VIIS LÜHILUGU ⟩ «Ood minu sisemisele jobule»

mykoloog avaldab viis lühilugu: «Punkrokk», «Ülemus», «Klassijuhataja», «Sõda» ja «Sonimüts».

PUNKROKK

Käisin jalutamas, nagu ma peaaegu iga päev teen, eelkõige, et mõte püsiks värske. Ei ole kohutavamat nähtust kui inimene, kelle sisemine leek on kustunud, aga keda ennast see enam ei häiri, kuna ta on sellega leppinud. Tegin päris pika ringi või, noh, mis see viis kiltsa ikka nii pikk on.

Vahepeal on seal üks paks metsatukk ühes kohas, ja täpselt seal tuli mulle vastu üks  koera jalutav paarike. Sammusid mulle vaikides vastu – eemalt juba nägin –, tahtsin neid viisakalt teretada, aga täpselt kümme meetrit enne minuga kohtumist hakkasid nad omavahel vadistama, tehes näo, et nad on nii jutuhoos, et ei märganud mind.

Ma ei tea... Mulle tundub kuidagi nagu ainuvõimalik, et kui metsas teist inimest näed, siis ütled talle tere. See on kuidagi nagu peaaegu inimeseks olemise kaaluga küsimus – noh, et oma liigikaaslase ikka tunned ära. Aga millegipärast on see mõnedele raske; ilmselt mõtlevad: «Aga mida ta must mõtleb? Äkki hakkab ta mõtlema, et äkki olen ma mingi imelik, et ma siin metsas niimoodi olen. Äkki mul ei ole talle öelda midagi ja tekib piinlik vaikus. Äkki teen plassi endale; ah, olen parem vait ja teen näo, et ma olen oma asjadega nii hõivatud, et pole aega talle tähelepanu pöörata.»

Kõndisime vaikides üksteisest mööda, nemad kramplikult mu pilku vältides. Kõndisin mõtlikult sadakond meetrit edasi, aeglustasin siis miskipärast aga sammu, kuni jäin päris seisma. Mõtlesin hetke, pöörasin siis ringi ja jooksin neile uuesti järele. Sain nad minutiga kätte, silmitsesin nende jahmunud pilke, aga panin siis neile, ise jooksust kergelt hingeldades, käed õlgadele, ise nende vahele seisma jäädes nagu parimad sõbrad baarileti ääres pärast kaheksandat õlli.

«Kuulge, ma tahtsin teile öelda ühte asja. Kuulake punkrokki. See võib ühel heal päeval päästa teie elu – läbi selle, et õpetab teile kolme asja: 1) suhtumist, et otsi alati tõde ja ära karda seda leida; 2) ära ole munn, vaid ole kaastundlik teiste inimeste suhtes; ja, 3) mitte midagi ei tasu võtta liiga tõsiselt, eelkõige iseennast. Kuulge, aga, davaika siis, meeleolukaid pühi ja tujuküllast aastavahetust, olge mõnnad, tšau, pakaa!»

Esimesed kaks on tegelikult kümnest käsust. Eks enamik meist saab õigsusest ühtemoodi aru, kuigi paljud seda päris elus ei järgi. Aga kolmas on jumalasõna vastu, kuna signaliseerib tegelikult allumatust. See tähendab muidugi käsku mitte võtta tõsiselt autoriteeti, ja autoriteedis kahtlemine on surmapatt iga moraalivalvuri silmis. Aga nad nagu ei adu, et nad ei ole enam autoriteedid paljude inimeste jaoks, kelle vaade on avaram. Areng on mõnede inimeste jaoks negatiivse alatooniga sõna, nii üllatav kui see ka ei tundu. On inimesi, kellel on minu jaoks arusaamatult raske tunnistada, et inimeste veendumused ajas muutuvad, ja reeglina õiges suunas. Eks nende usklikega olegi alati see asi, et meil on nendega küll ühine tõde, aga mingitel arusaamatutel asjaoludel on nad valinud kõige pikema tee selleni jõudmiseks. No misiganes.

Ühesõnaga, paarike jäi jahmunud olekus minust sinna seisma. Kõndisin kiirelt eemale, siis aga tegin millegipärast – ilmselt suurest elevusest, et olin jälle omast arust universumile tagasi peegeldanud seda, mida ta mulle öelda tahtis – paar õhupoksi-liigutust ja üritasin ka terava low-kick'iga tabada tee ääres seisvat lumekamakat, aga kuna tee oli kaetud rämeda kiilasjääga, siis libisesin, kaotasin tasakaalu ja kukkusin perseli. Olukorra koomilisus mind miskipärast eriti ei häirinud; jätkasin neljakäpukil teed, kuni kadusin paarikese pilkude eest kurvi taha.

«Jess,» ütlesin, ajasin ennast püsti, kloppisin põlved lumest puhtaks ja sammusin reipalt kodu poole, huulil lõbus vileviis.

