TRANSGRESSIIVNE RAHVASTIKUPOLIITIKA ⟩ Geiabielu on alles algus! Järgmine kaklus tuleb mitmemehepidamise üle

Kõrvaltvaatava demiurgina Siiriuselt on minu jaoks kogu see inimlaste kemplemine abielu ja selle mõiste üle totter. Te jaurate ja püüate teeselda, justkui see oleks teema. Ei ole teema! Küll aga tulevik (või isegi hetkeseis, kus mehi on alati rohkem kui naisi) – vot see on juba midagi, mille üle mõtiskleda!

Hiljuti kuulsin kedagi rääkimas, et abielu on kristlik kontseptsioon, justkui elaks muu maailm teistmoodi. Päriselt ka – kuidas saab sellist debiilsust öelda, kui kahe (või isegi enama) inimese omavaheline suhe ja selle ametlikustamine on olemas igas maailma otsas? Kui nüüd on olemas ühiskond, mis ütleb, et inimesed võivad vabalt välja näidata oma seksuaalset orientatsiooni – et seda ei pea enam varjama, sest see ei ole mingite teie väljamõeldud reeglite järgi ei vaimuhaigus ega ka kuritegu –, siis kuidas on võimalik, et inimesed ei saa enda suhet teise inimesega ühiskonna (s)ees seaduslikuks muuta?

Ei, see on totter vaidlus, mida peavad vanad inimesed, kes nagunii ei ole enam seksuaalselt aktiivsed. Vaadake neid pilte hiljutiselt protestimeeleavalduselt; vaadake mis tahes geiabielu vastase meeleavalduse pilte – seal on ainult inimesed, keda see tegelikult üleüldse ei puuduta. Vanad mehed ja naised, kes ei astu ei hetero- ega ka homoseksuaalsesse vahekorda, ei saa ise ega lase ka teistel. Noortel inimestel, zoomeritel, neil on nii ükskõik sellisest asjast nagu inimese seksuaalne orientatsioon, et nad ei tee enam isegi kapist välja tulemise kohta postitusi või videosid. Mis kapp, kus kohas, mida sa ajad, boomer?

Palju põnevam on vaadata hoopis tulevikku ning uurida, mida see teile toob ja kuidas võiksid inimeste omavahelised suhted ajajoonel muutuda. Või vaatame kas või hetkeseisu – kas te elate binaarses süsteemis, kus on vaid monogaamsed hetero- või geisuhted? Ei, asi ei ole nii lihtne. Loomulikult mõtlevad kahvanäod, et nüüd püütakse mingeid aafriklaste ja araablaste väljamõeldud mitmenaisepidamisi neile pähe määrida, aga ilmselgelt olete te kõrvale heitnud uued kooselulised mõisted nagu polüamooria. Mis see on? See on see, kui rohkem kui kaks inimest on omavahel suhtes – kaks naist ja üks mees; üks naine, üks mittebinaarne isik ja üks mees; kolm meest; kolm naist ja kaks meest; jne, jne, sest võimalusi on lõpmata palju. «Ei-ei, nii küll ei saa!» No aga saab ju, ja juba ollakse sellistes suhetes. 

Foto: ProbablyJeff ja krantsi_kirbukasukas / Reddit

Enne kui ma teil tuju täiesti ära rikun, võiks meenutada, et tegelikult on ka Maarjamaa nimelisel tühermaal püütud propageerida polügüüniat ehk mitmenaisepidamist. Polügaamia ei ole päris korrektne termin, sest viitab üheaegselt mitme isiku abiellumisele ehk põhimõtteliselt eelmainitud polüamooriale, kuid kuna eesti keeles nimetatakse mitmenaisepidamist polügüünia asemel polügaamiaks, kasutame edaspidi pigem rahvasuus levinud mõistet.

Eks neid mitmenaisepidajad on olnud läbi ajaloo – alati leidub tüüpe, kel naised ja lapsed eri linnades või külades. Aga 1920. aastal avaldas dr Juhan Vilms raamatu «Poligaamiline abielu Eestis», kus leidis, et viimane aeg on see seaduslikuks teha. Ajastu nõudis sellist suhtumist: Esimene maailmasõda oli ilmatuma palju noormehi ära tapnud, üksikud tõupullid olid järgi, ja maa oli täis noori vallalisi naisi. Vilms keskendus lihtsale faktile, et naisi oli tollal rohkem kui mehi, ja rõhus samas moraalile, et lapsi saadakse abielus olles. Kuna ükski endast lugu pidav naesterahwas ei taha ju mingi üksikemast «lits» olla, peab ilmtingimata asja seaduslikuks muutma ja propageerima «poligaamiat». Raamat päädib suht kiiresti põllumajanduslike õpetussõnadega, milles soovitatakse inimsugu nagu lehmi tõuaretada – eugeenika kuldaeg ikkagi.

