Mitu inimest on mult viimasel ajal küsinud, kus poodides ma käin, et mul sellised riided on. Olen hakanud viimasel ajal oma vana head täiesti retsi stiili taastama, kuna olen taas valinud oma liikumise sihtmärkideks kaltsukad. Enda riietamine saab olla üsna loominguline protsess, milleks kõige provotseerivam retsept on hea ja halva maitse vahel kõikumine. Sellega Instagramis eputamise asemel jagan aga hoopis saladusi, kuidas ma üldse selliste otsusteni jõudsin.

Enne seda, kui raamatuid lugema hakkasin, tahtsin ma moedisaineriks saada. Kohmakad 20ndad tõestasid aga teistkordselt, et materiaalse maailma tehniliste oskuste omandamine ei ole minu jaoks just kõige loomulikum. Aga head riiet ja korralikku õmblust oskan siiski väga hinnata. Ja seega tuleb paar väga rasvast fakti moe kohta kohe ära öelda: bränd ei garanteeri kvaliteetset toodet ning palju maksev riideese ei ole puhtalt seetõttu kvaliteetne, et see palju maksab.

Kirjutan alljärgnevat eelkõige selleks, et lõhkuda kapitalistlikke arusaamu maailma toimimisest, sest taolise majandusliku korralduse halastamatus on keskkonda nii kultuuriliselt kui ka ökoloogiliselt hävitamas. Meie igapäevased valikud selle osas, mida me tarbime, hakkavad varem või hiljem otsustama selle üle, millises maailmas me elame. Seetõttu oleme me kõik oma otsustes poliitilised ning sellepärast tutvustan teile oma kauakestnud praktikaid kasutatud asjade maailmas orienteeriumiseks.

Minu moto uuskasutuskeskuses ja kaltsukates on alati olnud: parim saak on odavaim saak. Seda võiks muidugi iga tarbija rohkem või vähem ilmsemaks eesmärgiks pidada, aga oma peenetest trükkivatest sõrmedest olenemata meeldib mulle käsi mustaks teha: ma tahan kõige rotima kaltsuhunniku sisse kaevuda ja tõmmata sealt välja kõige kuumema suvehiti. Elu on kõike muud kui must-valged read ja klantsajakirjad, ent kunsti leidub nii odavates kasutatud asjade hunnikutes kui ka paberitel – mõlemal juhul tuleb pärlite leidmiseks teemasse süvitsi minna.

Kommentaarid (1)
Copy