MEMPHISE RÄPP ⟩ Tänavatelt tähtedeni ehk lõunaosariikide räpparite võidukäik
/nginx/o/2022/11/08/14947947t1h6c0c.jpg)
13. juuni 2023, 18:00
Samal ajal kui ida- ja läänerannikul domineerisid lillades kasukates ja paksude blunt'idega afroameerika pimp'id lowrider'ites, andsid Memphise räpparid välja hoopis tooremat ja kurjemat toodangut: unenäoline lo-fi-saund, korduvad hook'id paksu bassiliiniga, veits aines ja kohati demonic heli koos julmade kick'ide, snare'ide ja trummidega.
Arvestatav osa 1990. aastate räpimaastiku tegelastest larpiski (larpima ehk jäljendama - toim.) säärast üldlevinud pilti, kuid eri regioonides oli sellel pildil ikkagi erinev eesmärk, millega käis kaasas ka teistsugune saund. Läänerannikul toodetav muss oli näiteks suures osas laid back ja elustiil rohkem bling'i poole; samas idarannikult tuli peale palju agressiivsemat ja tooremat teemat. Kahe ranniku vahel on paljudele aga silma jäänud see, mis toimus lõunaosariikides, peamiselt Memphises. Mis sealt linnast siis peale Elvise, blues'i ja rock'n'roll'i ikkagi tulnud on?
Memphis oli suhteliselt pikka aega räpimaastikul koht, mida suurt keegi ei tunnustanud. Läänerannik oli omastanud endale G-funk'i, idarannik boombap'i ning ka näiteks Atlantas ja Chicagos arenesid oma teemad. Memphis seevastu ei olnud suutnud ennast veel räpimaastikul tõestada ja kuidagi teistest eristuda. Sisuliselt saaks väita, et kuni 2000. aastate alguseni oli Memphis – koos ülejäänud lõunaosariikidega – justkui viies ratas vankri all. Võrreldes metropolidega nagu New York, Las Vegas või Los Angeles ei hiilga Memphis ka oma suuruse poolest, kuna linnas elab ca 600k inimest. Lisaks rock'n'roll'i sünnipaigaks olemisele ei pruugi välisvaatleja ilmselt tajuda ka tõsiasja, et USA üks kõrgeimaid kuritegevuse tasemeid on just selles linnas.
Sajandi alguses toimus aga hiphopimaastikul plahvatus. Lõunaosariikide räpitoodang võttis üle ning sündis mitu uut žanrit. Üks toona ilmavalgust näinud stiilidest oli näiteks trap. Kuigi paljud skenest mitte nii teadlikud trap'i fännid paigutavad selle žanri alguse Atlantasse, on suurema osa tööst tegelikult ära teinud Memphise räpparid.
Seda tunnustuse asjaolu muutis vaikselt aga sihikindlalt kohalik kutt nimega DJ Spanish Fly, kes tõi electro't ja muud huvitavat mussi Memphise klubimaastikule juba enne 1990. aastaid. Ühel hetkel otsustas ta aga malbelt klubimussilt minna üle veidi kurjema ja järsema, ümbritsevat keskkonda paremini väljendava räpi peale. Talle järgnes üsna kohe ka DJ Squeeky. Levinud arvamuse kohaselt on üks žanri pioneeridest Triple Six Mafia, kuid tegelikult tulid nad välja algusaja poistest paar aastat hiljem; esimeste produde puhul rottisid isegi DJ Squeeky sämpleid ja stiili. Samas ei saa poisse liialt maha teha, sest ilmselt olid just nemad need, kes žanri saundi ära lihvisid ja lasksid välja hulganisti aegumatuid klassikuid nagu «Playa Hataz», «Break Da Law» ja «Ridin in da Chevy».
/nginx/o/2023/06/12/15386350t1h9c43.jpg)
Spanish Fly tahtis lihtsalt midagi, mis kohalikku keskkonda muusikaliselt hästi peegeldaks ja mille läbi oleks võimalik tekitada ka kohalik räpirahvas ning end välja elada. Reaalsuses oli Memphis täiuslik õpikunäide Fordi-järgsest kapitalismist – veidra arhitektuuriga suur tööstuslinn. Enamik 20. sajandi teisel poolel USAs läbi viidud majanduslikest reformidest, nagu ka igas't teised muutused tõid kaasa põhjaliku kannapöörde kogu sotsiaalses süsteemis. Uut tüüpi poliitiline ja majanduslik reaalsus mõjutas tohutult madalama sissetulekuga elupaikasid, eelkõige Memphise vaesemaid linnaosi.
