KOLM LÜHIJUTTU ⟩ «Kambavaim», «Üks üle», «Sünni tähistamine»

KAMBAVAIM

Poisid valisid mu esimeheks. See otsus oli konsensuslik. Mark nagu hakkas korraks midagi ütlema, kui kõlas teemat lõpetav küsimus – kas kellelgi on vastuväiteid? Aga kui ma talle oma puuriva pilguga otse silma sisse vaatasin, pani ta kohe oma suu kinni ja tegi näo, justkui midagi poleks olnudki. Munn; küll ma temaga hiljem klaarin!

Esimeheks valisid nad mu jälle sellepärast, et ma olin seda sisuliselt meie piljardiklubi algusest peale kogu aeg olnud. Ma hoidsin arved makstud, lauad korras, katted hooldatuna; vaatasin, et kriite ja varuotsakuid kiidele jaguks. Ühesõnaga – hoidsin kätt pulsil. Vahel pidin mõnele korduvalt, hiljem juba tungivalt meenutama, et oleks aeg kuutasu ära maksta; vahendasin üürileandja infot erakorraliste elektri- või veekatkestuste kohta, ja nii edasi.

Villem nimetas seda kommunaalpornoks. See on nagu raba, kus laukaid pole, uppumisoht puudub, aga edasiliikumine on vaevaline – sumpa aina sellel pehmel, vetruval, siia-sinna ujuval samblakamaral, laudteest võid ainult unistada, ja niikuinii hakkab poolel teel sadama. Mind see ila ei kottinud. Villemil oli rohkelt plönni ning ta ei viitsinud enam ise sohu minna, ta delegeeris sedasorti sita teistele – töö juures, kodus ja mõistagi - meie klubis. Munn! Ma ei hakka talle ütlema, et ma teen seda tegelt mingist ajast ja arust missioonitundest ning sellepärast, et ma olen kuramuse kontrollifriik ja mulle meeldib kätt pulsil hoida. Liiga palju raha muudab inimese alati munniks ja Villem on munn; küll ma temaga juba pärast klaarin.

Kujutage ette, ükskord, kui ma rääkisin talle oma kodu vannitoa remondist ja kui kalliks kõik need peldikupotid ja kraanid ja värgid on läinud, ütles ta kaastundliku hääle ning pilguga silmis: «Kurat, mees, jah, ma täitsa mäletan, kuidas on vaene olla!» Mida vittu? Eriline värdjas! Et tema mäletab?! Kui ma ei teeniks tüübi maksete pealt normaalset lisaprotsenti, oleksin ma juba tema personaalküsimusega tegelenud. Ah, las ta praegu olla. Kuradi munn; küll ma valin mingis tulevikus selle sobiva momendi ja siis klaarin!

Üldiselt tundub – kuigi keegi seda kõva häälega välja ei ütle –, et nad kõik peavad klubi esimehe staatust ja ülesandeid tüütuteks, aeganõudvateks ning väheolulisteks. Sellisteks, et ise ei viitsiks jamada, las Asmo toimetab. Ma olen neile mingis mõttes justkui teine naine, kes teeb kodus ära need vähem olulised, ent samas aeganõudvamad asjad nagu pesupesemine, toidukeetmine ja koristamine. Persse mingu; ma pole mingi eit! Ja koristan siis, kui on minu kord. See on meil solidaarselt ära jagatud ja nad kõik teavad seda, kuigi ei Villem ega ka Mark pole aasta jooksul kordagi tolmuimejat puutunud; tean neid sitapäid küll. Aga ega mul kah suu munni täis pole; küll ma siis meie Messengeri grupis ilgun nende kallal, kuni raha makstud ja põrand koristatud! Ja lõpuks – ma võin ju selle sitaga pusida, kuni vähemalt mingigi austus säilib.

Üldiselt poisid ikka austavad mind, see on selge. Peavad küll, kes rohkem, kes vähem, ennast minust paremaks, aga mul on ükskõik, pidagu. Ma ka pean ennast nendest paremaks, sest mida need munnid ka teavad kambavaimust ja missioonitundest. Ainult aeleks ringi ja delegeeriks ning teeks rohkem nähvi ja delegeeriks veelgi rohkem. Nii need asjad käivad tänapäeval. Kui sul on rohkelt plönni, võid seda endale lubada. Vaesele jäävad ikka vaid aatelised väärtused – missioonitunne ja kambavaim. Peded! Mis nad arvavad, et ma nagu vahelt ei tee või? Et ma keeran oma perse tasuta ette, pelgalt mingi patsutuse eest õlale. Päriselt?

