OCEAN DISTRICTS ⟩ Eesti post-rock'i geograafid avastavad uuel plaadil müütilisi maid
Viieliikmeline Tallinna instrumentaalbänd Ocean Districts vaatleb tänavusel plaadil «Phantom Islands» maid, mida kunagi on arvatud eksisteerivat ja mida on ka kaartidele kantud, kuid hiljem avastatud, et neid pole siiski olemas.
Nii näiteks räägib pala «Hybrasil» saarest, mis nime järgi võinuks paikneda kuskil Brasiilia lähistel, kuid kaardile läks 1325. aasta paiku Iirimaa juures. Loos «Agarta» vestavad kitarrid kuningriigist, mis olevat asunud Maa sees. Kõige kuulsam maadeavastaja oli Marco Polo, kes rändas aastail 1271–1295 läbi idamaade, tema reisiraamatu ehtsus on aga seatud kahtluse alla.
Post-rock'i võib jagada kaheks: enne ja pärast Godspeed You Black Emperori, sest just see Kanada bänd püstitas stiili defineeriva orkestraalse kitarrimüüri ja lõi intervjuudest keeldudes politiseeriva meediamüüdi. Stiili algmõjutajateks peetakse ameeriklaste Slinti ja Tortoise'i (mis jagasid kitarristi David Pajot), ent ka Inglismaa ansamblit Talk Talk, mille juhi Mark Hollise hõredaid, süntesaatoritest loobunud maastikke tunnustavad mõlemad post-rock'i raamatud, Jack Chuteri «Storm, Static, Sleep» ja Jeanette Leechi «Fearless».
Ocean Districtsis pole keegi post-rock'i spetsialist. Suurem osa liikmeid kuulab kergemat ja raskemat rokki, punki või metalli eri ajastutest. «Üritame tegelikult uue plaadiga natuke distantseeruda post-rock'ist,» avaldab kitarrist Martin Lepalaan.
Selles stiilis kohalikke bände palju pole. Districts mainib Wolfredti, kelle oleksin esialgu indie'ks liigitanud, kuid Districts esines nendega koos eelmise plaadi tuuri raames. Kaasas oli ka Kaschalot. Districts on siiski nii peen bänd, et liigitab Kaschaloti math rock'iks.
«Arvestades, et näiteks Kaschalot on ka post-rock'i mõjutustega ja on Districtsist ikka päris erinev, siis post-rock väga piiranguid ei sea, milline see muusika peaks olema. Minu jaoks on post-rock meeleolumuusika. Umbes nagu filmimuusika, aga roki- ja metallielementidega, kus on eesmärk panna inimesi rohkem enda emotsioone tajuma, mitte niivõrd ette öelda, mida nad selle või tolle loo ajal tundma või arvama peavad,» ütleb Loov.
Meeleoluks nimetatakse püsivamat tundmuslikku seisundit. Näiteks viha võib kesta vaid mõne hetke, aga ärritatud meeleolu võib inimest vallata mitu päeva.
Post-rock'i üks tunnus on dünaamika. Isiksuse tuumaks on konfliktsed teadvustamata tungid, peamiselt elu- ja surmatung. Kuna isiksuse struktuuri osad on loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Descartes käsitles kirge füsioloogilisest seisukohast, arvates, et kired peegeldavad inimkeha, mitte hinge seisundit.
Vähi pöörijoon piirina palav- ja parasvöö vahelon Ocean Districtsi jaoks täna tinglikum kui kümmekond aastat tagasi. Geograafia on sünteesiv teadus, mis uurib keskkonda läbi ruumikontseptsiooni. Ajageograafia lubab mõista rännet teistsuguse nurga alt kui paljud senised lähenemised.
Post-rock'i ajalugu Eestis pole Districts uurinud. Bändi kuulus algul Madox, tänane Raadio 2 saatejuht, kelle Echosilence'it võiks post-rock'iks liigitada. Ocean Districtsi esimene plaat «Expeditions» (2014) on erinevam, romantilisem.
Raamatud nagu Verne'i «Viieteistkümneaastane kapten» või Centkiewiczite «Mees, keda kutsus meri» on nüüd asendumas seriaaliga «Terror».
Teadusliku maailmapildi muutudes valdavaks kaotavad müüdid senise tähtsuse ja teisenevad muinasjuttudeks, mida ei jutustajad ega ka kuulajad nii tõepärastena ei võta. Esimesed kaardid («Expeditions») joonistati pintsliga pärgamendile, mistõttu olid need raskesti kopeeritavad. Magnetiliste andmetalletusseadmete kasutuselevõtt («Phantom Islands») annab võimaluse kaarte magnetiliselt säilitada.
Konservatismi loojaks peetakse Iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes leidis, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida ja revolutsioon seda ei suuda. Post-rock'i tunnusjooneks peetakse korduste puudumist. Kuivõrd konservatiivne on post-rock?