ÜLEMUS

Olin vahepeal ülemus. Oma arust küllaltki asjatundlik ja, mis eriti oluline, hea juht. Teadsin, et see tähendab inimeste murede ärakuulamist. Alateadlikult oli inimeste murede ärakuulamine mulle tegelikult ebameeldiv tegevus. Kuna olen empaatiline ja töötajate heaolu on mulle olulisim kõigest, olin valmis igasuguse probleemi korral kohe järgi andma ja seda muidugi kasutati jõhkralt ära. Panin selle pehmete väärtuste paratamatu võidukäigu arvele. Sisimas arvasin, et see, et paljud alluvad naisterahvad mu naljade peale esireas demonstratiivselt kõva häälega naersid ja kekutavalt käitusid, tulenes sellest, et ma neile mehena meeldisin (seejuures muidugi rängalt eksides ja oma sarmi jõhkralt üle hinnates). Nad tegid seda puhtalt omakasust, karjääri huvides. Olin kaunis edev ja selle ilmselge asjaolu tunnistamine käis mulle vahel üle jõu.

Meil kontoris oli muidu lahe vaib; inimesed tundsid ennast hästi. Kandsin hoolt, et ka kõik koristajad mind sinataksid ja eesnime pidi kutsusid. Pidasin oluliseks vahetut suhtlust ja kammi-, mitte püramiidikujulist organisatsioonistruktuuri; rõhutasin selle tähtsust, et otsused oleksid läbipaistvad ja probleemid lahutataks isikutest. Lootsin nii klatšimist kui ka silotorni-kultuuri tekkimist vältida. Rääkisin kõigile kogu aeg, et minu uks on kõigile kogu aeg avatud ja julgustasin neid suvalisel ajal sisse astuma, kui mingi probleem on. Ükskord üks sekretär astuski ilma koputamata sisse. Vahtisin porri just; ta vabandas ja lahkus kiirelt. Pärast seda tõstsin laua ringi nii, et ekraan jäi näoga seina poole. Poln'd hullu midagi, kuigi pärast pidin tükk aega lõõpimist taluma, aga see-eest ei astunud keegi ka enam kunagi koputamata sisse. Meil ei olnud nagu seriaalis «Pank», kus peategelane kogu aeg uppuva tursa näoga kaugusse vahtis; meil oli ikka vaba ja noortepärane atmosfäär kontoris. Inimesed peavad nautima tööl olemist, mitte ennast vastumeelselt tööle vedama, uskusin teadvat.

Reedeti vahest avasime juba lõuna kõrvale õlled ja panime kärsad õrnalt likku. Nooremad kolleegid tegid vahest veel kuni keskööni kontoris sooja enne klubisse minekut. Vahel liitusin nendega – ma mõtlen, napsutamiseks tööl, kuna klubis ma ei käi, pean sealviibivaid inimesi liiga pealiskaudseteks ja igavateks.

Ükskord jäin täis peaga peldikus potil istudes magama. Kui ärkasin, olid kõik juba ära läinud ja tuled kustus. Koperdasin mingite tühjade pudelite virna otsa ja signa läks tööle. Õnneks nad helistasid turvafirmast enne ekipaaži teelesaatmist; ma valetasin, et tulin lihtsalt korra tagasi ofississe, kuna unustasin koduvõtmed maha.

Meil ikka pidu käis kogu aeg. Peldikus nussimist, narko tegemist tööl ja muud sellist ma siiski ei tolereerinud; olin ikkagi professionaalne juht ju. Teadsin, et selline asi mõjub halvasti organisatsiooni sisekliimale ja tõsiseltvõetavusele. Mul eluasemelaenud ja värgid peal; oma heaolu nimel ma tegelikult kompromisse ei tee, kuigi vahest üritan jätta muljet, et see on teisejärguline.

Ühel nädalal oli meil pearaamatu juubel. Olin mõõdukalt täis juba. Pearaamat on meil kuldne inimene; olen absoluutselt veendunud, et ta pole elu sees kordagi valetanud. Austan teda sügavalt ja vahel natuke ka kardan; pealegi armastab ta napsu võtta, mis on meeldiva inimese peamine tunnus.

Pidasin piduliste ees taburetil seistes humoorikat, ent samas südamlikku kõnet juubilari töö- ja (kohati vist kergelt liiga familiaarseks muutudes) ka elusaavutustest, pooltäis veiniklaas ühes käes, lips lõdvaks lastud ja särk kergelt ripakil vöö vahelt välja tolknemas. Joviaalses meeleolus nooremad meeskolleegid hüüdsid kõne vahele toetavaid remarke, ise oma naljade peale häälekalt hirnudes. Ühes nurgas istus see kõige coolim tüüp – imetlesin teda salaja, kuigi ta oli täiesti kasutu mingites asjades – kitarr käes, ja pännis aeg-ajalt midagi. Mõned sekretäritibid vahtisid mulle armunud näoga otsa. 