Kui neilt nende papp ära võtta, siis nad situksid ennast hetkega täis. Sitased nutuvõred ümber nende sitaste pedesuude, ma ütlen! Muudkui investeerivad krüptosse ja teevad nähvi. Mida rohkem nähvi, seda rohkem krüptot ning juttu kliimat säästvatest taastuvenergialahendustest, ja nii edasi. Tean-tean, oodake vaid, kuni sitt ventikasse lendab ning teie krüpto kinni keeratakse! Panete põlve maha ja räägite maksete ajatamisest ning et võiksite vajadusel klubi kommunaalküsimuste juures seda- ja teistmoodi abiks olla. Küll ma siis klaarin teie kõigiga! Munnid sellised! Kes nüüd keda kepib, ah?!

Aga seniks hoiame stabiilsust, oleme konsensuslikud ning räägime kambavaimust. Küsime viisakalt laste ja naise tervise järele, laename üksteisele vajadusel raha ja nähvi, teeme õllesid välja. Ja kui mingi tüüp väljastpoolt, mõnest teisest klubist või saalist käib meil mängimas, sajatame teda hiljem üheskoos selja taga, et milline munn ja kitsipung ta on, et nagu ei võinud siis rohkem plönni jätta, vaene selline! Üldse on kõik teised, meie klubisse mittekuuluvad mängijad rohkem või vähem munnid – nähvi ei tee, vaesed takkapihta, ja krüptost pole need peded kuulnudki.

Hiljuti sattusin öösel peale, kui Anton põrutas mingit eite ühel meie klubi laudadest; peaaegu oleks katte ära määrinud. No on mees! Keppigu peldikus või tagumises trepikojas, täielik austuse puudumine, ja uus kate maksab koos paigaldusega kuus sotti! Munn! Vitus munn on eriti sitt versioon; kiimas Anton on siis vaat' et nahaalsem kui delegeeriv Villem. Ning mis mõttes sa andsid viimase nähvi sellele tibule? Ise pidid ju täna raha ära maksma! Ah et paari päeva jooksul?! Munn! Okei, küll ma hiljem klaarin sinuga…

Nii et – ma klaarin kõigiga; ma olen konsensuslik esimees! Ja need munnid teavad väga hästi, et Asmoga ei jamata. Teavad, et talle ei minda otse ütlema, ning et kui ta on ära, siis tagaselja kirutakse teda kiirustades, poolsosinal, sest seintel on kõrvad. Nad teavad, et nähvi peab Asmoga jagama, kui on, ning et võlgu olles ei sobi talle mängus nulliga pähe teha, sest sellel võivad olla tagajärjed. Aga nad teavad ka, et üldiselt on ta normaalne säga; temaga on võimalik asju arutada ja ära klaarida. Pealegi on Asmol missioonitunnet ja ta teab, mis asi on… kambavaim.

Üks üle

Raha oli jälle otsas. Arved tahtsid tasumist, kütuse hind oli saavutanud rekordtaseme, soodukaid õlledele poes ei tehtud. Kaspari jaoks polnud selles midagi uut. Tema elu käis ikka üles ja alla – enamasti alla, harvemini kuskile keskele, ja graafiku ülaosa oli nagu terava otsaga jõnks elektrokardiogrammil. Praegu oli ta all, päris põhjas, sest isegi õlut ei saanud osta, taara oli ammugi ära viidud ja naine nurises juba päris valjult. Rääkis, et Kaspar peaks leidma endale igapäevatöö kuskil poes või laos, müüma oma vana diiselkaravani, mis võtvat ebamõistlikult palju kütust, loobuma õllest sootuks, bla-bla-bla ja nii edasi. Sellistel puhkudel läks Kaspar, kui detsibellid kasvasid, garaaži ära, nikerdama; tegel't lihtsalt istus seal, tõstis asju riiulitel ühest kohast teise, kuulas raadiost jutusaadet, mõlgutas mõtteid.