Sellest tekkis omakorda olukord, kus paljude kohalike jaoks oli kriminaalse elu poole pöördumine üks väheseid võimalusi endale elatist teenida, tulevikku luua või lihtsalt vaesusest pääseda. Sealt tulebki teatud vaimne süngus, mis kajastub varasemas Memphise räpis kõvasti – alates lüürikast kuni produni välja.
Seda asjaolu võib näha ka positiivse tõukena, mis aitas väga palju kaasa kohalike produtsentide ja räpinokude psüühika tugevnemisele – läbi selle tunti vajadust läheneda räpile ebatavaliselt ja leida ainulaadne saund. Lühidalt öeldes suutsid nad seda ka saavutada, mistõttu on lõunaosariikidest tulev hiphop-toodang rannikualade elitaarsusele vaatamata tänase päevani kriitikute silmis üks kõige omapärasemaid ja provokatiivsemaid stiile, mida kunagi nähtud.
Produktsioon
Unenäoline lo-fi-saund, korduvad hook'id paksu bassiliiniga, veits aines ja kohati demonic heli koos toorete kick'ide, snare'ide ja trummidega – Memphise räppi kirjeldavad iseloomujooned tulenesid nii algelise helitehnika kasutamisest kui ka aegruumi mõjudest.
Vajadus erineda suuremast hiphop-kultuurist tingis ka asjaolu, et kohalikud protutsendid ja muusikud võtsid tollal (1990. aastate alguses) suuna pigem DIY-le. See tähendab, et kõike prooviti teha nii omanäoliselt kui võimalused lubasid. See on ka põhjus, miks suurt osa Memphise räpialbumeist ei ole nüüdisajal CD või vinüüli vormis isegi olemas – kogu žanr piirdus väge suures osas neljalooliste kassetidega, mida oli lebom kodus lindistada ja seejärel tänavatel kuulajatele lükata. Originaalkassette on tänasel päeval ülimalt raske leida, kuna omal ajal oli nendega juba paras sebimine ja siis hakati tootma pigem bootleg'e ehk piraatkoopiaid. Enamik netti riputatud loomingust on kassetide rip'id, mille tunneb ära neile omase lo-fi-saundi järgi.
/nginx/o/2023/06/12/15386346t1hc1e7.jpg)
Seetõttu oli žanr suhteliselt pikka aega paljudele kättesaamatu ning selle kõla püsis pigem toore ja lihvimatuna. Samas suurendas selline defitsiitsus koos lairiba-interneti kasutuselevõtuga fännide uudishimu. Mis puutub tootmisse, siis, nagu juba mainitud, toimus suurem osa salvestamisest ja produktsioonist kodustes tingimustes odavate trummimasinate abil.
/nginx/o/2023/06/12/15386343t1h5273.jpg)
Eelnevalt mainitud DJ Spanish Fly nende trummimasinate kasutamise teemasse tõigi. 1992. aastal võttis ta oma muusikaarsenali trummimasina Boss DR-660. Sellele järgnes laine, mille harjal tekitas suurem osa artistidest sellesama riistapuuga 808-stiilis trummihelisid. Et tehnikajutu kõrvale asjast paremat pilti saada, toon mõned näited tolleaegsest toodangust:
Ning üks mu isiklik lemmik, pure gem, as they say: Shawty Pimp & MC Spade - «Solo Tape» (1993).
Tolle masina mõju on tänapäevani välja üks Memphise räpi kõige tuntavamaid aspekte. Kui vennad ei oleks õppinud selle masinaga paksu bassiliini tootma, puuduks tänapäeval ilmselt selline žanr nagu phonk.
/nginx/o/2023/06/12/15386341t1h618b.jpg)
Järgmine esiletoomist väärt masin on sämpler E-mu SP-1200. See boombap'i produtsentide poolt palavalt armastatud masin suutis luua väga räpase ja lo-fi-saundi. Põhimõtteliselt rip'iti vinüülilt trumme ja loop'e ning lasti masinast läbi. Eriliseks teeb riistapuu aga see, et seda 12-bitist saundi, mis sealt tuli, ei ole sisuliselt võimalik digitaaltarkvaraga jäljendada. Seadeldise väärtust illustreerib ilmekalt tõik, et originaalmasinate hinnad jäävad hetkel eBays valdavalt umbes 8000 dollari kanti.