Foto: osta.ee

Vilms reageeris tollasele olukorrale, ent ei võtnud arvesse «naasva sõduri fenomeni» (loe: ei olnud sellest teadlik). Tegemist on nähtusega, mida on täheldatud sõdade järgsetes ühiskondades: naasvad sõdurid asuvad uusi lapsi tegema ning imekombel on sündinute hulgas tunduvalt rohkem poisslapsi, mistõttu taastub sõjaeelne sugude suhtarv kiiresti. Sa ütled, okei, siis on ju kõik korras ja muret ei ole? Tegelikult üks väike jama on: nimelt on poisse alati rohkem sündimas – vahel 100 tüdruku kohta 102 poissi, vahel isegi 107. Seega on saja õnneliku poisu kõrval alati mõned tüübid, kes puht statistiliselt jäävad ilma kaaslaseta.

Ma ei võta neid asju laest. Teie oma teadlased on seda statistikat igatpidi vaaginud ja juba iidamast-aadamast kirja pannud: inimesed on enda karja loendanud ja isendite sündi, sugu ning surma jube täpselt üles tähendanud. Miks on nii, et mehi sünnib rohkem kui naisi? Olete vaadanud, mis elu need teie mehed elavad? Kui poisid ei ole sõjas üksteist maha laskmas, tegelevad nad kas enda surnuksjoomise, autode pilbasteks sõitmise, täiesti suvalises kohas pea ees vette hüppamisega, ja nii edasi. Kui need poisud õrnas eas puu otsast alla kukkumise ja üksteise peksmise kiuste üldse täisealiseks saavad. Mehi kulub siin maailmas rohkem; liik on evolutsiooni kaudu lihtsalt aru saanud, et selliseid debiilikuid peabki rohkem tootma.

Ühe tegurina peab mainima veel seda, et mehed pole naistest mitte ainult lollimad, vaid ka nõrgemad. Jaa, kangi rebivad kõvemini, aga ma räägin teile tugevusest ellujäämise kontekstis. Näiteks mõjutab mehi külm. Kui on külm, siis mees võib juba lootena ära surra. Mida soojem on, seda rohkem sünnib poisse. Kliima üldise soojenemise kontekstis tähendab see ka arvatavasti muutust poisslaste sündide statistikas; võib-olla tuterdab tulevikus sulaval igikeltsal tütarlastest palju enam noorsande. Ka toit mõjutab poiste sündide arvu – kui ema saab korralikult süüa ja ei kannata alatoitumuse all, jääb meessoost loode tõenäolisemalt ellu. Kui ema nälgib, siis õrn poissloode sureb. Köhige edasi muinasjutte «tugevamast soost»!

Nende tegurite peale mõeldes tasuks vaadata hetkeseisu ja teha vahearvestus. Vaadake kas või omaenda rahvastikupüramiidi, ja te näete, et kuni 51. eluaastani on mehi rohkem kui naisi. Tõele au andes peab loomulikult mainima, et mingil imelikul põhjusel on 45–47-aastaseid mehi vähem kui naisi, aga selle võib ehk kirjutada keeruliste 90. aastate arvele, mil need mehed elasid läbi varajast noorukiiga? Igatahes näeme me juba praegu olukorda, kus noortel meestel on statistiliselt väiksem võimalus endavanuste (või nooremate) naistega monogaamsesse suhtesse astuda.

Positiivne on see, et 52. eluaastast alates hakkab päris palju mehi surema ja samavanuseid või vanemaid naisi on tunduvalt enam. Põhimõtteliselt on nii, et kui sa ei ole mingi mõttetu mees, kes otsib ainult plikasid, on su ees päris suur valik vallalisi naisi. Tegelt on naisi sitaks enam kui mehi; eelmise aasta andmete järgi isegi 65 000 võrra rohkem kui mehi.

Foto: Sdgedfegw / CC-BY-SA-4.0 / Wikimedia Commons

Aga kas te tegutsete selle nimel, et asjad nii jääksidki nii – et naisi oleks rohkem kui mehi? Ei, otse vastupidi! Te teete ränka tööd, et olukorda hullemaks muuta. Te teete kampaaniaid – igasugused meeste tervisele pühendatud kuud ja eesnäärmekontrollid. Kogu aeg peab keegi moraali lugena, kuidas täis peaga ei tohi seda ja teist teha, ei tohi autoga sõita, ujuma minna või tööl käia. Mida siis tohib inimloom purjus olekus üldse teha?

Lisaks õpetate poistele oma tunnetega toime tulemist ja vaimse tervise eest hoolitsemist, normaalselt elamist – ja see kõik toimub selle arvelt, et nad võiksid kõiki oma haigeid tundeid lihtsalt oma liigikaaslaste peal vägivaldselt välja elada ja tagada soolise tasakaalu ühiskonnas. See kõik lõppeb sellega, et mehed elavad sama kaua kui naised, ja siis ei ole isegi vanemate naiste hulgast endale paarilist leida, sest nende mehed ei ole keskea saabudes südarit saanud.

