Umbes kaks-kolm aastat tagasi avastasin, et kõik minu ümber teevad triipu. Kes kallimat, kes odavamat, kes peoks, kes tööks. Triip on äge – tee edu, väsimatuse ja pärastlõunani kestvate pidudeni.
Kokaiin ja amfetamiin kui lahutamatud lääne ühiskonna osad. Võidab see, kes suudab rohkem tööd teha, saavutada ja ninast verd välja pingutada? Oleme isekeskis rääkinud, kui ebaaus on kas või kultuurivaldkonnas riigilt raha taotlemine, kus ühed kirjutavad oma artiklid-projektid valmis laksu all, teised kaine peaga ja reaalsusse ankurdatuna. Igaühe isiklik valik, muidugi, aga ehk tunnen ise vahest kibedat mahajäämistunnet; kaine pea saadab mind ikka ööseks magama, hoiab ego piitsade ja ebakindluse all.
Hiljuti oli võimalus jälgida lähedalt inimest, kes oli teisel pool kurvi, ehk kui seni teadsin pigem kokaiinitarbijaid, kes olid tarvitamise esimeste aastate algusfaasis ja end sõltlaseks ei kuulutanud, siis nüüd sain lähedalt koos olla inimesega, kes oli juba sealmaal, et proovis iga hinna eest sellest lahti saada. Vaatan sellele suhtele tagasi just sellest perspektiivist: kuidas nägin samm sammu haaval tõuse ja langusi, kaineid perioode ja naasmisi ohtra tarvitamise juurde.
Teise inimese lugu läbi enda rääkida on väga nõme, niisiis üritan panna rohkem rõhku endale kui kaaslasele. Minu suhe, minu armastus. Mis mind enim üllatas ja siiamaani üllatab on see, kuivõrd suutsin iseennast sinna sisse ära kaotada. Omaaegseid päevikuid lugedes tunnistan iseenda läbielatud kannatusi, mis oli igapäevane põrgu.