KIRJANDUS ⟩ Raamatupoe REaD asutaja Maaja Hallik: «15 000 teost riiulitesse saada on kogukonna töö»

Kirjandushuvilistele tuttav kasutatud raamatute pood REaD on kolinud uude asukohta Põhjala tehases ja esmamulje on võimas – umbes 15 000 eksemplari kasutatud raamatuid säravad silme all ja minusugune bibliofiil võib siin täitsa ekstaasi minna. Kohtusin poe asutaja Maaja Hallikuga, et uurida mida inimesed loevad ja kuidas raamatubisnjakk läheb.

Me oleme siin mustmiljoni ruutmeetrise pindalaga raamatupoes uues hipsterirajoonis. Kust see kõik alguse sai ja kuidas sa lõpuks siia jõudsid?

Alguse sai see sellest, et mul oli kaheksa aastat tagasi ehk 2015. aastal tööd vaja. Reisisin siis Barcelonasse ja nägin seal üht raamatupoodi, käisin selles ja mõtlesin, et «Oh, lahe.» Tallinnas ei olnud kaasaegsemaid kasutatud raamatute poode, kus oleks mõnus olla ja samas oleks soodsamad hinnad ka. Kuna ma olen tegelikult kultuuritaustaga inimene, siis mulle pakub huvi ürituste korraldamine ja kultuuriloomeks inspireeriva keskkonna tekitamine; see on mõnes mõttes olnud mu kutsumus kõige rohkem. Isegi rohkem kui raamatupoe pidamine. [Naerame] Ja niimoodi see REaDi raamatukauplus kõigepealt Maakrisse tekkiski.

Ma olin tol ajal just lõpetanud teatrikooli, aga olin emotsionaalselt sellises kohas, kus ma ei saanud näitlejatööd teha. Ma pidin enda jaoks mingisuguse alternatiivi kuidagi leiutama ja REaDist sai hea oma turvaruum, selline oma mull, kuhu tuleb see, kes tahab tulla. Ja samas sain ma tööd ja ei pidanud minema ennast kuskile pakkuma või müüma, vaid saan teha lihtsalt mingit oma asja. [Naerdes] Ja siin olen mina see, kes kehtestab reeglid.

Raamatutest rääkides – ma olen tegelikult võrdlemisi püsitu iseloomuga ja ei ole kunagi olnud väga hea raamatulugeja. Aga mõte sellest, et ma teen raamatupoe, pani mind nagu sundolukorda. [Naerame] Et nagu nüüd peab lugema! Ma arvan, et see oli ka seal kuskil taustal. Olen eluaeg asetanud ennast mingitesse situatsioonidesse, kus mul nagu teist võimalust enam ei ole, et siis peab tegema. See oli ka nii.

Nüüd siit 2015. aastast seitse ja pool aastat edasi – eelmine suvi võeti minuga ühendust Põhjalast; nad ise kirjutasid-kutsusid, et saame kokku. Ma ise olin eelmisel aastal omadega veits selles kohas, kus tundsin, et olen seda asja juba nii kaua teinud ja, noh… Käisid isegi sellised mõtted peast läbi, et aitab küll. 

Et paneme putka kinni?

Nojah, annan kellelegi järgmisele edasi kogu selle asja. Aga kuna Põhjala omad tegid sellise pakkumise… [Naerame]

Sellise, millest ei saanud keelduda?

...et siis tuli ette võtta. Nad on hästi soodustanud seda, et siia taoline koht tekiks – ühel omanikest oli visioon, et siin võiks olla kasutatud raamatute pood, mis oleks selle hoone keskseks kohaks. Ja tänu tema soovile sai see juhtuda.

Palju siin ruutmeetreid on?

Kakssada ruutmeetrit koos selle eesruumiga, kus kohviku osa on.

[Võtan lonksu head ja kanget kohvi] Ja palju vanalinnas oli?

Mingi viisteist. [Naerame]

Aga mis pood seal Barcelonas oli, mille järgi sa šnitti võitsid?

Selle poe nimi on ReRead. [Naerame südamest]

Sa tegid lihtsalt nende nime lühemaks. Pole paha.