Mõtted keerlesid ümber igapäevatöö (kuhu Kaspar üldsegi minna ei tahtnud), vana auto, (mis oli kuidagi armsaks saanud) ja õlle (mida polnud). Need mõtted olid kõik, mis oli Kasparile tol hetkel jäänud. Mõtted, tühja kütusepaagiga kulunud karavan ja mõned kolud garaažiriiulitel. «Teeks ma vähemalt suitsu, oleks mingidki naudinguhetked, saaks mõtted mujale,» mõtles Kaspar, laitis aga selle kohe maha, sest suitsud olid kallid, tekitasid kiirelt täiendava sõltuvuse ning «all» olles järgmise lisaprobleemi, mille üle oleks tarvis siis jälle uusi muremõtteid mõlgutada.

Vahel istus Kaspar garaažinurgas vanal diivanil ja kuulas raadiost jutusaadet. Sealt sai ta teada mitmetest lisaprobleemidest, millest ta veel kuulnud polnud: kiire hinnatõus, kohe algav sõda (mis oli küll väga ebatõenäoline, aga valmis peab selleks ikkagi olema, ja nii edasi), ohtlik taud, mis kõiki nakatab ja tapab (seda küll pigem väga harva, kuid ikkagi tapab), mispärast peavad kõik olema kõrgendatult ettevaatlikud ja umbusklikud… ja kartma. Kaspar ei kartnud. Või õigemini – ei kartnud seni, kuni kuulas jälle mõnd saadet, kust need igapäeva-argielu kummitavad probleemid Kaspari ajju süstiti. «Ilma raadiota oleks ikka palju rahulikum,» arutles Kaspar. Hinnatõusust oli tal ju tegel't ükskõik, sest raha polnud nii ehk naa, sõtta poleks Kasparit võetud, sest kui lakkuda aastakümnete kaupa odavat õlut ning toituda ebaregulaarselt ja ebatervislikult, annab tervis lõpuks järele, ja vaevalt, et maohaavade, kõrge vererõhu ja/või südameprobleemidega, ehk aastaid vindunud diabeediga 50-aastast meest esimeses või ka teises järjekorras püssi alla aetakse. Nakkav taud Kasparit samuti ei puudutanud, sest sõpru, kellelt seda saada, tal polnud, poes käimiseks puudus raha, ja bussiga ta ei sõitnud. Pealegi oli Kaspar pigem pelglik-erakliku eluviisiga, kulunud olemisega, kergelt hallituse ning kuse järele lehkav, ajamata habemega päss, kes hämaras garaažinurgas diivanil kössitades oli juba peaaegu nähtamatuks muutunud – ainult mõned aastad ja kuud veel, ning siis oleks juba ainult külmas garaažis auruna välja hingatud õhk tema olemasolu reetnud, nähtavaks teinud.

«Kurat! Kui ma raadiot ka ei kuula, siis millest ma üldse enam mõtlen!?» mõtles Kaspar ja tundis järsku tapvat suitsunälga, kuigi ta ei olnud elus kunagi suitsu teinud ega plaaninudki seda, vähemalt mitte lähiajal, kuni puudus raha – ja vaevalt oleks ta ka siis, kui õnnestunuks kuskilt raha teenida, neid sigarette ostnud, sest raha oli piiratud koguses ja ostufookus mujal. Prioriteetideks oleksid siis õlu ja arved, võib-olla ka kütus puhuks, kui on vaja objektile minna, see tähendab, midagi kuskilt tuua, kui antakse, või viia, kui ostetakse, või kui mõni juhuslik tööots on kaugemal, kõrvalises kohas. Nendeks sõitudeks võis Kaspar isegi naise eest varjamata kütust osta, sest sealt võis tilkuda uut raha arvete maksmiseks. Õlut ostis Kaspar, mõistagi, salaja, peitis seda eri garaažinurkadesse, kolude taha ja alla, et minimeerida võimalikke kahjusid.

Kahjud tekkisid tüli käigus naisega. Need tekkisid siis, kui Kaspar oli tõmmanud ennast õllest juba päris tahma, hakanud kõvema häälega rääkima ja praalima; siis, kui ta proovis naist raadiost kõlavate vikerviiside saatel krabada. Kasparis tärkas sellistel puhkudel taas pikka talveunne suikunud kihk, muidu lödi joodikupeenis tegi ka kõige optimistlikumaid prognoose ületavaid sirutusi, ajus vallandunud kemikaalid muutsid vanades puuvillastes dressides ja kulunud hommikumantlis, aastaid epileerimisdieedil olnud pekiste kintsude ja nabaümbrusega käreda eide ihaldusväärseks. See, nähtavasti geneetiliselt seletatav, instinktiivne pöörasus naisele ei meeldinud; mehe rekordtoonuses liige oli siiski kehvake, tavaliselt ei jätkunud seda minutikski, närtsis tagasi kortsuliseks londiks nagu lilleke sajakordse kiirendusega näidatud loodusfilmis, ja kõik edasised pingutused seda taaselustada olnuksid sama lootustandvad kui uppunu puhul, kelle süda juba tund aega seiskunud. Pealegi polnud naine lubanud Kasparil õlut osta ja niimoodi, vihasena, marssis ta otsustaval sammul, jalas, nagu enamasti, vanad dressipüksid ja seljas hommikumantel, üle õue garaaži, halba aimav Kaspar varjuna kannul.

