Ridaelamuboksi pärani uks sulgub ja viimaseid kaste majja tassinud kolijad hüppavad veoauto peale. Minu tuba on teisel korrusel nagu kõik kolm magamistuba. Mööbel on paigas ja kõik mu asjad kastides keset tuba. Ühendan just arvutit kokku, kui kasuema ilmub uksele ja küsib, kas ma tahaksin midagi juua. Vastan keerdunud juhtmetelt pilku tõstmata eitavalt ja ta teatab, et läheb terrassile päevitama. Alles seejärel märkan, et kasuema seisab uksel bikiinides. Noogutan totakalt ja kasuema lahkub ukselt. Ma tean seda plotline’i.
Selles stsenaariumis kiikan ma varsti oma toa aknast välja ja näen kasuema terrassil päevitamas. Või siis kasuõde. Millegipärast ilmun ka mina sinna terrassile. Ujedalt istun lamamistoolile ja skrollin telefonis. Ühel hetkel on kasuemal tarvis abi seljale päikesekreemi määrimisega. Millegipärast on see kreemitamine bikiinide ülaosaga jube keeruline ning need tuleb eemaldada. See pilt hangub, tab'i peatsis keerleb igavikuline ring ning kolbasisesele ekraanile ilmub hüpikaknas uus stseen.