud magalakodanikule lihtsalt leidlikkuse harjutus.

«Kaabeltelevisioon lõikas STV kaabli läbi, nüüd lõikas STV kaabeltelevisiooni kaabli läbi. Neid firmasid on võimatu kätte saada, panin arvuti sekundi tagant helistama, aga ikka ei õnnestunud,» rääkis nördinud õismäelane eile Eesti Päevalehele.

Õismäe tee viiekordses majas elava noormehe hinnangul on Haaberstis valitsev olukord lausa loomalik: «Inimesed jooksevad videomakkidega sinna, kus on kollektiivantenn, et oma lemmiksaateid lindistada.»

Tagantjärgi on keeruline kogu sündmuste järjekorda taastada ja öelda, kes ja kui kaua ilma telepildita oli. Näiteks sama laupäeva Sõnumileht kirjutab, et telepildita on «kümned tuhanded Tallinna Õismäe elamurajooni inimesed» ja STV asepresident Mihkelsoo ütleb, et «nende võrk on lõhutud 161 trepikojas ja asendatud TK võrguga».

Foto: ekraanipauk (Sõnumileht, 21. detsember 1996)

Esmaspäeval, 23. detsembril ilmunud Äripäeva artikkel täpsustab, et 19. detsembri ehk neljapäeva õhtul lõigati STV kaablivõrk läbi 40 paraadnas. Lisaks lõhuti keskööl STV Õismäe saatekeskuse magistraalkaabel, misjärel kaob telepilt kõikidest Õismäe korteritest, mis on ühendatud STV kaablivõrku. Samal ööl tehakse neljast-viiest kohast ribadeks ka Tallinna Kaabeltelevisiooni kiudoptiline valguskaabel ja telepilt kaob 30 kortermajast ehk 1500 korterist. Kui palju see kõik maksma läheb? «STV hindas talle tekitatud kahju suuruseks 470 000 kr ja Tallinna Kaabeltelevisioon oma kaotuseks 250 000 kr.» Eurodega üles kasvanud inimestele infoks, et me räägime siin umbes 30 000 ja 16 000 eurost.

Ma arvan, et lugejale on praeguseks selge, et see sitt ei lõpe nii kergesti. 23. detsember, jõulud on ukse taga, kapsad hauduvad ja essugi peale telku ees pussutamise ei ole teha. Eelmiste ööde tulemusel signaalita jäänud telekad on just käima saadud ja kõik 1500 korterit naudivad värvilisi pildikesi huvitavamast elust kui see, mis nende sees päriselt toimub. Vaid hetk, ja neli tundi kestnud idüll lõppeb, sest seekord lõikavad tundmatud kurjategijad läbi magistraalkaabli. Asi kisub veelgi hapumaks, sest ka ühisantennidesse ühendatud telerid ei tööta ning Tallinna Kaabeltelevisiooni esimehe Peep Põldsammi arvates on «kasutuks muutunud ligi 80 protsenti Õismäe teleritest». Kiudoptiline kaabel purustati mitmest kohast ja tehnikud, kes seda parandama asusid, ütlesid Eesti Päevalehele, et tegemist oli «profi tööga», sest «lõikaja on täpselt teadnud, kust ja kuidas lõigata.» (Eesti Päevaleht, 24. detsember 1996, «Enamik Õismäest oli eile televaba»)

Sama päeva Sõnumilehe sõnutsi otsustati 23. detsembril toimunud Haabersti halduskogu erakorralisel koosolekul, et nii STV kui ka Tallinna Kaabeltelevisioon on seadusi rikkunud. STV ei ole kaabelvõrgu paigaldamiseks luba küsinud ja Tallinna Kaabeltelevisioon on «omavoliliselt ühendanud oma võrku kollektiivantennid, mistõttu jäid kaablite läbilõikamise tõttu õismäelased ilma nii TK pakutavatest sateliitkanalitest kui ka kõikidest Eesti kanalitest». Ma ütlen ausalt, et mul on hetkel kaablid täiesti sassis, kes milliseid kaableid haldab või lõikab, mis on katki, mis terve, kes on pildita ja kes ilma. Korraks tundub, et ainult rõdul olevate satelliitpannide omanikud saavad jõuludel telekat vaadata.

Foto: ekraanipauk (Eesti Päevaleht, 24. detsember 1996)

Järgmised uudised sõjatandrilt ilmuvad 28. detsembril ehk laupäeval, mil Sõnumilehes ilmub artikkel «Õismäe telesõja vaenupooled tegid vaherahu». Väidetavalt taastati telepilt enamiku õismäelastest kodudes juba 24. detsembril ehk teisipäeval ning järelikult ei möödunud jõulud nii nukralt. Ka lubavad nii STV kui ka Tallinna Kaabeltelevisiooni Haabersti halduskogu istungil, et nad ei kiusa enam teineteist. 30. detsembri Sõnumilehes kirjutatakse, et STV on alates «Kaablisõja» algusest saanud uutelt klientidelt juba 650 liitumisavaldust. STV põhiklemm Mihkelsoo räägib ajakirjanikule ka seda, et 6. jaanuaril hakkab Haabersti halduskogu arutama Kaabeltelevisiooni vastu kriminaalasja algatamist, sest need eemaldasid majadelt kollektiivantennisüsteemi, mida oleks kaablite katkioleku ajal saanud kasutada.