««Konservatiivne» on tänapäeval väga «laetud» sõna. Eks igal stiilil on omad «reeglid» ja mingisugused stiililised standardid, mida ületades justkui enam ei «kuuluta» selle žanri hulka,» arvab bassimees Tanel Kõnd.
Ta märgib samuti, et Ocean Districts ei ole kunagi olnud stiilipuhas post-rock ega pretendeeri selle skeene eestkõnelejaks Eestis. «Me oleme siiski suhteliselt stiiliülene bänd ja teeme muusikat, mis tundub «õige» ja ei järgi mingite žanriõpikute rangeid ettekirjutusi. Seega ei ole Ocean Districts konservatiivne bänd, isegi kui mõni muusikastiil seda «nõuaks»,» selgitab ta.
Suurte maadeavastuste algus oli kuuldavasti tingitud eeskätt kulla ja hõbeda suurest puudusest Euroopas. Muidugi soovib Ocean Districts populaarsust, seepärast on plaadil esmakordselt kuulda ka lauljaid, kellest nimekaim on vast Robin Juhkental. Maadeavastajad teavad, et tuleb vältida jäälõksu langemist.
Metalli kõvendatakse aeglasel jahtumisel; kiire jahutamise korral jääb metall pehmeks. Püüdlus omada ja säilitada seda, mis pole püsiv, põhjustab inimesele kannatusi. Ocean Districts on uuel plaadil nagu põlevad tikud naftaväljal. Tundub, nagu keerduks kolme kitarristi randmed 360 kraadi.
Kitarriteemad on kitarripoe Drop-D Sounds omaniku Lepalaane igapäevane töö ja leib, millest ta võiks lõputult rääkida. Põhiliseks kitarriks Ocean Districtsis on tal juba kümmekond aastat üks ameerikamaine Fender Telecaster, mis toimib vajadusel peaaegu iga stiili jaoks: «Telecasteri single-coil-helipead on mu clean sound'i jaoks tähtis komponent, kael on täpselt see õige, mis mu kätele sobib, ja pill püsib müstiliselt hästi hääles.»
Samas on tema arust kitarrist oluliselt tähtsamad võimendi-, kõlari- ja efektipedaalikasutus. «Äärmiselt oluline on leida nende asjade kombinatsioonist see õige toon, mis sobiks bändi konteksti või väljendaks konkreetsele loole vajalikku sound'i,» lausub Lepalaan.
Taavi Liinaku jaoks oli kitarritootja tema jaoks oluline ajal, mil ta oli noorem – eelkõige siis, kui keegi iidolitest mängis teatud pilliga. Tänapäeval see väga ei huvita. «Tähtsam on mängitavus, et kael oleks mugav ja et endale meeldiks välimus,» ütleb ta. Ühel hetkel tuli Liinakule samuti Tele-vaimustus peale ja ta hankis Lepalaane kaudu ESP LTD Telecasteri, mis on täna põhipill kõikides tema bändides.
Eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Vabadus ja stiiliülesus võib seega eksistentsialistide arvates olla raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus. Tunneb Ocean Districts ometi musitseerides vahel, et on in the zone?
«Viimati tundsime seda Genialistide klubis Tartus, kus toimus meie esimene «Phantom Islandsi» esitluskontsert. Üldiselt aga tekitab iga proov, kus mingi lugu eriti hästi välja tuleb ja kõlab, mõneks minutiks tunde, et muid asju maailmas hetkel ei eksisteeri,» ütleb Lepalaan.
/nginx/o/2022/12/19/15034726t1h523c.jpg)
Elamusi tekitavad ka välismaised post-rock-bändid, kes kipuvad Eestit külastama üpris regulaarselt. God Is An Astronaut (Iirimaa) mängis aprillis juba mitmendat korda Tallinnas, mais käisid Shy Low (USA) ja «paiguti post-rock» Boris (Jaapan).
«Käisin Borisil, väga meeldis! Seti esimene, «pungilik» pool veidi vähem, aga teine pool, mis aeglasemaks ja drone'ilikumaks läks, oli massiivne ja tungis läbi kere. Eriline elamus. Üldine lavaline olek ja suhtlus publikuga oli ka väga heal tasemel,» kiidab Liinak.
Lepalaanel pole pisipere kõrvalt liiga palju aega kontsertidel käia, aga tema jaoks oli viimane tore elamus Singapuri grindcore-bänd Wormrot, mis küttis mõned kuud tagasi Sveta baaris saali higiseks.
«Kindlasti tekib sama loo ajal nii kuulajates kui ka bändiliikmetes erinevaid tundeid sõltuvalt sellest, kas seda kuulatakse plaadilt või kontserdil. Seega hea põhjus, miks ka live'ile tulla asja kogema,» soovitab Loov.
Ocean Districts esitleb plaati 3. juunil kontserdiga Tallinnas värskes Paavli kultuurivabrikus.