Ma tegelikult võtsin päris palju. See oli ka kolme euro pood. [Naerame uuesti] [Ka REaDis maksid raamatut algusaegadel sama palju. – Toim.] Mul oli lihtsalt seal poes mingi heureka-moment. See konkreetne pood ei olnud nii hubane ja mõnus kui olid mõned teised, kuhu ma sattusin. Aga see süsteem, et iga raamat maksab kolm eurot ja ma võisin kõike valida – see tundus mulle väga äge. Ma jalutasin Barcelonas muid poode ka läbi, kus oli seda atmosfääri tegelikult rohkem, ja siis sünteesisin kokku sellise oma versiooni.

Uues poes on ruumi nii tuhandetele raamatutele kui ka lavale. Foto: Maaja Hallik erakogu

Ma kirjutan ka natuke ja tahaks varsti raamatu välja anda. Kas on mõtet? Inimesed ikka ostavad üldse veel raamatuid? Või ostavad nad ainult vanu raamatuid? Äkki peaksin vana raamatu välja andma?

[Naerdes] No kuidas see veel käib?

Vaata, sellega on see värk, et infotulv on nii suur praegusel ajal ja ka erinevaid autoreid on palju, et väga raske on tegelikult ennast autorina kehtestada. Samas, jah, ega lugejaid ka kõigile ei jätku, sest materjali on lihtsalt nii palju.

Vanade raamatutega on jälle see teema, et vähemalt on sul mingi ülevaade. [Naerame] See oli see kirjandus, mis nõukaajal välja anti; siin on algus ja lõpp, ja see ei ole nii määramatu kui uuem kirjandus. Sa suudad tuvastada, kes on need klassikalisemad autorid või kes on nagu väärt lugemist sellest ajastust.

Ma tegelen konkreetse hulga raamatutega põhiliselt, mis on minu silmis nii-öelda kirjanduslik baas või see, mida näiteks noored võiks olla lugenud – nii välismaa kui ka eesti klassikud.

Mõnesid nõukaaegseid raamatuid on hullult palju, trükitiraažid olid meeletud. Aga kas on ka mingisuguseid erilisi rariteete? Selliseid, millest oled avastanud, et on järel vaid üksikuid eksemplare? Ma tean, et vist näiteks Isaac Asimovi «Asumi» mingisugust osa on vähe?

Kas see ei ole mitte mingi 1990. aastatel välja antud asi?

Täitsa võimalik. Et see ilmus iseseisvusaja alguses ja siis tiraažid kukkusid hästi palju, jah?

Kuidagi mu mälu järgi on see Asimovi raamat sealt ajast. Aga muidu, jah, 45 000 on selline trükiarv, mis oli päris paljude nõukaaegsete raamatute puhul standardiks. Ja siin ruumis on praegu 15 000 raamatut, umbes. [Naerame] Et sa võiks põhimõtteliselt teha poe ühe raamatuga – mis on minu arust ka päris lahe mõte, mida kunagi ära teha.

Näiteks, mis raamatust me võiksime raamatupoe teha? [Liigume raamaturiiulite vahele otsima. – Toim.]

Näiteks saaks Edgar Allan Poe poe teha. [Maaja võtab raamaturiiulist Poe «Novelle» – toim.]. Näe, trükiarv 50 000. Aasta 1989.

Eesti peale on 72 000 eksemplari «Lolitat». Foto: Steven Vihalem

«Jevgeni Onegini» poe saaks ka teha. [Haaran riiulist 1973. aasta Puškini. – Toim.]

32 000, see on natuke väiksem kogus juba. [Maaja vaatab riiulitel olevaid raamatuid, kuni leiab õige. – Toim.]. Näe, «Lolita» pood oleks kõige suurem – 72 000.

Aa, väga võimas! Ja kas lisaks 72 000 «Lolitale» on selles poes ka üks eksemplar «Untitled 12»?

[Naerdes] Otsi üles.

[Samuti naerdes] Where's Waldo? Mul on see värk, et mulle meeldib kodus oma raamaturiiulit passida – tihtilugu vaatan lihtsalt raamatuid, nende selgasid, ja siis ma tean, mis raamat see on, mis seal toimub, ja peas käivad mõtted selle raamatu või temaatika kohta. Unistad ja mõtled ilma raamatuid lugemata. Ja siis vead uusi raamatuid koju ja vahetad vanu ning mitte nii olulisi välja…

Raamaturiiuliga tegelemine on päris levinud hobi või selline asi, et päris paljudel inimestel on side oma raamaturiiuliga. Ja ma olen seda ka teistelt kuulnud, et «mulle meeldib lihtsalt vaadata seda riiulit.»