Osa õlledest peksti aina valjemini kaebleva Kaspari kisa ja sajatava naise põriseva baritoni saatel puruks, muist jäi aga tänu Kaspari ettenägelikule peitmismetoodikale ja haavatud linnu taktikat meenutavatele pettemanöövritele avastamata. Nimelt hakkas Kaspar justkui rõhutatult mõnda nurka või kolu varjama just siis, kui naine oli jälile saamas järjekordsele kuuspakile vana käia taga, õlise kaltsu all või garaaži tagumises nurgas ühes mitmest konksu otsa riputatud seenekorvist. Kaspari selline kaval kehakeel tõmbas naise tähelepanu, ja kuna too ei suutnud ärritunud olekus piisavalt kainelt kaalutleda, sattus ta vahel Kaspari ülesseatud lõksu ja suundus just viimasel hetkel, vahetult enne käiataguste õllede avastamist kohta, mida Kaspar oma kehaga peita üritas.

Selline kannatava, pidevalt paastuva joodiku staatiline tiksumine üha väiksemate positiivsete jõnksatustega sinusoidil sai Kaspari puhul nüüd pigem trendiks. Ajast, mil ta viimati oli tõeliselt «üleval», oli möödunud juba mitu aastat. Tol korral jätkus raha nii auto veermiku remondiks kui ka uute saabaste ja paari juhuslike tööotste tegemiseks vajaliku riista ostuks, lisaks hädapärase hambaparanduse jaoks. Seda kõike just antud järjekorras; nimekirjas olid siiamaani ootel lugemisprillid, uus, töötava loputuskastiga peldikupott, naisele sünnipäeva puhul antud lubadus viia too kuhugi välja, võib-olla kinno, pärast mõnda pubisse praadi ja õlut võtma, võib-olla…

Kasparil puudusid ambitsioonid. Kuigi ta oli nooruses palju lugenud, end keskmisest kodanikust rohkem kursis hoidnud nii majanduse kui ka poliitikaga nii mikro- kui ka makrotasandil, ja nii edasi, rääkinud kaasa Facebooki jututubades, teravmeelitsenud ja  saanud sellega vahel isegi laike, oli ta nüüdseks loobunud. Mõte mingist tööst, kus oleks saanud anda mingi panuse ja selle eest kiita, ajas Kasparile peale iiveldustunde ja lõi pulsi üles. Käed hakkasid higistama ja õhust jäi puudu, justnagu siis, kui naise hääl muutus põrisevaks baritoniks, detsibellid kasvasid ja ta oli sunnitud taanduma garaaži nikerdama. Seal viis ta siis läbi juba kirjeldatud rituaale, lösutas apaatselt diivanil, kuulas raadiot, mõnel paremal päeval rüüpas soodushinnalist õlut juhul, kui mõni oli alles jäänud või ehk jätkus taarat, mida realiseerida. Kaspar tahtis sisimas, et teda jäetaks lihtsalt rahule; tema ainuke soov oli vedeleda nähtamatuna sel vanal sohval garaažinurgas, kuulata jutusaadet ja juua aeglaselt haput, odavat õlut, ning vahel teha oma ilmselt juba raugaikka jõudnud diiselkaravaniga tiir või kaks, et teenida mõne kolu müügist paari arve tasumiseks vajalik summa lootuses, et ehk jääb kuuspaki jagu üle, ei rohkem.

Kaspar irdus igapäevaelust päev-päevalt üha enam, mistõttu kuivasid peaaegu täielikult kokku need vähesedki teenimisvõimalused. Vana käia eest saadud raha oli ammugi kulutatud, õlut sai viimati joodud nädalate eest. Naisega ärplemiseks enam samuti ei läinud, kuna too oli loobunud valjuhäälsetest, igapäevatööd ja vana autoronti puudutavatest etteheidetest ning õllesid garaažis ka enam otsimas ei käinud, kuna polnud, mida leida. Ta lihtsalt rehmas käega läbi õhu, pööras selja ja läks kööki, sulgedes enda järel ukse.

