Juba hea tosin aastat on ühiskondlikus ruumis näha olnud kirikutegelasi ja muid ennast kristlaseks pidavaid inimesi, kes esitavad oma soove ühiskonnaelule, peaasjalikult siis sellele, millised peaksid või ei peaks olema riigi seadused. Nende vaadetele mingeid hinnanguid andmata väidan, et selline lähenemine on ebakristlik – Uue Testamendi järgi hoiab kristlik kogukond ülejäänud ühiskonnast ja riigist eraldi ega osale selle poliitilises elus. 

Aktsepteeritakse seda, et maine elu on patune; keskendutakse sellele, et oma kogukond Jumala seadusi peaks. Luua riik, mille seadused dubleeriksid Jumala seadusi ja jõustaksid neid politsei ja kohtute abil – see ei ole osa kristlikust programmist. Jeesus ütleb selgesõnaliselt, et hinge seisukohast on see, kes vaid mõtleb abielurikkumisest, niisama patune kui see, kes mõtte ka teoks teeb (Mt 5:28). Nii ei oleks hingede puhtuse seisukohast vähimatki kasu sellest, kui ranged seadused kõiki õigesti käituma sunniksid.

Võiks isegi väita, et see oleks kahjulik: oleks raske aru saada, kes täidab riigi seadust, kes Jumala oma, ja ülepea võiksid riik ja Jumal lootusetult segamini minna. Riik on aga inimese loodud asi ja selle kummardamine on ebajumalakummardamine. Kristlik mõtleja Simone Weil on ühiskonda nimetanud ainsaks tõsiseltvõetavaks ebajumalaks ning Suureks Metsaliseks.

Kommentaarid (1)
Copy