Aga tulles tagasi selle teema juurde, et – kuidas sa küsisid, et kas peaks ehk vana raamatu välja andma? [Naerame]

Jaa! Teed mingisugune 300 eksemplari ja siis retsid nad kõik ära: järjest kohviplekk igal raamatul erineva lehekülje peale, painutad ja murrad…

Kusjuures, see on päris huvitav mõte. Siis on nagu see, et vot seda raamatut on loetud, järelikult sel on väärtus. [Naerame] Ma tegin kusjuures siia ühe siukse rea «Švejkidest», et «kapsast korralikuni» – seal on hunnik ja on näha, et on neid, mida on loetud.

Kapsast korralikuni Foto: Steven Vihalem

Siin on üks sein, kus raamatud on jube kentsakalt organiseeritud – värvuste järgi kokku kuhjatud, ja neid ei saa üksteise vahelt isegi kätte. Mis värk sellega on?

Üks vanamees ikka suutis avamispäeval ühe Stalini kogutud teose sealt välja kiskuda. [Naerame] «Mul on seda raamatut vaja!» Pruunide seast, sealt puude juurest. Aga, kusjuures, ma läksin hiljem vaatama ja ma isegi ei leidnud päriselt üles, kust ta selle võttis.

Raskusega vajutab kokku?

Võib-olla. Kuigi tegelikult on siin natukene ikkagi petetud – nad ei ole lihtsalt üksteise otsa laotad, vaid siin on ka riiulid. Need riiulikohad on ära kaetud raamatute selgadega. Et mõned raamatud on kahjuks siiski ohverdatud kunsti nimel.

Kes selle tegi?

Federico, üks Itaaliast pärit kunstnik, kes tegi kunagi ka Maakris REaDi lae – meil oli selline lõngade ja söega kunstiteos laes. Federico on kunstnikust sõber, kes on Eesti valinud oma lemmikkohaks. Kusjuures ta tuli esimest korda Eestisse umbes samal ajal, kui ma selle Maakri tänava poe avasin. Sinna ta jalutus lihtsalt ühel päeval sisse: «Tere, ma siin reisin ringi; sul on nii igav lagi, et võiks midagi teha siia.» Seal oli lihtsalt tavaline kontoristiilis ripplagi.

Selle tööga siin Põhjalas oli selline huvitav asi, et nad said just naisega lapse. Ja see lapse saamine toimus paralleelselt tegemise protsessiga – oligi see küsimus, et kas enne tuleb laps või saab see asi valmis. Ja siis juhtuski nii, et ta tegi ja tegi, aga naine pidi ikkagi varem sünnitama. Seejärel oli ta nädal aega ära, said lapse, ja siis ta tuli tagasi, spurtis viimased viis päeva nii, et ööbis siin ja lõpetas ikkagi ära avamispäevaks.

Mis selle töö nimi on?

«Naised, kes jooksevad huntidega». See on inspireeritud sellest teosest [Viipab letil asetsevale Clarissa Pinkola Estesi samanimelisele raamatule. – Toim.] See on ürgnaise arhetüübist ja räägib sellest, et naistes on tohutu vägi sees.

Aga kas idee tuli Federicolt või sinult?

See oli tema enda mõte. Ta on lisaks sellele raamatule uurinud ka eesti muinasjutte – kuidas eesti muinasjuttudes naine käis libahundiks, kuidas selline ürgne tarkus ja vägi on naistes sees. See teema kõnetas teda kuidagi, ja siis ta tegi kavandi. Alguses tahtis ta teha kunstitöö Anderseni muinasjutu «Keisri uued rõivad» põhjal, nii et siin oleks suur alasti kuningas olnud. [Naerame] Ta rääkis siin avamispäeval ka oma mõtteist: leidis, et alasti kuningaga ta lihtsalt rõhutaks probleemi, aga ta tahaks pigem näidata lahendust, ja see töö sümboliseerib just seda.