«...aga arvaku need virilad poliitikud, mida iganes, meie biidime turgu

IGA.

JUMALA.

PÄEV!»

Rõhutasin neid sõnu iroonilise porgandihäälega, ise kergelt ettepoole kummardudes, samal ajal muutes kõne dünaamikat ja rütmi (eks ikka endal keel muidugi sügavalt põses, sest iga irooniku taga peitub ju tegelikult läbikukkunud romantik), ei teagi, kas püüdes tegelikult kedagi matkida või, vastupidi, hoopis siirast muljet jätta. Jätkasin siis aga miskipärast kergelt kurjaks muutudes:

«...nemad aga ei suuda oma riigieelarvelisel töökohal peale perse laiaksistumise ja sooja õhu väljutamise midagi teha....»

Saades aga kohe aru sellise pursatuse sobimatusest antud konteksti, kukkusin sarkastilise häälega mikrofoni kõkutama: «HA-HA-HA!

Sellel hetkel ilmus ukseavasse suures plaanis mu raevust punetava näoga abikaasa, murdunud kontsaga king näpus ja huulepulk kergelt laiali, ise kriiskaval häälel röökimas: «Putsi, kesse lits on, keda sa siin panemas käid?! Näita mulle teda! Mille jaoks sul neid kondoome vaja oli, mille ma su rahakotist leidsin, ah? Oma arust pead siin mingit kõnet neile pededele vä? mine vittu, tuled praegu kohe välja ja räägime asjad selgeks.»

Ma vakatasin. Ronisin ebaledes toolilt maha ja – meenutades natuke tössivajunud õhupalli, millest õhk välja on puhisenud –, ütlesin mitte eriti veenval toonil: «Kallis, need on ju mu sõbra kondoomid. Ta palus hoida enda käes, kuni ta naisega lõunal on.»

Noh, ega sest tol korral enam suuremat pidu ei saanud. Naine ei rääkinud muga pärast kolm nädalat.

KLASSIJUHATAJA

Alg- ja põhikoolis oli mu klassijuhatajaks õpetaja Purju. Purju oli selline keskealine mutt, kes ise ennast daamiks pidas, nagu ikka. Ma millegipärast ei meeldinud talle – ilmselt, kuna mul on vene kõlaga perekonnanimi (nagu see üldse loeks, või et ma selles kuidagi süüdi peaks olema), ja esimeses klassis me ühel vahetunnil mängisime klassivennaga kulli, ja põgenedes tormasin kiiret petekat tehes kogemata Purjule täpselt tema pekise vatsa otsa. Ta võttis mul kõrvadest kinni ja püüdis üles tõsta, aga kuna ei jaksanud, siis lihtsalt hõõrus mu kõrvu, nii, et need veel pärast tükk aega punetasid. Lõpuks laskis mu lahti, virutas mulle mitu kõrvakiilu lahtise käega ja röökis: «Mida sa tormled siin, kasvatamatu jõmpsikas, abordijäänuk?! Su vanemad on kindlasti mingid rikkurid, kes oma lapsega üldse tegeleda ei viitsi, eelistades salongielu, ja nüüd on vabakasvatuse vili käes!»

Tal olid sellised vastikud viltu kasvanud pruunikad hambad, mida nägin aastate jooksul mitu korda oma silme ees välkumas. Tegelikult ta muidugi lihtsalt nägi mu silmadest, et ma tema naeruväärsele diktaadile kunagi alluda ei kavatse, ja maksis oma jõetul moel kätte.

Teises klassis hakkas ta mind pärast tunde jätma. Lihtsalt ütles, et sul on kirjand mitterahuldav, pead jääma pärast tunde kordama. Alguses kodus valetasin, et meil on pikem klassitöö, aga siis ühel päeval tuli ema mulle varem järele ja leidis mu klassiruumist üksi. Mu vanemad algatasid Purju vallandamise kampaania feissbookis, aga see ei jõudnud kuhugi, kuna õpetajaid meil ju pole. Paljud, kes soovivad selleks saada, loobuvad pärast paari aastat proovimist, kui kogevad koolides endiselt kõige üle hõljuvat Purju-mentaliteeti.

Pärast seda jättis ta mu pikaks ajaks rahule.

Mingis tunnis, vist kuuendas klassis, rääkis ta meile, et Eesti värv on sinine, ja käskis kõik eesti keele ja kirjanduse õpikud ja vihikud, samuti eestikeelse kohustusliku kirjanduse raamatud sinistesse kaantesse toppida. Ma olin millegipärast roosa pannud ja «Pál-tänava poiste» asemel olin sinna kogemata surunud «Tõe ja õiguse» viienda osa. Karistuseks pidin kogu klassi ees alguses deklameerima luuletust «Meil aiaäärne tänavas» ja siis sama teost lauldes esitama – selle Tajo Kadajase rahvuslik-pateetilises seades fonogrammi taustal.

