Hoiatus!

Ridaelamuboksi pärani uks sulgub ja viimaseid kaste majja tassinud kolijad hüppavad veoauto peale. Minu tuba on teisel korrusel nagu kõik kolm magamistuba. Mööbel on paigas ja kõik mu asjad kastides keset tuba. Ühendan just arvutit kokku, kui kasuema ilmub uksele ja küsib, kas ma tahaksin midagi juua. Vastan keerdunud juhtmetelt pilku tõstmata eitavalt ja ta teatab, et läheb terrassile päevitama. Alles seejärel märkan, et kasuema seisab uksel bikiinides. Noogutan totakalt ja kasuema lahkub ukselt. Ma tean seda plotline’i.

Selles stsenaariumis kiikan ma varsti oma toa aknast välja ja näen kasuema terrassil päevitamas. Või siis kasuõde. Millegipärast ilmun ka mina sinna terrassile. Ujedalt istun lamamistoolile ja skrollin telefonis. Ühel hetkel on kasuemal tarvis abi seljale päikesekreemi määrimisega. Millegipärast on see kreemitamine bikiinide ülaosaga jube keeruline ning need tuleb eemaldada. See pilt hangub, tab'i peatsis keerleb igavikuline ring ning kolbasisesele ekraanile ilmub hüpikaknas uus stseen.

Ma tean ka selle stseeni süžeed. Selles lähen ma elutuppa ja mu kasuõde teeb pärast tervisejooksult naasmist venitusharjutusi. Me kõik teame seda süžeed. Me teame ka seda varianti, kus kasuemps teeb elutoas joogat. Mõlemal juhul on nad just tegemas liigutust, mis nõuab kindlasti tagumiku näitamist minu suunas. Näiteks «allavaatav koer» või seistes varvaste puudutamine. Mõlemal juhul on neil seljas lühikene top ilma rinnahoidjata ning nende nibud tungivad läbi õblukese polüesterkanga. Mõlemal juhul on neil jalas radikaalselt liibuvad spordi- või joogapüksid, mis voolavad tihkelt mööda kõiki kehakumerusi, tuharalt häbemekinguni, ja isegi mokad joonistuvad sel kangal välja.

Stsenaariumi kohaselt on minu ilmumine tuppa mõlemal juhul üllatus, vahel piinlikkusttekitav, mida ma peaks koheselt pehmendama, olles ka ise häbelik. Vahel on stsenaarium selline, et üllatus on positiivne, justkui nad oleks oodanud mind näiteks ühinema ja samuti joogat tegema. On ka variant, et üllatust ei ole, on vaid mõlemapoolne vaikus ja toksiline passimine – see stsenaarium tõotab ainult veidrat nihilistlikku apaatiat kõige vastu. Seda stsenaariumit kohtab eriti kodumaal.

Positiivne üllatus ilmneb ka siis, kui mind on oodatud mitte kaasa tegema, vaid appi. Näiteks on kasuõel või -emal kramp ja siis ma pean neid kuskilt hoidma ja suruma ning muud moodi aitama. Või siis on vaja abi tasakaalu hoidmisel. Või venituse või «alla vaatava koeraga» tekkiva seljakaare süvendamisel. Mul on jalas kodušortsid ja seljas totaka logoga T-särk; ma olen ohutu kasuvend, kes on veidike retakas aga nunnu, ja ma aitan ilma igasuguse tagamõtteta.

Lisa-tab'is on pildike lausa eluohtlikust situatsioonist. Õndsalt lihtsameelne kasupoeg astub taas elutuppa ja leiab, et tema kasuema on diivani ees oleva lauakese alla kinni jäänud. Kuidas see küll juhtus? Kasuema ei oska öelda, aga abi on tarvis ja kasupojana aitan ma igati. Lükkan ühe külje pealt ja teisalt – miski ei aita; kasuema ei nihku ei edasi ega ka tagasi. Otsustame, et ehk aitab, kui talt riideid eemaldada. Ei aita, veendume, kui kasuema on elutoalauakese all ihualasti. Higistama peaks, leiame, siis libiseks vabadusse. Aga kuidas hakata liikumatult laua all kinni olles higistama? Totaka ja jube abivalmi kasupojana olen toeks selle ime teokstegemisel, ent järsku kostub ülakorruselt õhkõrn hüüe. Tab hangub ja avaneb uus.