Sellistel puhkudel ei teadnud Kaspar alul, mida teha; naise käitumine ajas teda segadusse. Ta lihtsalt seisis natuke aega pimedas esikus, küsiv pilk silmis, ohkas justkui pelgalt moka otsast, et raputada maha tunnet, nagu oleks film seisma jäänud, pani saapad jalga ja taandus garaaži nikerdama. Seal ta siis konutas, raadiotki ei viitsinud eriti enam kuulata, ja isegi kui see mängis, oleks iga vähegi tähelepanelikum vaatleja hetkega mõistnud, et ega ta ei pane neist saadetest enam ammu midagi tähele. Sarnaselt tema vana karavani diiselmootoriga külmal talvehommikul tiksus Kaspari aju tühipööretel – kulunult, kolksudes; mõned korrad jäid vahele.

Nainegi oli seda kõike tähele pannud. Jätnud Kaspari pärast köögiukse sulgemist varjuna pimedasse esikusse üksinda seisma, pühkis ta oma määrdunud hommikumantli käisesse mõne üksiku haletsuspisara, vaatas läikival pilgul läbi köögiakna järele garaaži loivavale mehele ning ohkas lühidalt. Naine tundis rahutust, sest kuigi Kaspari tegevusetus ja alkoholism pahandasid teda, tegi ta vahel ikkagi tööd, maksis kuulekalt mõne arve ja rääkis vahel raadiosaates kuuldud maailmaasjadest. Ta tundis natuke puudust Kaspari purjutamiste käigus tekkinud tülidest, isegi tema kohatutest, tiirastest lähenemiskatsetest. Naine ei vihastanud enam, kui Kaspar unustas tema sünnipäeva ega toonud lilligi, mis sest, et sel aastaajal kasvas neid suisa metsikult sealsamas garaaži kõrval ja taga. Isegi katteta lubadusi kinno ja pubisse mineku kohta ei antud, ja see oli ohumärk. Naine ohkas, viis pilgu sulgunud garaažiukselt tagasi köögi sisemusse, sisendas endale mõne igapäevatoimetuse prioriteetsust antud hetkel ning süvenes siis sellesse, unustades mõneks ajaks garaažidiivanil lösutava Kaspari.

Kaspar oli nüüd lõplikult «all», põhjas, keskeletõusmisperspektiivita, rääkimata kõige üürikesemastki hetkest «üleval», sinusoidi tipus. Eluisu kadunud, naine koos oma kummalise käitumisega jäänud võõraks, õlutki nagu ei tahtnud enam. Vahel loivas ta veel oma diiselkaravani juurde, istus korraks sisse, asetas käed pikast seismisest hallitanud roolile ja justkui proovis manada silme ette mõnda mälestust juhuslikust tööotsast, kus ta oli andnud mingi panuse, saanud hea tulemuse eest suisa kiita või maksnud vähemalt saadud rahaga mõne arve. Nainegi võttis teda siis kööki, kohtles kui inimest, kuulas tema juttu raadiosaadete kohta, tõrjus tema käperdusi leebel toonil, ei hakanud kohe kisendama. Mälestused headest aegadest ei kutsunud Kasparis aga paraku esile suuremaid tundmusi; ta raputas lihtsalt pead ja tõusis karavani roolist. Ukse sulgemisega kaasnenud kääks tekitas temas võõristust ja ta pööras autole selja.

Oma viimastel päevadel veetis Kaspar suurema osa ajast pimedas esikus seistes. Pea oli mõtetest tühi; vahel meenus veel paari kuu eest peale tulnud veider suitsunälg, mis oli nähtavasti jäänud viimaseks, ja Kasparil oli sellest korraks isegi kahju. Siis ta ohkas lühidalt, justkui selleks, et raputada maha tunnet, nagu oleks film seisma jäänud, ning taandus garaaži, võõraks jäänud vanale diivanile lösutama, muutudes nüüd isegi tähelepaneliku pilgu jaoks nähtamatuks. Isegi auruna välja hingatud õhku, mis reetnuks tema olemasolu, enam ei tulnud.