Mul on sellest kogemusest siiani räige esinemishirm. Ükskord pidin ettekande ajal lihtsalt vait jääma paariks minutiks, kuna hapnik sai otsa, ja hingeldasin seal siis. Üks kaastundlikum sekretär tõi salvrätte ja klaasi vett; pärast oli särk läbimärg. See on ka põhjus, miks mulle anekdoote ei meeldi rääkida – kõik ootavad nagu mingit puänti, ise joviaalses naermaprahvatamis-ootuses, aga kuna kogu intriig on minu jaoks tegelikult reeglina mage, siis ma muidugi esitan ka puändi alati ebaveenvalt, ja keegi ei naera. Seetõttu ma ei räägigi kunagi anekdoote vähem kui minimaalselt keskmiselt täis olles ja sellega kaasnevat võltsenesekindlust ära kasutades, aga ega siis ka tihti tegelikult eriti naljakalt välja ei kuku.

Koolipõlve juurde naasetes: muidugi viis Purju mind ka mitu korda aastas direktori juurde. Direktor oli äärmiselt hea inimene, aga täielik pelmeen. Kõik, mis ta tegi, oli, et ta ütles tavaliselt, et «Aitäh, õpetaja Purju, et te probleemist teatasite. Ma räägin ise õpilasega.» Ja pärast Purju lahkumist ütles ta mulle lihtsalt midagi sellist, et proovi teha, mis Purju ütleb; pole mingit mõtet vaielda, isegi kui see nõme tundub – mõned õpetaja Purju asjad ongi nõmedad, aga nendega tuleb leppida, midagi pole teha, nii on; tal on toetajaid kõrgemal pool. Noogutasin talle tavaliselt kaastundlikult, nii nagu ma tookord varateismelisena oskasin ja aru sain, ja pääsesin tavaliselt käpelt minema.

Millalgi seitsmenda klassi lõpus toimus meil klassiõhtu ja selle käigus oli keegi peldikus mingid klaaspudelid puruks löönud, nii et terve peldikupõrand oli klaasikilde täis. Purju pidi peaaegu südari saama; kutsus vanemad kooli, millegipärast ka minu omad, kuigi mul puudus juhtumiga igasugune seos. Ei viitsinud seda mõttetut iba jälgida ja näitasin salaja pinginaabrile paari Rootsi brutal death metali plaati, mille olin Ostast ostnud. Muidugi jäin Purjule vahele; ta kutsus mu klassi ette ja häbistas mind kõikide klassikaaslaste ja vanemate ees sõnadega: «Kas sellist eestlast te tahtsitegi oma pojast kasvatada?» – ise vist arvates, et lõi nüüd trumpkaardi lauda.

Alates kaheksandast klassist tuli meile uus klassijuhataja. Purjuga meil enam tunde ei olnud ja nägin teda ainult vahetundidel. Ühel hetkel hakkasin teda meelega kiusama. Istusin aknalaual ja keeldusin sealt maha tulemast, tsiteerides põhiseadust, ja Purju, nähes, et ta midagi teha ei saa ja jõud ka must enam üle ei käi (ja tegelikult oma kaotustest juba vältimatult aru saades), lihtsalt seisis seal ja püüdis mind, nüüd juba sundleebununa, pigem veenda kui käskida. Vahel hakkas mul tast isegi natuke kahju, aga mingist perverssest kättemaksumõnust – tagantjärele on mul selle pärast tegelikult natuke piinlik, aga olin ju hormoonidemöllus teismeline –, kiusasin teda ikka edasi.

Lõpukella jaoks ostsin kimbu roose. Kavatsesin need anda oma lemmikõpetajale, kes meile kunstiõpetust andis ja oli musse kergelt armunud, aga kuna sellised suhted on sobimatud, piirdus asi muidugi vaid kerge temapoolse flirdiga. Ent kui ma seal nende roosidega inimeste vahel võnkusin, nägin ühel hetkel Purjut. Ta seisis seal kuidagi löödud olekuga, teistest natuke eraldi; enamikul olid pihud lilli täis, temal mitte miskit.

Millegipärast mõtlesin, et ah, fuck it, oli, mis oli, elus tuleb osata edasi minna ja andestada. Andsin siis talle oma kimbu üle ja ütlesin, et kahtlematult on tema mulle üks kõige rohkem eluõppetunde jaganud õpetajatest. Soovisin talle kõike paremat ja ütlesin, et olen päritolult osaliselt ingeri juurtega.

Direktor seisis kohe seal kõrval, ajas kellegagi juttu, aga kikitas kõrvu, kui ma Purjuga suhtlesin. Pärast, kui hümni laulsime, seisis ta juhuslikult minu taga. Ta ei öelnud, nagu ikka, midagi, aga ühel hetkel pani käe mu õlale ja pigitas seda tugevalt ja pikalt.