Aga sa ise oled lugenud seda raamatut? Sümpatiseerib see mõte?

Jaa, ta on mul pooleli kuskil siinmaal... [Poeletil on raamat ja selle vahel järjehoidja. – Toim.] Ma arvan, et minu enda jaoks on see olnud samasugune protsess – kuidas sa otsid seda mingit oma kohta ühiskonnas, leiad, mis su tugevus on, ja kuidas sa siis julged sellele truuks jääda ja seda väljendada. Selles mõttes ma tunnen, et minu ja selle teose vahel on seos.

See on kõva, kui kunstnik suudab sellise momendi ära tabada. Siia juurde sobiks veel ehk Pu Songlingi «Libarebaste ja kooljate» stiilis töö – lisateos naistest, kes käivad libarebaseks, Aasia spin-off?

See motiiv, et naine on mingi looma kehastuses – seda on paljudes vanades rahvajuttudes. Näiteks hülgenahas: Skandinaavia juttudes on see, et naine tuleb merest, on hüljes, proovib kohanduda eluga siin maa peal ja ühiskonnas, aga siis ikkagi talle ei sobi see ja ta läheb ära oma pärisrada.

«Naised, kes jooksevad huntidega» Federico Ellade Peruzzotti, 2023 Foto: Steven Vihalem

Räägime veidike klientidest-tarbijatest. Mida inimesed ostavad? Kas on mingi asi, mida tullakse just kasutatud raamatute poodi otsima?

Raamatuid on ka välja antud kõikidel teemadel, ja ma näen oma töös, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid huvisid – kes otsib vana tehnika sõnaraamatut, kes tahab midagi Vana-Kreeka kunsti kohta, kes tahab mingisugust ilukirjanduse klassikut lugeda. Täna hommikul üks mees küsis baltisakslaste kohta: «Kas teil on midagi?» Ja siis otsisime siin. Ent ehkki huvisid on väga erinevaid, on ilukirjanduse mingite ikka klassikutega nii, et kui mul on Dostojevski riiulis, siis see ka ära ostetakse. Ja mingid remarkid ja hemingveid ja vonnegutid ja põud, ja nii edasi.

Sa mainisid, et ingliskeelseid raamatuid ostetakse palju.

Jaa. Üks asi on, et eestlased tunnevad end nüüdisajal inglise keeles koduselt. Lisaks on neid, kes leiavad, et originaalkeeles lugemine on parem kui tõlge. Ja mõned noored ütlevad, et neil on mugavam inglise keeles lugeda, sest nad on niimoodi harjunud. Pluss on veel see, et need paperbackid ehk pehmetega kaantega raamatud on odavamad kui eestikeelsed. Kuna vastavat nõudlust on, aga Eestis ei leidu eriti palju kasutatud ingliskeelseid raamatuid, siis ma just praegu üritan välja mõelda ja tellida ilmselt Inglismaalt konteineriga. Eks siis näis, mis seal on; mingeid asju sai natukene valida, aga muidu on õnnemäng.

Kandideerin sorteerima.

[Naerab] Ma olen aastaid selle peale mõelnud, et peaks ette võtma, aga siis ikkagi ei ole seda riski võtnud. Sest see tegelikult on risk, et tellid tuhat raamatut ja samas ei tea üldse, mida sa tellid.

900 nendest on mingisugune leedi printsess ja valge rüütel hobusel, eks ole?

Näiteks. Ilmselt ikka pean nüüd ära tegema selle, et proovida, mis tuleb. Aga, jah, esimestel päevadel siin oligi nii, et kõige rohkem osteti ingliskeelseid raamatuid. Mul oli neid alguses päris hea valik ka, sest hästi palju tuli ühest kodust, ja, noh, seal oli keegi hea maitsega inimene. [Naerame] Seal oli häid asju.

Kas tuuakse palju niimoodi kuskilt kodust, suure portsu või laarina?

Jaa. See ongi põhiline viis, kuidas me raamatuid saame – kas tuuakse ära, kui keegi lahkub või kui keegi kolib, sest siis jääb üle suur kogus.

Nii et siin on palju lahkunute raamatuid?

Jah.

Et lapsed ei taha endale neid, ei viitsi tegeleda nende viieteistkümne ENEKEse ja seitsmekümne loodusentsüklopeedia eksemplariga?

