MINA ELASIN SIIN ⟩ Männiku. Kasvasin üles ühiskonna ülejääkide vahel (1)
22 aastat oma elust olen seda looduskaunist paika kutsunud koduks. Kohta, mis on lisaks «karjääri viimisele» tuntud ka kui sotsiaalküla, kuhu Tallinn kogub kokku igat tüüpi abivajajaid. Meie aga mängisime lapsena lõpuni ehitamata paneelmajades kulli ja peitust. Neid lõpuni ehitamata paneelmaju kutsusime ehitusteks.
Ühe ehituse ees oli korvpalliväljak – väljakuks oli tänav, mille taha jäi pikk grafitiga kaetud garaažisein. See oli ainuke plats Männikul, kus venelased ja eestlased rahumeelselt koos kossu mängisid. Venelased olid tollal, 90. aastate lõpul, täielikult vaimustuses Ameerika kultuurist; alati oli platsil kaasas ghettoblaster, millest uuemat hiphopi mängida, rääkimata räpimütsidest ja kottpükstest.
Männikule riigi ja linna poolt pakutud demograafiline sisend on omaette vaatamisväärsus, sest 4,5 ruutkilomeetrise pindalaga asumis on lisaks kohalike elanike majadele hulk mitmesuguseid riiklikke hooneid. Näiteks on siin hetkel tegutsemas või hiljuti tegutsenud järgmised asutused: pansioniteenust pakkuv Nõmme Sotsiaalmaja, täiskasvanud lastekodulaste ajutine turvakodu, Sotsiaalmajutuskeskus (endine kodutute varjupaik ja konstaablipunkt), vanglast vabanenute varjupaik, puuetega laste kool ja munitsipaalmajutusüksus.
Lisame sellele loetelule veel kaks lasteaeda ja hotelli Džingeli, muud kohalike elutsemist toetavad poelaadsed seaduslikud ja vähem seaduslikud kaubandusüksused, ning tulemuseks on midagi sellist, mille kohta ameeriklased ütleksid «projects». Männiku sotsiaalmaastikule olid ja on konfliktid juba eos sisse kirjutatud!