Aktus sai läbi ja läksime lõuates ja lõõpides välja, endal ilmselgelt plaan ennast õhtul täis kammida ja klassiõdedele kätt püksi ajada. Ühel hetkel avastasin, et olin jätnud oma tekli üles aulasse aknalauale ja tormasin seda ära tooma.

Aula oli vaike ja tühi. Ainult ühes nurgas istus õpetaja Purju ja nuuksus oma lillekimbu kohal.

Pärast mõtlesin, et ükski inimestest ei vääri tegelikult iseendas pettumise kohutavalt kurva tunde kogemist. Samas see, kui mõni inimene sind teinekord närvi ajab millegipärast, on sulle tegelikult suures plaanis ainult hea. Nimelt õpib inimene kõige rohkem selliselt teiselt inimeselt, kes on tema jaoks irriteeriv. See paneb sind sügavamalt tunnetama põhjuseid, miks ühe või teise inimese olemus sinu jaoks talumatu on, ja see omakorda viib sind enda paremini tundmiseni. Teadupärast peegeldad sa teises inimeses midagi vihates tegelikult seda, mida sa salamisi vihkad enda juures. Niikaua, kuni sa endale oma käitumismustri põhjuseid ei tunnista, jääd sa alateadlikult käituma nii, nagu sa arvad, et sinult oodatakse.

Loodan, et ka õpetaja Purju oli tegelikult järgmine päev natuke parem inimene kui tol päeval, kui see kõik juhtus.

SÕDA

Vaatasin öövaatlusseadmega binoklist vatnikute positsiooni ja nägin paari suvalist ärajoonud näoga kuli. Vatnikud asjatasid midagi oma putka ümber; keegi tüsedam jorss selgitas midagi käredal häälel noorjunkrutele. Nood seisid natuke hirmunud olekuga ja kergelt kängunud kehaasendis oma pooljumala ees; nende silmades peegeldus soov kaduda sellest kohast mingil imeväel ja saada tagasi olukorda, kus väljaõppelaagris joodi enast mällu ja röögiti kamraadidega täis peaga, kuidas me lähme Ukrainasse naisi nussima ja hohollidele lõuga sõitma, ja siis pärast peldikus pihkupeksmist oma kotile vajuti. Samas hoidis lapsepõlvest peale ajju pekstud kohustus olla mees ja mitte kodumaad alt vedada – ja eelkõige hirm põlualuseks sattuda – neid kuidagi püsti.

«RÜNNAK!» Haarasin relva ja tormasin peale. Jooksin ümber maja nurga. Seal seisid kaks noort vatnikut, mõlemad umbes 20-aastased, kiivrid kergelt viltu peas, mõlemad mõõdukalt juua täis. Mõlemal tüübil olid käed üleval, silmad hirmu täis (ühel olid ka püksid kubeme kohalt niisked), ja nad röökisid «Annan alla, annan alla, ära tulista!» Astusin ühe sõdalase juurde ja äsasin talle täiest jõust jalaga munadesse. Inimene kukkus kokku, tõmbus looteasendisse ja hakkas oigama. Võtsin noa ja lõin selle talle südamesse. Teine soldat seisis, klaasistunud pilgul toimuvat jälgides ja jalgade värisedes kaks meetrit eemal, korrutades kogu aeg: «Mees, mis ma sulle halba olen teinud? Suurest šokist elavnedes üritas ta siiski kuidagi olukorraga samastuda ja suutis virilalt lisada: «Palun, mind just saadeti siia. Keegi ei küsinud, öeldi, et lähete õppustele... Sa Kinod oled kuulnud, mees, seda lugu tead, «Zvezda po imeni solntse»? Päris kõva mu arust; tavai, ole nüüd normaalne mees, teeme ühe napsu ja räägime; viina tahad?» Haarasin tal kõrist, tüüp ainult inises. Võtsin teise käega tal kuklajuustest kinni ja virutasin pea kõigest jõust vastu kiviseina. Toimus lõtvumine. Tagusin seda lõtvunud keha otsas olevat pead kümneid kordi vastu seina, ise röökides «Millllllllllleeeeeeeks!?» Mu käed oli küünarnukkideni ajutükke ja pealuukilde täis, ja läks vaj nelja relvavenda, et mind sealt eemale tirida. Üks mees, kes mind oma põlvega mu rinnale rutjudes kinni hoidis, kummardus ja sosistas mulle kõrva: «Tsss, kõik saab korda, mees, kõik saab korda.»

*

Istusin karistusaluste pingis. Kõrval passisid tuimade nägudega vangivalvurid. Üks oli paks ja unistas ilmselt sellest hamburgerist, mis kaks tundi hiljem tema seedekulglas lagunemist alustas. Teine oli nooruk, ilmselt ülikooli kõrvalt taskuraha kogumas. Istus suurema osa ajast telefonis, toksis, chattis ja kõkutas mingite sõnumite peale.