Enamik DJ Paul and DJ Squeeky Productionsi toodangust sisaldas selle masina elemente; üks paremaid näiteid võib olla Lil Glock & SOG'i «Mask and Da Glock». Tähelepanu võiks pöörata sellele, et main loop'il on selgelt 12-bitine ja veits purustatud heli.
Sämplitega oli lugu tihti nii, et neid tõmmati õudusfilmidest või kasutati vanemaid soulisämpleid ja kõrgemaid süntesaatorihelisid. Kõigil kohalikel poistel oli ka pohhui, kes kelle sämpleid lõpuks (tihti mitu korda) kasutas – erinevalt lääne- ja idarannikust, kus see teema oli kõva stigma taga kinni. Siin väärib esiletoomist DJ Zirk'i «2 Thick», mis on tõenäoliselt üks kõige sämplitumatest Memphise träkkidest üldse.
Laulutekstid ja troobid
Nagu mainitud, ei sarnanenud ka Memphise stiilis räppmuusikas kasutatud laulutekste läbiv temaatika eriti muu laiema ringi toodanguga. Artistid proovisid tihti levinud tekstitroopidest eemale hoida. Loomulikult olid keppimine, ained ja vägivald teemas, aga erinevalt ülejäänud piirkondade artistidest kujutasid memphislased neid pigem nihilistlikult kui läbi tähistamise. Memphise räpp ei olnud üldse peokeskne; isegi kui bling-bling-teema neile meeldis, keskenduti tihti siiski pigem otseütlevamale ja häirivamale sisule. Lisaks oli Memphises toodetud räpp üks esimesi stiile, kus võeti kasutusele tongue twister'id – «keeleväänajad» ehk raskesti hääldatavad sõnad ja fraasid.
Memphise räpp oli sisuliselt esimene žanr, mis käsitles avalikult ka depressiooni ja isoleerituse tundeid; varasemas hiphopi-maailmas olid need praktiliselt tabuteemad. Tänu selliste masendavamate teemade käsitlemisele sündis Memphises ka horrorcore – žanr, mida nüüdisajal tuntakse kaugemal ja laiemalt.
Noored kalgid ja pihvid
Sarnaselt Ida-Londonist pärineva grime'i sünnilooga võib ka Memphise räpi juures märgata, et tollal, kui žanr peak'is, oli koosnes aktiivsemalt tegutsenud artistide enamik noortest pättidest. Just selle žanri puhul on üllatavam asjaolu, et ka aktiivseid naisräppareid leidus omajagu. Kindlasti ei jäänud nad ka vastassugupoolele alla; pigem toodi sisse hoopis veits karismaatilisust või lahedat tooni, räpiti aga ikka enam-vähem samadel teemadel. Naisartistidest tuleb kindlasti mainida La Chat'i ja Gangsta Boo'd, kes on veel tänapäevalgi laiemalt tuntud, lisaks mu isiklikke lemmikuid Princess Loko't ja The Legend Lady J'd.
Muusikani jõudis suurem osa noortest tõenäoliselt, nagu ikka, läbi hängimiste ja koosviibimiste. Jagati, sebiti ja mähkerdati ning lõpuks saadi kätte väga omamoodi toodang. Sealt edasi said kõik juba oma rada minna, kes produ peale, kes MC rolli, ja isegi mingi tantsuvärk oli tol ajal veel kõvasti teemas.
Albumid, millele tuleks kindlasti kõrv peale visata
Gangsta Pat - «Suspect #1» (1991)
Eightball & MJG - «Comin' Out Hard» (1993)
Three 6 Mafia - «Mystic Styles» (1995)
Kingpin Skinny Pimp - «King of da Playaz Ball» (1996)
Psycho Playaz - «Demons Taken Over» (1996)
Lil Noid - «Paranoid Funk» (1995)
The Legend Lady J - «Glock n My Hand» (1994)
Kõik eelnev on ka põhjuseks, miks žanr alles hiljem Memphisest väljapoole hakkas liikuma. See oli lihtsalt niivõrd hästi hoitud ja produ poolest vähemalt 15 aastat oma ajast ees toodang. Ajast ees olemist näitab kasvõi asjaolu, et mõned tänapäeva kõrvalžanrite produtsendid kasutavad Memphise räpist sündinud tehnikaid – tihti isegi enesele teadmata.