Ülakorruse vannituba, uks on praokil ja seest kostavad summutatud hüüded. Astun sisse ja leian kasuõe põlvili pesumasina ees, poolest kehast, kätt- ja peadpidi pesumasina trumli sees kinni. Väga jube lugu; see on kindlasti eluohtlik olukord. Ta palub abi ja ma teatan, et ma vist peaks esmaabisse või tuletõrjesse helistama, sest asi hakkab juba igasuguse kontrolli alt väljuma ja katastroofiliseks muutuma. Kasuema on koos teise minuga elutoa tab'is lauakese all lõksus, kasuõde siin pesumasinas kinni; seda kõike on minusugusel totaka kasupoisi jaoks liiga palju. Kasuõde ütleb nuuksudes, et tal on häbi ja ta ei tahaks, et tuletõrjujad uue pesumasina pooleks peavad lõikama. Ma olen sellega nõus; uus pesumasin on raudselt jube kirves, selle eest saaks mu arvutile uusi juppe ja ehk ei hanguks need tab'id.

Olen taas abivalmis, tõmban ja lükkan ja tõukan ja rebin, kuid kasuõde ei liigu paigast. Millegipärast eemaldan ka talt riided – vist inertsist ja harjumusest. Avastan, et kasuõel on kannikate vahel imeilus kalliskivi säramas. Ta soovitab seda tirida, sest see on selgrooga ühel joonel; äkki saab niimoodi trumlist välja. Tirin, aga kasuõde on endiselt trumlis kinni; vaid kalliskivi koos otsikuga tuleb tirides kannikate vahelt välja. Nüüd soovitab ta mul kogu kehaga teda lükata, samast punktist kus kalliskivi oli, edasi-tagasi nõksutada. Rassin kasuõde lahti päästes nii et higine, endal vasardab kogu aeg peas, et allkorrusel on hangunud tab'is paljas kasuema lauakese all lõksus. Lähen kogemata mingi vale nupu vastu ja lahti plahvatab terve hulk hüpikaknaid.

Ühes neist on selline stsenaarium, kus ma lähen kööki ja näen kasuema nutmas. Ta peidab oma nägu ja ütleb, et kõik on korras ja et ma jätaks teda üksi. Empaatilise noormehena jään ikkagi kööki, toetan vastu töötasapinda, asetan talle käe õlale ja püüan teda lohutada. Ühtäkki langeb ta mulle kaela ja tunnistab läbi pisarate, et mu isa on impotentne ja/või viljatu. Nuuksudes räägib ta, et ta ei tea, kas ta on võimeline niimoodi kooselu jätkama, et ta on rahuldamata ja/või soovib uut last. Mõistes, et lahkuminek hävitaks nii mu lihase isa kui ka kasuema ning toimiva kärgpere, et me peaksime hakkama tegelema kolimise ja elamise müümisega, laenude ümberfinantseerimise ja muu jamaga, olen ma valmis aitama. Kasuema on mulle tänulik ja hüpikaknas on lähikaadrid.

On olemas ka paralleelaken, justkui rööpuniversum, samuti tumedal taustal, ent tunduvalt privaatsem ja tundmatum kui eelmine. Selles aknas ei ole ma totakas ja abivalmis kasuvend või -poeg, vaid hoopiski ääretult manipulatiivne ja toksiline värdjas. Paralleelmaailmas jooksevad samad stsenaariumid, ent minu eesmärgid ei ole ennastsalgavad. Hädas olevates kasuemades ja -õdedes näen ma vaid võimalust enda ihade väljaelamiseks. Paralleelaknas on ka hüpikaknaid, kus nii kasuõde kui ka kasuema on manipulatiivsed.

Ühes tab'is avaneb näiteks pildike sellest, kuidas kasuõde sõidab mu isa autoga hoovi ja ma näen pamperil mõlki. Kasuõde tunnistab nuuksudes, et tagurdas parklas mingi posti otsa ja kardab jubedalt minu isa reaktsiooni õnnetusele. Teen ettepaneku selle mõlkimise enda kanda võtta, kui kasuõde on nõus olema sama abivalmis kui tema totakas kasuvend esimeses aknas. Asi lõppeb sellega, et isa koju tulles lasen kasuõe üle ja ütlen, et ma ei tea mõlgist midagi.