Nüüd lisame sellistele sotsiaalsetele ja tervisepoliitikaga seotud muutustele ka eelmainitud keskkonnategurid nagu nälja puudumine ja soojenev kliima, või siis üleüldiselt pehmem ja mugavam elukeskkond, mis soosib meessoost loodete ellujäämist. Tulemuseks on demograafiline «kriis», kus on tunduvalt rohkem mehi kui naisi. See «kriis» on jutumärkides, sest kriis peitub selles, et teil on sada heteroseksuaalset paarikest ja umbes neli tüüpi, kes ei saa seksi. Tundub lamp, aga miljoni paarikese kõrval on 40 000 pealine kamp kiimas tüüpe. Proportsioonide muutudes läheb asi tõsisemaks, või kuidas?

Eriti kurb on, et 65 000 paariliseta naist ei tekita sellist tunnet...

Variant on, et loodus paneb ise asjad paika ja mehi hakkab sellistes tingimustes vähem sündima – et kari reguleerib kuidagimoodi iseennast. See on täiesti võimalik asjade kulg, aga oletame lihtsalt lõbu pärast, et nii ei juhtu ja tulevikumaailmas on terves rahvastikupüramiidis mehi rohkem kui naisi. Läbi ajaloo on olnud hetki, kus ühiskonnas on ropult palju noori inimesi, kes on oma ajastu norme arvestades korralikult toidetud, õpetatud ja hoolitsetud, kuid jäävad kuidagimoodi «kõrvale» – neil ei ole ühiskonnas õiget väljundit, kuhu oma energia panustada. Üks teie liigikaaslane nimega Gunnar Heinsohn on sellest kirjutanud ja nimetab seda «noorte paisuks». Enamasti on selleks tarvis, et ligemale 60% rahvastikust oleksid nooremad kui 30-aastased, ning kuigi neil ja ühiskonnal üleüldiselt ei ole eriti midagi viga, näevad nad, et tegelikult ei ole neid siia maailma tarvis. Tegemist on kolmandate ja neljandate poegadega, kes ei saa vanemate raha, staatuse, elukutse jne peal liugu lasta ning peavad iseennast looma, enesele koha tekitama. See eneseotsing lõppeb alati sõdade ja revolutsioonidega. Alati.

Foto: Ukrainian Memes Forces / Twitter

Oletame lõbu pärast, et inimloomad saavutavad lõpuks sellise rahu ning üksteise ja iseenese mõistmise taseme, et enam ei taheta sõdida. On saabunud rahu, aga endiselt leidub paariliseta meessoost inimloomi. Kas on võimalik, et rahu saabudes lõppeb ka meeste pidev vajadus võita, vallutada ja omastada? Et nad lõpetavad ka suhtumise naistesse kui omatavatesse objektidesse ja ei küsi, kas nad on võimelised naisi «jagama»? Või on naised selleks ajaks emantsipeerunud staadiumisse, kus neid ei ole võimalik omastada?

Võimalik on ka see, et inimkultuur ei pressi loodusele vastu ja ei surma mehi soolise tasakaalu tagamise nimel; võimalik on, et inimkultuur asub ennast reaalse olukorraga kohanemise huvides muutma. Lisame võrrandisse eelmainitud polüamoorse suhte, ja tekibki olukord, kus aktuaalseks võib muutuda mitte 20. sajandi «poligaamia» võimalikkus, vaid 21. sajandi «poliandria» ehk polüandria ehk mitmemehepidamine.

Iidse irdjumala ja demiurgina tean ma, et polüandria on inimloomade hulgas mitte ainult võimalik, vaid ka päriselt toimuv/toimunud abieluvorm. Et see ei ole isegi mitte tulevikumuusika või minevikuhõimude asi, vaid et ka praegusel hetkel on kindlasti mõni naine sajast, kes sooviks olla mitmemehepidaja. Selline jõukas matriarh, kellele ei piisa ühest mehest ja kes rikkuse-staatuse sümbolina sooviks näidata maailmale oma haaremit. Et tal on üks mees, kellega annab teatris käia, teine klubis tantsitamiseks ja seltskonnas esitlemiseks, kolmas sobib ainult magamistuppa, ja nii edasi.

Kunagi tulevikus saabub hetk, mil tuleb need mehed ja suhted legaalseks muuta, ning siis seisavad siltidega vanad inimesed tänavatel, röögivad roppuseid ja keelavad teistel elada elu, mida nad ise nagunii enam ei ela. Totrad loomad olete, aga samas nunnud – sellepärast ma veel Siiriusele tagasi ei lähegi!

Foto: ekraanipauk saatest "Ringvaade"

P.S. On ka selline variant, teoreetiliselt, et kliima soojenemine mõjutab vaid kohalike naiste kõhus olevaid õrnu meeslooteid ja soojematest maadest siia rännanud naiste kõhus olevate meesloodete jaoks on siin endiselt liiga külm. Maarjamaale asunud uued inimlased sünnitavad seetõttu rohkem tütarlapsi, mille tulemuseks võib olla ühiskonna soolist suhet tasakaalustav efekt. Samas ma ju näen, et te olete valdavalt ikka räiged rassistid ja mul on kahtlus, et teisest fenotüübist naise võtmise asemel olete valmis isegi geiks hakkama. Või olema mehike haaremis.