ENESETAPP ⟩ Ainult ühe tegemata telefonikõne pärast

Mõnikord läheb okeilt, siis jälle mitte – tead ju küll, kõigil on nii. Siis läheb mõni nädal okeilt ja siis mõned nädalad järjest mitte. Tavaline elu. Siis on sul kuid järjest mitte kuidagi ja ei ole kuidagi hästi.

Igasuguseid mõtteid ronib pähe. Kuni sinnamaani välja, et lõpetaks selle nalja kohe ja siinsamas ära. Heal juhul käib korraks peast läbi ka, et äkki peaks abi otsima, kellelegi helistama. See oleks mõistlik, aga sa ei helista ega ka lõpeta endaga. Enamikul inimestest on mõõnaperioode, enamik laseb selliseid mõtteid millalgi peast läbi ega lõpeta midagi – eks läheb paremaks, ja enamasti lähebki.

Aga kui ei lähe? Kui oled kuid mõõnas olnud ja enne oodatud häid aegu tuleb veel paar rämedat litakat sisse, võib-olla kõige lähedastemalt, ja see lööb nagu pooleldi maa alla? Mida sa siis teed? Siis sa nutad, ahastad ja vaed, kuidas endast lahti saada, proovid ja taganed ja kirjutad hüvastijätukirju ja kortsutad neid hiljem kokku. Ja haletsed ja süüdistad end ja tunned häbi, et sa selle viimasegagi hakkama ei saa. Ja mõttes otsid abi. Parimal juhul, jah – võtad numbri ja helistad.

Aga see kui sa ei võta ja ei helista, tuleb sellesama häbi pärast. Mage on nõrk välja näha. Sa ei näri läbi, et tunned häbi oma tugevuse ehk toimiva enesealahoiuinstinkti pärast. See üritab sind elus hoida. Seni, kuni inimene end veel haletseda jõuab, pole asjad päris metsas.

See ongi suht viimane koht, kust abi otsida: kõne sõbrale, tuttavale, kellelegi, kes on väärt (keegi alati on), mingile nõustamisnumbrile. Jah, eks ka siit tulevad inimesed omal jõul tagasi, valdav osa, ainult sa ei tea kuidagi ette, kas sa valdavasse osasse kuulud.

Ja kui sa ikkagi ei helistanud ja juhtumisi paremaid päevi vahele ei saanud, siis ühel päeval sa enam ei vesistagi. Sa ei haletse ennast ega tunne häbi. Sa ei kirjuta hüvastijätukirju, sest ka nende saajate haletsus ei paku sulle midagi. Sa ei helista sõbrale, tuttavale, ega nõustamisnumbrile, sest sul on lahendus olemas.

Kuigi sul pole. See, mida sul enam pole, on enesealalhoiuinstinkt. Sellel on taluvuspiirid ja sa lasid neist üle. See, mida sa plaanid, on rohkem seisund kui tegu. Aga sa tunned end vahelduseks okeilt. Kuigi ka see on ainult seisund.

Siis lasedki sa vanni sooja vett täis ja ronid koos žiletiteradega järele. Kõhkled veidi ja siis kraabid natuke randmelt. Ei ole valus, avad tasapisi, natukese kaupa; see on kõige rohkem kipitus. Siis on sul kaks pisikest veresoone otsakest, naljakat torukest, millest mõlemast tasapisi immitseb... Teine sinakas soon on randmel veel; nüüd on sul neli lahtist otsa.

Ei ole paha, vastupidi – hea on ja kergem. Pole just midagi rõõmustamisväärset, aga pärast kuudepikkust piinlemist on lõõgastavgi.

Väga aeglaselt lahkub veri kehast. Vaatad oma teist rannet, siis loobud – pärast pikki kuid pole sul kuhugi kiiret. Lihtsalt on natuke kergem, ja las see siis kestab veidi. Sa ei tea, millest see tuleb – võib-olla sellest, et sul pole lõpuks ometi mingit kohustust ega vastutust homse ees. Ja ei ole kuidagi hirmus olla.

Võib-olla on möödunud tund. Vesi vannis on punane, see on omamoodi iluski. Vesi on maha jahtunud, võtad punni eest lased alt jahedat välja, ülalt kuumemat peale. Kuumem istub praegu, lased sel joosta.

Kaks tundi. Tumepunase vee peal on vaht, suured vahutordid, nii nagu potis liha keetes, ainult rohkem. See tundub häiriv, riisud peoga seda vahtu ja viskad üle vanniääre, see seal kõrval pole enam sinu maailm, sina sealt enam ei korista, see aeg on möödas.