Kaspar oli surnud. Või oli ta hoopis Oskar; kes seda nüüd nii täpselt mäletab. Naine leidis ta pika otsimise peale alles kolmandal korral üle garaažiukse vaadates. Möödunud olid tunnid, koolnukangestus juba täies hoos, nähtamatu vari sohvanurgas kössitamas.

Ta ei surnud regulaarsest õllejoomisest ning ebaregulaarsest ja ebatervislikust toitumisest tingitud tervisehädadesse, vaid sellepärast, et ta oli üks üle. Vajadus Kaspari järele oli lõppenud. Ei tahetud tema töid ega odavaid kolusid; viimased teravmeelsused Facebooki jututubades jäid laikideta. Naine küll vajas Kasparit või õigemini seltsi tema harvadel kainuspäevil, neid jutuajamisi raadiosaadetest kuuldust, ettevaatlikke unistusi ühisest ajaveetmisest kohalikus pubis. Aga ta ei olnud seda kõike Kasparile öelnud, sest enamjaolt tundis ta mehe suhtes pahameelt; head ajad ei kestnud südame puistamiseks kunagi piisavalt kaua.

Kaspari matus toimus teenistuseta – sõpru tal ju polnud –, kõned jäid pidamata, viiulit ei mängitud. Naine seisis lihtsalt liikumatult köögiakna juures, vaatas lukustatud garaažiust ja pühkis mõne üksiku haletsuspisara. Ta haletses mitte ennast, vaid Kasparit, et kuidas ta seal ikka hakkama saab, saamatu ja poolnähtamatu, mees, keda oli lõpuks ju üks üle. Mõne päeva möödudes jäid aga seismised köögi akna juures koos garaažiukse põrnitsemisega lühemaks, kuni lõppesid paari nädala pärast üldse. Naine sundis end akna alt köögi sisemusse, keskenduma mõnele igapäevatoimetusele, ning süvenes siis sellesse. Kord käis naise juures ka kohalik sotsiaaltöötaja. Räägiti esikus; juttu tuli võimalusest saada tasuta psühholoogilist nõustamist; külalise lahkudes sulges naine enda järel vaikides köögiukse. Rehmas korra käega läbi õhu, viskas kiire pilgu läbi köögiakna tuttavas suunas, ja sukeldus tagasi rutiini.

Kasparist garaaži jäänud kolud müüs naine internetis kümne-sendi-oksjonitel; karavan viidi vanarauda. Enne küll käis paar huvilist, kes üritasid seda käivitada, kuid auto jäi justkui Kaspariga solidaarseks ega allunud meeste pingutustele. Vana diivan lukustati aga kõdunevana garaaži; seda ei tahetud isegi kümne sendi eest; tegemist oli kulukalt käideldava jäätmega. Raadio andis naine ühele pettunud autoostuhuvilisele kaasa; see oli viimane ese, mis naisele Kasparit meenutas.

Kaspar, või oli ta hoopis Oskar, kes seda nüüd nii täpselt mäletab, ei läinud ajalukku, nagu lähevad raadio jutusaateis kirgi kütnud keskustelud ees ootava sõja, nakkava taudi ja äkitsi kasvanud hindade üle. Nainegi meenutas seda varjuna esikus seisnud poolnähtamatut, kuse ja hallituse järele lehkavat pässi aina harvemini, lõpuks enam üldse mitte. Vajadus tasuta psühholoogilise nõustamise järele puudus; igapäevarutiin haaras endasse.

Kui enne oli üks üle, siis nüüd, pärast Kaspari surma, tundusid asjad jälle tasakaalus. Sõjaoht möödus ja taudki taandus, hinnatase tuli natuke alla ja stabiliseerus. Tegevusetult vegeteerivaid Kaspareid ja Oskareid kohtab aga ikka, aeg-ajalt, siin ja seal, kuigi kindel olla ei saa, sest nad on pigem pelglik-erakliku eluviisiga isendid, nikerdavad garaažilobudikes, kusagil hoovinurgas, ja raadio jutusaated selle koha pealt vaikivad…