Sisse astus kohtunik, seisatas oma tooli kõrval ja teatas: «Reamees mykoloogi sõjakuritegude asjus palun tunnistusi andma pataljoniülem Vassiljevi.» Pataljoniülem astus tunnistajapinki, kohendas mundrit, ajas selja sirgu, surus selle vastiku lapiku paraadmütsi, mida ma olen alati vihanud, kuna see minu arvates kuidagi sümboliseerib seda, kuidas võim sulle pähe istub (ilmselt inspireerituna kohtumistest nõukogude miilitsaga varajases nooruses) nokast pähe, köhatas hääle puhtaks ja ütles:

«1944. aasta juunis toimus Prantsusmaal Normandias, Ardenne'i kloostris sündmus, mida maailm tunneb täna Ardenne'i kloostri massimõrva nime all. Kogenud Waffen-SS-i 12. tankidiviis manööverdas Põhja-Prantsusmaa põldude ja metsatukkade vahel Kanada 27. rügemendi üksuse lihtsalt üle ja püüdis kotti. Kuna sakslased olid taganemas ja kõigega oli kitsas käes, tähendanuks sõjavangide võtmine automaatselt võitlejate toiduratsioonide vähendamist. Lahendusena otsustas Kurt Meyer, hiljem sõjaroimas süüdi mõistetud, fanaatiline ja Hitlerile lõpuni lojaalseks jäänud diviisiülem, Kanada sõjavangid hukata. Hukkamise viisid läbi Hitlerjugendi junkrud kondiproovina meheks saamise pikal ja raskel teel. 

Milleni ma tahan jõuda, lugupeetud kohus, on see, et Kanada 27. rügement muutus pärast mainitud intsidenti liitlaste kõige kardetumaks üksuseks, kellega võitlemist kõik saksa üksused püüdsid vältida nagu tuld. Nimelt kehtis pärast massimõrva toimumist selles rügemendis kirjutamata reegel, et alla ei anta. Armu ei paluta mitte kunagi – aga ka ei anta seda kunagi, võideldakse viimase meheni, jättes viimase kuuli endale. Keegi ei taha võidelda üksusega, mis on leppinud surmaga ega otsi sellest alateadlikult pääsu. 

See on üks põhjus, miks meie armees jälgitakse rangelt sõjavangide määrustepärase kohtlemise printsiipe. Me kohtleme sõjavange inimlikult, jättes vastastele alati allaandmiseks taganemistee. See on sõjaliselt äärmiselt põhjendatud põhimõte; vangide humaanne kohtlemine on meile kasulik; see muudab vaenlase nõrgemaks ja säästab ka meie sõdurite elusid. 

Teiseks, ja mitte vähem tähtsaks põhjuseks tuleb pidada seda, et meie riik on ühinenud Genfi konventsiooniga, mis sätestab siduvad kohustused sõjavangide kohtlemisele. Me täidame endale võetud kohustusi; see on meie kui ohvitserkonna jaoks auasi. Kurt Meyerile esitasid mitu Saksa armee ohvitseri pärasr juhtunut duellikutse. Küsimus on selles, kas meid riigina saab usaldada või mitte; kolmandat võimalust ei ole. Seetõttu oleme me oma vaenlasest moraalselt üle, ja ka see on lahingutegevuses tihti määrava tähtsusega.»

Pataljoniülem tegi jälle pausi ja vaatas maha.

«Austatud kohus, lubage mul teile ette lugeda lõik aruandest, mis koostati ühe vabastatud asulast leitud mõrvatud tsiviilisiku lahkamisel.

«13–15 aastase naissoost ohvri kehapind on 80% ulatuses söestunud. Tema silmad on välja torgatud ja tupest ning pärakust leiti üle kümne rebendi. Ohver on enne surma kaotanud vähemalt kaks liitrit verd. Ohvrit on enne bensiiniga üle kallamist ja süütamist näkku tulistatud, aga surma põhjuseks ei ole mitte kuulihaav, vaid kuumašokist tingitud südameseiskumine.»

Ohvri omased on andud loa avalikustada tundlikke isikuandmeid,» lisas Pataljoniülem.

Veel üks paus.

«Austatud kohus, enne otsuse langetamist tahaksin teilt küsida, mida oleks teie reamehe olukorras olles teinud, kui eelkirjeldatud ohver oleks olnud teie lähedane. Palun, mõelge selle peale otsust tehes.»

Pataljoniülem pidas veel ühe pika pausi, kohendas siis mundrit, ajas selja sirgu ja ütles:

«Väga austatud kohtukolleegium! Palun teil reamees õigeks mõista. Ta täitis vaid käsku. Käsu sõjavangid hukata andsin mina.»

Üle kohtusaali laotus surmvaikus, mida katkestas vaid kohtuniku selja taga seinal rippuva kella raske tiksumine. Iga tiks lõhestas vaikust nagu kõuekõmin. Enamik ruumisviibijaist põrnitses tühjal pilgul kaugusse; paar inimest publikust olid pea põlvedele asetanud ja vappusid.