9. jaanuaril ilmunud Postimehe artiklis ütleb STV asepresident, et nad olid 6. jaanuaril Haabersti linnaossa vajalikke dokumente esitades saanud juhuslikult vestelda ka Tallinna Kaabeltelevisiooni inimestega. Haabersti halduskogu esimees Jaak Vihmand ütleb, et mingit kokkusaamist ei ole toimunud. Ma reaalselt ei saa enam aru, kas STV omad viitsisid sellist asja hämada, hoopis Vihmand hämab, või oli inimestel erinev arusaam reaalsusest – äkki oligi nii, et olid ühes ruumis ja rääkisid, aga ühe jaoks oli see kokkusaamine ja teisele mitte? Igatahes tuuakse välja ka see, et olukorda aitaks kindlasti parandada kaabelleviseadus, mis hakkaks kaabel-TV äri reguleerima. Seaduse eelnõu on tol hetkel jäänud toppama justiitsministeeriumisse ja peaks kõigi eelduste kohaselt jõudma valitsusse kuu aja jooksul.

Foto: ekraanipauk (Sõnumileht, 24. detsember 1996)

Mis saab edasi? Ilma liigsetesse detailidesse süübimata võib öelda, et see jama kestab veel pikalt. Võib-olla isegi tänaseni, sest sõjas osalenud firmad on endiselt alles (Tallinna Kaabeltelevisioon arenes edasi näiteks ettevõtteks TELE2), ning ka inimesed on alles – üks vend on isegi suures poliitikas tegutsema asunud. Kaablisõja esimeste sündmuste lähitulevikku jääb tõdemus, et igasugune reklaam on hea – kõik turul olevad kaabeltelefirmad saavad koheselt sadu uusi kliente, sest kui kollektiivantenn katusel ei tööta, siis ei ole kellelegi helistada, aga firmalt saab vähemalt oma õigusi nõuda. Üsna pea, 28. jaanuaril lõhutakse taas Tallinna Kaabeltelevisiooni kaabel, mistõttu ei näe taas kaks kolmandikku õismäelastest telepilti. Aprillis liigub kaablisõda ka Lasnamäele, kus lõhutakse STV optiline kaabel. Mais ilmub Eesti Päevalehe artikkel «Telerivaatajad monopoli vastu. Rahvas tahab taevakanali edastajat ise valida», mis räägib sellest, et EMORi uuringu kohaselt tahavad inimesed eri kaabeltelefirmade vahel ise valida. Milline üllatus — vabad inimesed tahavad ise mõelda ja valida! Ei oleks osanud seda arvata.

Kõikidest edaspidistest juhtumitest ja uudistest on vast kõige naljakam 1998. aasta 9. aprilli Sõnumilehe artikkel «STV varastab Tallinna Kaabeltelevisioonilt telepilti». Nimelt avastati, et STV ostab tavakliendina Tallinna Kaabeltelevisioonilt kaabeltelevisiooni ja näitab läbi nende vene telekanalit TV-6, sest tegemist on nõrga võimsusega satelliitkanaliga ja selle näitamiseks on tarvis vähemalt 3,5-meetrise diameetriga panni, mida STV-l ei ole. Selle tõestamiseks lülitas Tallinna Kaabeltelevisioon kanali kinni ja ka STV klientidel kadus seejärel pilt.

STV asepresidendi Raivo Mihkelsoo sõnul ei ole telepildi varguses midagi taunimisväärset. «Kui nad (Tallinna Kaabeltelevisioon, toim.) teile vargust demonstreerisid, siis varastasid ka nemad meilt pilti,» märkis Mihkelsoo. «Seega oleme nendega tasa.» Märkusele, et Tallinna Kaabeltelevisioon ei näita oma võrgus STV pilti, vastas Mihkelsoo: «Ja mis siis!»

Järgmiseks tehti selline lüke, et vahetati TV-6 sagedusala ja varasemale sagedusele pandi Tallinna Kaabeltelevisiooni infokanal. Toda infokanalit hakkasid nägema ka STV kliendid, kes tahtsid TV-6 vaadata. «Probleem lahendati» ligemale tunni ajaga ja STV kliendid said taas TV-6 näha.

Me ei tea, kui palju perepoegi sai teleka lõhkumise eest pragada. Me ei tea, kui palju peresid läks omavahel tülli, sest tuimalt teleka ees istumise asemel pidid nad omavahel suhtlema. Või said tänu suhtlemisele hoopiski paremini läbi? Äkki said paljud inimesed lähedasemaks, kui käidi vastastikku külas lemmiksaateid lindistamas? Või loeti olulisi raamatuid, millel oli elusaatusi mõjutavaid tagajärgi? Mikrotasandil oli sel sündmusel kindlasti oluline mõju kohalike teadvusele. Makrotasandil formuleerus see kaabelleviseaduseks, mis võeti lõpuks vastu alles 1999. aasta 10. veebruaril ja mis idee poolest hakkas turgu reguleerima.

Võiks öelda, et oh, kui retsid need üheksakümnendad ikka olid, aga tegelikult selline asi kordub – tekib midagi uut, mis on alles süsteemiväline ja seetõttu ei ole ei lubatud ega ka keelatud. See on olukord, kus reaalsus muutub kiiremini kui arusaam asjade toimimisest, kus «turg», «tarbija» ja «teenus» on olemas, aga «riik» lohiseb järel. Sellesse situatsioonivõrrandisse annab panna igasuguseid tegureid, aga näitena võime sisestada tänaval vedelevad renditõuksid. 20 aasta pärast vaatame pilte tänasest linnast ja ei saa aru, mis kaos siin toimus. Selles kaoses ei saa süüdistada tõuksifirmat, sest miski ei kohusta neid sellega tegelema. Ja samas ei saa süüdistada ka inimest, kes tänaval vedeleva metallrisu peale kuseb või selle bussipeatuse katusele sätib.

Elagu kaos, elagu tohuvabohu! Küll kunagi saabub ka keegi, kes toob valguse.

Paljud nõustusid, et see on ok.
Paljud nõustusid, et see on ok. Foto: ekraanipauk Facebooki grupist «Õismäe elanike teated»
Tagasi üles