Sanna Kartau on luuletaja, ajakirjanik ja kunstnik, kelle jaoks ebavõrdsuste paine on kasvanud viljakaks loomisalgeks. Ta teosed kritiseerivad kehtivat soolist ja majanduslikku korda, erotofoobiat ja individualismi ning kasutavad sageli väljakutsuvaid kujundeid diletantlikus kastmes.

Sanna, mida tähendab sinu jaoks keskkonnavahetus, tuttavast uksest välja astumine teades, et sa sinna pikema aja jooksul ei naase?

See tähendab võimalust vastata eitavalt igale kutsele, igapäevarutiini värske pilguga ülevaatamist, võimalust enda vaikusevajadus uuesti üles leida ja tajuda loomingut, mis sellest vaikusest siis jõuga võrsub. Samuti tähendab see teatavat hirmu eksisammude ees.

Kui kuulsid Vaskjalast, siis mis motiveeris sind kandideerima?

Mind motiveeris kandideerima Vaskjala keskkond, kohaliku elu rahulikkus ja soov kunstnikuna kanda kinnitada, oma praktikaid süvendada ja pulseerivast elurütmist eemal olla. Nägin seal käinud kunstnike hulgas inimesi, kelle tööd mulle huvi pakkusid, kuid Vaskjala kuvand ei mõjunud nii grandioossena, et ma oleks eeldanud, et mul šanss täielikult puuduks. Samuti oli mul kuklas kibelemas mitu teoseideed, millele kohta otsisin…

Kas sinu elus on olnud plahvatuslikke olukordi, mis on selgelt ja pöördumatult mõjutanud sinu otsuseid nii kunstniku kui inimesena?

Oi, neid hetki on nii palju olnud. Üks huvitavamaid neist oli vast moment, mil esimest korda suutsin enda sees olevaid hääli ja olemusi eristada. Eks see vast esoteerilisena kõla, aga tajusin ühe teraapiasessiooni ajal väga selgelt, kuidas esile kerkisid minu sisemise lapse soov, hääl ja kogemus. Sellest ajast peale olen kultiveerinud enda suutikkust eri olenditega enda sees «soone peale» saada ja neid ellu turgutada.

Kommentaarid
Copy