*

Astusin kohtusaalist välja, võtsin lähimast putkast kuuspaki, istusin bussi peale ja sõitsin surnuaiale. Läksin oma ingli hauale ja avasin õlle. Hommik leidis mu sealt kössitõmbununa magamas.

SONIMÜTS

Panin mantli selga ja astusin tänavale. Puhus külm tuul. Vastamaja bordelli ees istuvad vene vanamutid tänitasid möödakõndivate ukraina ehitajate kallal; kõrvalasuva eliitlasteaia esine kõnnitee oli limusiine täis; edasi-tagasi sebisid linnasüsteemis töötavad asjapulgad, oma tõulapsed käekõrval. Laste pilgud olid siirad ja noorusentusiasmist pungil; arusaamiseni, et nad on vaid oma vanemate pensionisambad, jäi veel kümmekond aastat.

Võtsin lonksu õlut ja karjusin eemal hoovis seisvale inimgrupile: «Noh, sitapead! Kellelt  te suhu võtma pidite, et lasteaiakohta saada?» Lapsevanemad tegin näo, et ei kuulnud; mõni pööras pilgu häbelikult maha. Omast arust hea killu üle rahulolevana loivasin edasi. Mingi tõbras oli oma hiiglasliku maasturi parkinud täpselt keset kõnniteed. Äsasin tahavaatepeeglile küünarnukiga korraliku obaduse, nii et selles mingi jublakas raksatades purunes, ja panin näritud nätsu lukuauku, ise mõeldes: «Türastand pekinägu kindlasti istus täna terve päeva oma perset laiaks. Läheb õhtul koju, vaatab Margna ja Jõekalda showd ja naerab endal munad märjaks, pärast postitab feissaris, et talle meeldis näosaates kõige rohkem see ballaad, mis toovat külmavärinad seljale. Vittu, inimesed on jalaga põhjalikult perssetagumise ära teeninud juba ainuüksi selle eest, et kasutavad sellist värdsõna nagu «näosaade.» Keskpärasuse okseleajav võidukäik, anaalsed zombistunud väikekodanlased, keda huvitab ainult see, et naabrid neid edukaks peaks; ise töö juures bossi sünnipäeva tähistamisel naerab kindlasti, pekine vats rappumas, kõige kõvema häälega ülemuse naljade peale, endal hambavahed öökimiseni sisse vohmitud (kuna tasuta saab ju) küpsiste puru täis; klatšib selja taga töökaaslasi ja punub intriige lootuses ametikõrgendust saada; reedeti käib omasuguste jõmmidega maakõrtsis, kuulab seal Shanonit ja räägib pärast naisele, kuidas ta täiega rokkis; muutub pärast kuuendat õlut kergelt rassistlikuks, hakkab tõestama, et «neeger» on eesti keeles neutraalse kõlaga sõna, ise samal ajal valitsust halvastivarjatud misogüüniaga siunates! Tavaline orjahing, kes on aupaklik ja lipitsev endast kõrgemalseisjate suhtes ning alandav ja jõhker nende vastu, keda endast madalamal seisvaks peab.»

Hakkasin viimast mõtet maakate läbust vaimusilmas edasi arendama. Tundsin ennast moraalse majakana õnnetute orjahingede keskel. See mõte tegi mulle millegipärast tohutut nalja, nii et kukkusin kõõksudes hirnuma, kaotasin aga seetõttu tasakaalu ja astusin koerapasa sisse. Vandudes tõmbasin suurema sita kõrval parkinud auto kojamehega maha, hõõrusin ketsitalla rohu sisse enam-vähem puhtaks ja lonkisin endaga rahulolevalt linna poole edasi, magushapult lehkav koerasitahõngu-pilv järel hõljumas.

Raekoja platsile jõudes selgus, et käib mingi miiting. Kaabudega vanamehed ja suurte habemetega usumehed rääkisid pateetilisel häälel midagi sellest, et isamaa on ohus ja et nad ei taandu, nad ei alistu ja nad ei karda. Pressisin ennast läbi rahvamassi, aga astusin kogemata triibulises maikas ja sonimütsis jorsile varbale.

«Ai, türa, pime oled vä!?» sai Sonimüts pahaseks. «Mida sa tallud oma sitaste saabastega siin teiste varvastel, tont? Tõmba kiirelt nahhui, muidu saad munapiiksu!» Sonimüts oli selgelt ärritatud; ta pressis ennast minu vastu, nii et nägin tema kollakaid puseriti hambaid oma näost 20 sentimeetri kaugusel välkumas. Suust voogas odava viina ja pesemata hammaste odööri.

«Ega ma meelega siis,» püüdsin vabandada. «Kogemata, juhtub ikka, aga oleksin ma teadnud, et sinusuguse närvihaige lumpenprole peale satun, oleksin kindlasti enne sulle jala peale astumist koerasita sees trampinud.»

