OBSTRUKTSIOON ⟩ See ei lõppe mitte kunagi!

Uuel nädalal uue hooga, või kuidas vanarahwas seda kõike mõtestaski? Pinge on taas õhus, ka minu elutoas. Enam ei peagi õhtuti näppe pistikusse toppima, et ennast elusana tunda.

Pühapäev oli äärmiselt raske, nagu pohmakaga ikka. Ega see poliitpohmakas kuidagi kergem ole kui viina oma. Õnneks aga on ka nädala viimasel päeval ravi lihtinimesele olemas – nagu saatejuhid ise ütlevad: parim tund nädalas. Konkurendid aga ütlevad: «Määgime teetassist». Neid parimaid tunde nädalas on viimasel ajal ühele poliitgurmaanile olnud meeldivalt palju, ja sellel lõbusal foonil purjetasin läbi esmaspäeva.

Algas kõik hoogsalt, nagu oli ka oodatud. Üks bossidest pani kõik asjad hääletusele, et saaks n-ö tööga edasi minna. Noh, mina ei tea, mis tööd poisid ja tüdrukud seal saalis teevad; tähtsam oleks, et nad midagi persse ei keeraks. Oleks siis võinud pannud hääletusele ka selle, et kogu Riigikogu teeks lõpuks Ypsiloni aastatellimuse ära. Aga ei, vaja on tegeleda mõttetustega!

Samal ajal kui küsimusi hääletusele pandi, hakkasid opositsiooni peas kõlama Suure Papa hääl ja sõnad: «A kes see sulle ütles, et sa võid nii fucking teha, võid nii võid nii fucking teha?» Ega polegi muud öelda, Uku on laulus ise ka küsimusele vastanud – «see on Estonian business, fucking est-est-bisness.» 

Abiboss arvas, et piiramine ja keelamine on hea lahendus. Aga nagu iga vähegi mõtlev inimene (sh Elina Born ja Jüri Pootsmann) teavad – vabadust ei saa ära keelata! Ei toimi see veipidega, ei toimi ka kanepiga, ja nüüd arvatakse, et võiks toimida obstruktsiooniga? Sulged ühe ukse, avad teise.

Eelmisest episoodist tuntud Huawei Poluvernik, ilmselt kõige naljakam Riigikogu liige, pidas oma kõne kahe minutiga ära. Muigas ja andis 12 seaduseelnõud korraga üle. Abibossil ei jäänud muud üle kui ohata ja lausuda: «See on küll uus tase.» Selline uste sulgemine ja teiste lahti jätmine viib meid paratamatult ühel hetkel lõpubossi juurde. Kes või mis see on? Aeg näitab.

Praegu on aga aeg mõnevõrra füüsilisemaks minna. Nimelt Noored Koprad jagasid videoid, kuidas Darwin O’Helme lõi rusikaga lauda: kaks kiiret seeriat Rannamaja-Oskari «Aitab küll» tempos. Vaatasin ise samal ajal ülekannet ja kaamerasse see lauanuhtlus ei jõudnud. Hääle järgi eeldasin sel hetkel, et lõi labakäega nagu Oskargi, aga selgus, et hoopis rusikaga.

Asjale võiks üldse vaadata natuke positiivsemalt – või vähemalt mitte nii hapralt. Ukraina raadas on ajalooliselt käinud asjad natuke konkreetsemalt. Mingeid vendi tõstetakse obstruktsiooni korras kõnepuldist minema, seejärel keevad emotsioonid üle pea ja käiku lastakse rusikad. Hea, et Klitško omal ajal ei sekkunud, siis võinuks olla lood hoopis süngemad – ühel hetkel on Ukraina raadal opositsioon, viis minutit hiljem enam mitte... 

Ka meil on sarnase ettevalmistusega liikmeid, näiteks Tauri Taats, endine vabamaadleja, Eesti meister. Mis sa siis teed, Mürgel Pigi, kui läheb teemaks? Pigi plaan A joosta, ujuda, põgeneda ratta seljas ei toimi, kui on vaja kõnepulti hoida. Kas tal üldse on plaan B?

Üks bossidest võiks õppida Briti parlamendi pealt, kuidas tegeleda mässava saaliga. Ei pea olema vägivaldne, aga siiski jõud jõu vastu.

Liigume aga ka võimalike lahenduste poole. Tuleb meelde seik ajateenistusest. Oli selline vaiksem nädal, üldine hooldus või miskit. Rühmaülem ja rühmavanem olid oma kabinetis. Tegelesid tähtsate asjadega – tagusid autokaarte, aga Ferraride ja Lamborghinide asemel olid reamehed, nooremseersandid ja isegi mõni kaheksa kuu peal olnud innukas lupard, keda oli premeeritud ühe pulga ehk kaprali auastmega (üks juba ammusest ajast tuntud laiguliste ütlus on, et parem tütar lits kui poeg kapral*). Tõmmati nimesid, kes kellel talupojamaadluses selja prügiseks teeks. Kui mõlemad nõustusid, siis oli punkt kirjas. Kui mitte, siis tuldi tuppa, pandi kutid vastamisi – mano a mano – ja anti minna.

Ühes vastasseisus läksid vastamisi ka mu hea sõber, kümme aastat vabamaadlust ja tänavakaklust teinud ajateenija, kaal kusagil 75 kg juures. Tema vastas oli 115 kilone, 190 cm pikkune habetunud lõustaga rühmaülem. Oli vahva. Jäi patiseis, nagu ka Riigikogus praegu. Nii et asi ei pruugi sõltuda kaalust – või üldse ülekaalust vastase ees.

Miks aga ei võiks sama rakendada ka Riigikogus? Bert Bingo versus Piisab-Riiast Lacoste. Küll need kaks alles kitkuksid teineteisel juukseid peast! Naised on üleüldse kaklustes palju jõhkramad kui mehed, nii et ühest naistekätšist võiks piisata.

Ühelt healt fight nightilt ei saa puududa ka ajalooline vastasseis stiilis Taavet versus Koljat. Ja kes võiksid olla paremad kandidaadid kui Darwin «Väike Poiss» O’Helme ja ilmselt Kõige Paksem Koalitsioonisaadik, keda tunneme ka ühena bossidest. Kas Darwin lendaks ja nõelaks osavalt kui mesilane, nagu oli kombeks Alil? Või võtaks siiski võidu puhas jõud ja mass, mis on saavutatud tervisespordist loobumise ja diivanil cheetoste söömisega?

Meie riigile kuluks kindlasti ära ka üks bombžide võitlus, et anda ühiskonnale selge signaal, et võitleme ääremaastumise vastu ja kedagi ei jäeta progressirongilt maha. Kuku-Malle Davai ja Malle Süünthal oleks minu esimene valik. Bombžid on tihti aga inimesed, kes ei hooli ei enda ega ka teiste eludest, nii et esmalt peaks kindlasti veenduma, et mehed on oma õlled lõpetanud – pärast lüüakse pudelid veel roosideks ja hakatakse nendega vehkima, siis on küll kõik punased jooned Riigikogus ületatud.

Lõpetan siinkohal Cato Vanemat parafraseerides – ceterum censo, obstruktsioon peab jätkuma!