Sünni tähistamine

Sündinud oli uus beebi. Keset talve, ettenähtud ajast veidi hiljem. Kõik oli tipp-topp, nii kaal ja pikkus kui ka kõikvõimalikud muud parameetrid, mida sai kontrollida või mõõta, milles sai veenduda visuaalselt või mille kohta võis uskuda keerulise aparaadi digitaalset näidikut ning õigel ajal ja õiges kohas kõlavat piiksumist. Nende kõigiga oli kombes, ühesõnaga, muretsemiseks polnud absoluutselt mitte mingisugust põhjust, mis mõistagi ei tähendanud mure puudumist. See oli objektiivselt võttes ilmvõimatu ning sellest said aru kõik asjaosalised – nii lapse vanemad, sugulased ja sõbrad kui ka meedikud sünnitushaiglas, hiljem perearstikeskuses, ja nii edasi, laiemalt võttes aga terve ühiskond. Teema oli ju tundlik ja aktuaalne; beebisid sündis iga päev, suisa kümneid; tulid oma emade kõhust välja, armetud ja kaitsetud olevused, liikumis- ja eneseväljendusvõimetud. Pidev mure tagas neile, väetitele, vajaliku hoole ja õigused; mure oli antud kontekstis edasiviivaks jõuks.

Hommikupoolik. Beebi istus mul süles. Alles paarinädalane, aga juba täiesti funktsioneeriv üksus – ühest otsast läks vedelik sisse, teisest värvi muutnuna ning valkudest ja vitamiinidest tühjaks pigistatuna välja. Vahepeal leidsid teadvusetusseisundis aset lühimälu tühjakslaadimised põhimällu, juba ilmselgelt uuriv pilk salvestamas kogu ümbritsevat visuaalset infot. Nõnda siis istus ta mu süles, pigem isegi lamas, käed ja jalad käisid aeg-ajalt siia-sinna, grimassid vaheldusid spontaansete haigutustega; sinna sekka kostsid mõned hingamisteid puhastavad aevastused.

Lugesin akna all tugitoolis jutukat ja rüüpasin kohvi; kerge pohmell jättis idüllile õrna halli varjundi. Laps süles oli rahulik, puhanud, söönud ning kuivades oludes; õuest langev valgus andis talle head tingimused nimetatud visuaalseteks vaatlusteks. Ta uuris peamiselt minu habetunud nägu, prille, jutuka põhjustatud emotsioone – muigeid, kulmukergitusi, ja nii edasi. Pohmelli hall varjund jäi talle veel märkamata. Lugesid soojus, kuivus, täis kõht, sujuvad liigutused, pehmed helid, turvatunne.

Olin joonud juba üheksa päeva jutti. Samal õhtul, kui meid sünnitusmajast koju lubati, avasin kohe esimesed pudelid ning tundsin end sealjuures muretu ja rõõmsana. Just nii peabki jooma, mitte aga kurbusest või igavusest, nagu valdav osa inimkonnast seda pahet viljeleb. Tundsin, justkui oleks elus alanud mingi uus etapp, et asjad sujuvad üpris hästi ja et pole ma nii vana midagi. Endal juba neljakümnendate teine pool käsil, esimene laps saanud täisealiseks ja nii edasi, aga mis seal's ikka, tänapäeval võin ma end veel vabalt tunda poisikesena, ning seda selle kõige paremas ehk ealisuse mõttes. Kes see ikka tahaks, et teda peetaks ea poolest soliidseks – vähemalt mina küll mitte. Minu joomine toimus samas pigem just soliidselt, mitte nagu poisikestel; hoidsin tempo ja kogused kontrolli all, magasin piisavalt, sõin regulaarselt, hommikul turgutasin end tervistavate toidulisanditega.

Alkohol oli minu sõber pärast päevaseid läbielamisi – pärast neid kordi, kui beebi oli nutnud valjult, justkui hüüdes jumalaid appi, ennast maksimaalselt haletsusväärseks tehes, hingates õhku sisse dramaatiliselt värisevate nuuksatustega, nagu anudes, et ma säästaksin teda, jätaksin ta ometi ellu, sest ta on ju kõigest väike, abitu, värskelt ilmavalgust näinud beebi. See liialdatud stressinutt tõi mullegi pisara silma; hakkasin rohkem rabistama ja kohmitsesin mähkme vahetusel nii mõnegi minuti rohkem; vahel tuli kogu protseduuri koguni otsast alustada, julgustades beebit samal ajal sõbralike, rahustada püüdvate sosinatega, proovides teda veenda antud toimingute täielikus ohutuses ja andes mõista, et tegutsen ilma tagamõteteta, pelgalt tema heaolu huvides. Vahel tundus see mul isegi korda minevat, sest beebi laskis karjumise käigus kaks korda sekundis iga ilmakaare poole vehkinud jäsemed korraks nagu lõdvaks, piidles huvitatud pilgul laelambist või köögiaknast langevat valgust ja laskis mul oma kohmitsused edukalt lõpule viia. Vahel aga lõpetas ta jauramise alles siis, kui kõik riided olid seljas ja ta oli mähkimislaualt tõstetud ema turvalisse embusesse, otse rinnale.