Kõrval-tab'is on stsenaarium, kus kasuemal on paar sõbrannat külas. Pean nendega koos õhtust sööma ja iga kokteiliga muutuvad kasuema ning tema sõbrannad aina julgemateks. Keegi rebib hapralt kasupojalt särgi seljast, teine tirib pükse alla. Pilt hangub ja hüpikaknasse ilmub stsenaarium, kus kasuõel on nelja sõbrannaga pidžaamapidu ja ühel hetkel kutsutakse mind mängima pudelimängu. Vaene pudel ja vaene mina! Pilt hangub, sest täiesti iseseisvalt avaneb kõige privaatsem ja turvalisem paralleelaken; seal peab kasupoeg koos oma viie sõbraga pidžaamapidu. Kõigil viiel sõbral jäid pidžaamad koju, ent manipulatiivne kasuvend suudab ka kasuõe oma sõpradega pudelit mängima meelitada. Vaene kasuõde; pudelit ju üldse ei olnudki!

Mõned inimesed ei tee vahet manipulatiivse ja totaka kasupoja vahel. Kui puhtalt käitumisest ei saa aru, siis visuaalselt on see tegelikult väga kerge – manipulatiivsel kasupojal on väike munn. Nii mentaalselt kui ka anatoomiliselt. Totakal kasupojal on gigantne, ebaproportsionaalselt suur türa, mis vastab tema südame suurusele. Välimuselt on see türa banaani sarnane, selline kaarjas, ent kindlasti üle igasuguste eurostandardite, pikk, jäme ja tukslevate veenidega, kõhna ja poisiliku kasuvenna keha taustal üle mõistuse võimas.

Päev läbi oma toas kastidest asju kappidesse paigutades täitub mu mõistus akende ja paralleelakende, tab'ide ja hüpikakendega, kus higist nõretavad kasuõed ja -emad on minuga abivalmid – ja mina nendega. Iga ekraan mu peas, kogu ekraanipind on täis üksteisele ülestatud pornostseene, kus nii manipulatiivne munnike kui ka gigantne türa visklevad kui müütilised merekoletised emade ja tütarde vahel eepilises võitluses. Ühel hetkel käib kõige heledam, hõbevalgeim pauk; ekraanid ja pildid kukuvad kildudeks; binaarsed jadad jooksevad liiva ja ühed ning nullid lõhkevad hangumise asemel. Saabub tegelikkus.

Mõistuses keerelnud hüperreaalsuse asemel seisavad päris kasuema ja -õde meie uue ridaelamuboksi köögis, kui ma sinna õhtupoolikul vett võtma lähen. Reaalsuses seisavad nad köögis ja ei üllatu, kui ma sinna astun. Neil on seljas vaid lohvakad T-särgid, mille all märkan ma koheselt rinnahoidjate puudumist. Nad söövad naerdes jäätist ja pakuvad ka mulle. Ma seisan häbelikult oma kodušortsides külmkapi ees, keeldun jäätisest, võtan külmkapist klaasitäie juua ning soovin oma uuele kärgperele head ööd. Ma lahkun köögist kiiruga, sest ma kardan, et mu uus kasuema otsustab mind millegipärast kallistada. Et ma seisan siis seal nagu mingi imelik pervo, kes ei suuda normaalselt käituda, kui poolpaljas naisterahvas teda kallistab. Et mu käsi libiseb täiesti juhuslikult üle tema selja paljale tagumikule, et mul tekib erektsioon, mida kodušortsid ei varja ja siis peaksin nagu küürakas ebard sellest köögist minema liipama. Ei, mu lahkumine on kiire ja väärikas.

Oma tuppa jõudes olen tänulik, et see käib seestpoolt lukku. Arvuti taha istudes loen palveid pühak Onani poole, et selle uuselamu seinad oleks vähekegi helikindlad. Mu armas kärgpere ei pea kuulma, kuidas ma vägivaldselt kõiki tab'e ja hüpikaknaid endast välja peksan. Mustaval ekraanil olevaid thumbnail’e vaatamata kirjutan otsinguribale märksõna «vintage» – mu silme ees avanevad dokk-kaadrid ammu unustatud aegadest, mil elasid ja paaritusid iidsed koopainimesed, kelle genitaalidel kasvasid veel karvad.

Järgneb...