Mitte veel, kaks ja pool tundi on möödas. Vaht on tagasi, las ta sis olla. Jube rahulik on, sa mõtled täiesti rahulikult, et praegu võiks siit välja ronida, käe kinni siduda ja voodisse kobida. Aga ei kutsu tagasi. Kummastaval kombel oled sa uhkegi — praegu, hetkel, saad sa lõpuks millegagi hakkama.

Kolm tundi. Pea käib kergelt ringi, kergelt unine tunne... Kell on pool kolm öösel, öösel inimesed magavadki... igasuguseid mõtteid jookseb peas, rahulikke. Ükski ei ütle, et roni välja, aitab.

Kolm ja pool tundi või midagi; sa oled korraks unne vajunud ja ärkad sammude peale. Keegi korteris ärkas, tuleb otse vannitoa poole ning rebib ukse jõuga lahti. Sa ehmud, tõused jalule ning siis läheb silmade ees mustaks.

Sa ärkad vannitoapõrandal ja sa ei jõua tõusta, kuna su vererõhk jäi sinna kuhugi vanni. Ka see, kes sind punasest veest välja ehmatas, ei jõua sind tõsta, ja nii sa roomadki üle koridori ja toa voodini, kuidagi saad sellele, siis vajud ära, sa pole kunagi nii väsinud olnud...

Hommik. Öiste sammude autor süüdistab sind pilguga. Sa ei vasta. Sul pole halb; sul on ikka veel kerge. Lõpuks jääd üksi, vaatad end peeglist – vasak näopool, millega püüdsid vannitoapõrandat, on sinine ja turses. Sätid end niipalju kui annab, siis väljud majast. Puhkad tee peal mitu korda, siis oled kohal. Apteek.

Ostad kogu raha eest. Seda pole üleliia palju, aga kodus on ka paar lehte varuks. Peaks piisama, verd peaks vähem sees olema, peaks piisama. Lähed ja puhkad, jõuad koju tagasi, köögis teed ühe suitsu. See hakkab pähe. Siis kougid tabletid lehedest välja. Hunnik. Siis teed aega parajaks, mõtled, mitu korda neelata tuleb. Ja mitu korda veega alla loputada.

Nii kerge sul enam pole nagu enne, õueskäik väsitas ära. Ükskõik on küll.

Siis ärkad, on öö, tänavavalgus kumab tuppa. Toas on inimesed, sa räägid nendega. Tõused, lähenedes nad kaovad. Keegi magab põrandal, sa astud tema juurde, kummardud ja haarad õhku. Tugitoolis istub tumedanahaline naine, sa lähed istud tema vastu; te vestlete. Ta küsib, kas võib hommikuni jääda; sul pole selle vastu midagi. Mees akna alt väidab, et sa oled surnud. Sa tead, et peaksid olema, aga tead, et pole. Need tabletid ei saanud hakkama, neid oli liiga vähe. Või oli kusagil liiga palju verd.

Need inimesed toas tulevad hooti ning nende vahel on kitsad ja selgemad ajaaugud. Nendes saad aru, et oled elus ja lihtsalt tablettidest tongis. Ja kui need tüübid jälle tulevad, on tarvis nad üle elada ja järgmine ajaauk ära oodata. Seal saad hinge tõmmata.

See, kes su vannist välja tiris, tuleb jälle. Teete köögis suitsu; sul kukuvad käest sigaretid, tulemasinad, tuhatoosid. Sa ei taha kiirabi, sa tahad järgmise ajaauguni – need on juba natuke pikemad.

Teed suitsu ja ootad. Lased ajaaukudel pikeneda. Sa pead selle ühe vältel uinuda jõudma, siis oled pääsenud.

Hommikul siis lõpuks helistad. Räägid üheksa kuud vana juttu. Et enam ei suuda. Tšikk tuleb läbi, toob sulle burksi ja pudeli koolat. Käib mõned korrad veel.

Siis ühel päeval astud ise läbi ja ütled talle aitäh.

Kuhu pöörduda?

• Oma vaimse tervise murega pöördu julgelt oma perearsti poole;

• Soovi korral saab nõu küsida üleriigilisest tasuta perearstinõuandetelefonilt 1220;

• Oma enesetunnet testida ja asjakohaseid soovitusi saab veebilehtedelt enesetunne.ee ja peaasi.ee;

• Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 14–24);

• Üleriigiline kriisitelefon: 1247 (24h)

• Kiirabi: 112 (24h);

• Ohvriabi: 116 006 (24h);

• Eluliin: eesti keeles 655 8088, vene keeles 655 5688 (iga päev kell 19–07).