Ühesõnaga jõin ma õhtuti. Vahepeal käisin, mõistagi, abiks, kui oli vaja mähet vahetada või korraldada vannitamisprotseduure, anda emale vaba hetk õhtustamiseks või väikeseks jalutuskäiguks ümber kvartali, või siis, kui beebi öö hakul, kolmeteistkümnendal tunnil meile arusaamatul põhjusel lihtsalt rahutuna mingit leebema kõlaga nutulaulu jorutas ja tegi oma tillukeste jäsemetega huupi põtkivaid liigutusi – mitu korda sekundis, vahetpidamata. Seegi läks varsti üle ja beebi uinus või asus toituma sel vanal ning harjumuspärasel viisil, mida kõik imetlesid ja pidasid kahtlemata just selleks kõige õigemaks ja tervislikumaks mooduseks – miks muidu pakuti emadele selle tehniliselt keerulise ja tundliku tegevuse toetuseks spetsiaalset riiklikku nõustamist.

Minu joomine oli ühesõnaga vajalik, et kogu seda imetabasust emotsionaalses plaanis paremini üle elada, turgutada oma erutatud närvikava, hoida üleval reibast ja positiivset meeleolu. Istusin diivanil, sõin šokolaadi, mida sugulased ja sõbrad olid külakostiks toonud, rüüpasin kõrvale külma õlut ning lugesin või vaatasin Eurospordi pealt snuukrit. Tunne oli nagu pühade ajal: maiustusi jagus vähemalt nädalaks ning iga päev käis keegi läbi, patsutas julgustavalt õlale ning rääkis positiivses toonis tulevikuväljavaadetest ja uutest, terendavatest perspektiividest.

Ühesõnaga olid mulle joomiseks loodud peaaegu ideaalsed tingimused. Beebi oli ju sündinud! Seejuures eeskujulike parameetritega! Naine, sugulased ja sõbrad olid kõik optimistlikud, tähelepanelikud ning šokolaadikuhi elutoa laual kristallkausis aina kasvas. Tööle praegu niikuinii minna ei saanud, sest kes oleks siis mähkmeid vahetanud ja imetavale emale neid puhkehetki jalutuskäikudeks või lõunatamiseks andnud. Riiklik propaganda alkoholi kahjulikkusest, ebatervislikkusest ja nii edasi voolas otse mööda külgi maha. Mis kuradi depressant? Ei tea; mul läks küll tuju heaks. Ja siin akna all oma hommikukohvi nautides, raamatut sirvides ning oma süles soojust, rahu ja süütust kiirgavale beebile pilke visates mõtlen juba õhtustele õlledele koos rohkete maiustustega, snuukriturniirile Eurospordi pealt, sinna vahele mõnedest öistest jauramistest beebiga (mis on okei, need käivad asja juurde).

Uus beebi oli sündinud, tulevikuväljavaated positiivsed, uued perspektiivid terendamas, joomiseks põhjust küllaga. Kaine pea koos ratsionaalse, kaalutleva, realismi uppuva argipäevaga oodaku veel! Kauss on šokolaadi täis ja beebi oskab juba naeratada. Täna on kümnes päev, seega saavad varbad kastetud. Näppe on samuti täisarv, kõik vastab parameetritele, nii nad räägivad. Pealegi on südatalv, päevad lühikesed, pimedus ümberringi. Mõned käivat metsas jalutamas ja suusatamas – andvat justkui teise hingamise. Võeh! Mina teen paar turgutavat napsi, pistan muheldes kaks kommi korraga suhu ja pööran oma raamatul järgmise lehekülje. Vahepeal lähen vaatan üle magamistoa ukse, kuidas beebi rahulikult sisse ja välja hingab, suudlen oma naeratavat, beebitoidust pakatavate rindadega naist ja lisan mõne halu kaminasse. Varsti muidugi hakkan kaineks ning lähen tööle, ega ma hull ei ole või alkohoolik – ma joon õnnest ja hea tuju jätkuks, mitte kurvastusest või igavusest, nagu seda teeb valdav osa inimkonnast.

Beebi terviseks, ühesõnaga, olgu meie tulevik helge!