Sonimüts tõstis aeglaselt pilgu. Ainus, mis tema näos liikus, olid ninasõõrmed, mis laperdasid kokkusurutud hammaste kohal millegipärast edasi-tagasi nagu lõõtsad ääsi kohal. Sonimütsi suust hakkas kostma mingit kummalist ininat – umbes sellist, nagu  teevad armuvalus kassid. Ta astus mulle uuesti külje alla, jäi äkki vait ja sisistas siis oma puseriti hammaste vahelt läppunud alkoaurude sümfoonia saatel: «Hui sa seda mulle näkku julgeksid öelda, vana peer, kui oleksime kahekesi. Tule homme kell 12 Ülemiste parklasse, must Audi A6, supakatest tuleb tümmi, davai, vaatame kui kõva vend oled, aja oma habe ara, haisev sitt, ja kao trenni, mauk! Löön sul, paksul,  maksa nii sodiks, et terve hommikueine tuleb suust valja; tambin su, sita, laiaks iga kell! Mõttetu kuserott julges siin politsei silma all targutama tulla!» Uuesti lava poole kõnet kuulama pöördudes lisas ta veel üle õla: «Putsi, igasuguseid pederaste töllerdab siin ringi!»

Mõtlesin, kas peaks veel midagi ütlema, aga Sonimüts oli juba seljaga mu poole ja tundus imelik ta kuklasse midagi karjuda. Proovisin suruda kogu oma põlguse ühte tabavasse fraasi, mis võtaks elegantselt kokku minu moraalse üleoleku. Kokutasin seal natuke aega, aga suutsin pika pingutuse peale endast välja pressida vaid ühe sõna:

«SOLK!»

Sonimüts ei reageerinud kuidagi. Saanudaru, et mu vastulöök lõppes eepilise fiaskoga, sättisin minekule. Trügisin rahvamassi vahelt läbi, kõndisin läbi vanalinna ja astusin Burger Boxi kindla plaaniga korralikud kännid teha.

Box oli hämar ja inimesi täis. Tõmbasin käpelt kaks shoti tekiilat ja kolm Saku Heledat sisse ja tahtsin leti juures seisvatele tšikkidele iba ajama minna, aga ei julgenud. Olen kainena vaikne ja häbelik ja pean naistega rääkimiseks üle keskmise täis olema. Mu süvenev alkoholism on tingitud ainut ja puhtalt asjaolust, et mulle naised väga meeldivad. Otsustasin, et hädavajalik on veel üks drink teha ja tõusin püsti, et seada sammud leti poole, kui äkki terrassilt mussi kostma hakkas. Hiilisin lähemale ja nägin et mingi lõõtsa ja ukulelega duo lõpetas just pillide häälestamise ja alustas «Ukuaru valssi».

Mind haaras järsku mingi kummaline kirgastus. Valsiviisi hüpnootilised rütmirepetitsioonid masseerisid mu aju fusiformse oimusagara käävjaid tunnetuskeskuseid, samal ajal kui meloodiapöörded pivoteerisid oma pööraste arpadžodega teadvust punktini, kus jumalikult sädelevat tähetolmu evaporeerivad tiibharmooniad sulasid maailmakõiksusega ühte nagu šamanistlik loits. Mulle hakkas äkki tunduma, et see lugu seob mineviku ja tuleviku, inimkonna kollektiivse mõistuse ja südametunnistuse viisil, mis avab täiesti uue peatüki religiooniuuringutes. Olin kindel, et olen lõpuks leidnud võtme universumi müsteeriumide mõistmiseks, tegelikult otsetee ühenduseks Loojaga. Tõstsin automaatselt käed pea kohale, ajasin pea kuklasse ja sulgesin silmad. Nägin kaleidoskoopilist tsunaamit maatriksi pärisolekust, kõige ees peaingel Miikael kutsuvalt minu poole viipamas. Astusin sammu lähemale, võtsin talt kaela ümbert kinni ja ütlesin: «Jah, nüüd ma tean.»

Avasin silmad ja avastasin, et olen kõrvalseisjale käed ümber õlgade asetanud ning õõtsun temaga ühes rütmis, muusika taktis. Samal hetkel meie pilgud kohtusid. See oli Sonimüts.

Vakatasime mõlemad äratundmises ja hetkeks meie kaelakuti asuvad kehad lõtvusid. Sekundi pärast pingutas Sonimüts siiski lihaseid, tõmbas mu pea endale lähemale, pani meie otsaesised vastakuti kokku ja sosistas mulle lämmatava viinahaisu saatel:

«Aatompomm, mees, aatompomm! Tunned, mees, see on nagu aatompomm!»

Suutmata midagi vastata, sain Sonimütsi haardest kuidagi lahti ja vedasin oma poolvedela keha tagasi lauda.

Põrnitsesin mõned minutid klaasistunud pilguga seina ja hakkasin siis nutma.