See nõukaaegne kirjanduse on enam-vähem sama, kõik need tuhanded eksemplarid… [Naerame] Valitakse mõni asi võib-olla, et selle võiks jätta, aga enam ei taheta nii, et «ma panen nüüd selle kõik endale seina, lihtsalt,» on ju?

Eks see ongi teema, et mida ikkagi peale hakata nende raamatutega. Ühe kunstiteose siin sai ära teha, aga neid raamatuid ongi nii palju, et kuidas edasi?

Ja seal [viipab huntide ja naiste poole. – Toim.] on tegelikkuses niisugune raamat, mida visatakse ära, eks ole?

Jah, pigem sellised imelikud asjad või sellised, mida on väga palju. Müüdavaid asju ma sinna ei pannud.

Leia pildilt raamat «Mehed, mered, tekiplangud». Foto: Steven Vihalem

Igal kohal on omad fruktid, kes seda külastavad. Kas teil on mingid REaDi segod, kes käivad 95. aasta pornoajakirju või «Mein Kampfi» jahtimas?

Kui sa selle küsimuse saatsid, siis ma lugesin ja mõtlesin, et keegi ei ole mulle kunagi pornoajakirju ära andnud. [Naerame] Tundub, et seda kraami hoitakse.

[Naerdes] See jääb koju, põlvest põlve.

Tõesti. Näiteks neid Maajasid ma ei ole kordagi saanud. Neid võiks ju olla kodudes, aga ei.

See oleks päris huvitav, selline väike erootikasektsioon, +18-riiul... Aga kas selliseid asju tegelikult käiakse otsimas või nende kohta uurimas-küsimas?

Niimoodi avalikult-otseselt nagu sina küsid, keegi küsinud ei ole. [Naerame] Aga igasuguseid karaktereid käib poes muidugi küll. Vanalinnas oli üks tüüp, kel oli selline suurushullustuse teema peal – ta arvas, et Angela Merkel, Donald Trump ja muud tipp-poliitikud on kõik tema tädi- ja onupojad ning elavad kuskil Kolga-Jaanis. [Naerame] Ta ostis mult tublisti linnadeteemalisi raamatuid ja kunstiraamatuid, suvalisi asju. Ja samal ajal rääkis, et: «Mul on praegu rahad kinni; Savisaar peab mulle ära maksma. Suurem osa vanalinnast kuulub, muide, mulle.»

Siis mul on üks teine vana mees, üks antiigitüüp, kellelt ma olen aegade jooksul igasugu teadmisi saanud. Käis vanalinnas jutustamas – kõigepealt käis seal ühest teisest antiigipoest läbi ja siis tuli minuga niisama juttu vestma. Selliseid vanu inimesi seal ikka liikus, kellel oli igav ja tahtmist kellegagi rääkida.

Aga mingeid konkreetseid segosid ei ole, kes hullu panevad?

Nii värvikaid ei ole olnud. Aga üks tüüp oli huvitav. Tuli, selline tätoveeritud, veits karmima välimusega tüüp, kes rääkis, et: «Ma siin üritan oma vana raamatukogu taastada. Vahepeal olin vangis ja siis kaotasin ära kõik, mis mul oli. Et kas sul seda «Londistet» on vä?» [Naerame]

Foto: Iko Maran

Nunnu, meganunnu.

Ja tegelikult on ta jäänud aastatega ringlema ning olnud abiks meile. Nägi, et meil on kole redel, ja kinkis uue. Käis abiks sorteerimas. Ta on väga laiade teadmistega ja väga palju lugenud inimene.

Aga mis on kõige pornograafilise raamat, mis sul on, kui me siit Maajasid ei leia?

Ma isegi ei tea, kas hetkel on üldse midagi… Siin on mingeid tantraraamatuid vist [naeran], aga ühtegi piltidega küll ei ole [naerab].

Äkki mõni selline antiik-kreeka maalidega raamat…?

Ma mäletan «Mirabilia» sarjast mingit raamatut [Asub letitaguselt riiulilt otsima «Miribilia» sarja väljaandeid. – Toim.]. See oli selliste väga eksplitsiitsete kirjeldustega – lapsena lugesin ja mõtlesin, et issand, siin on sellised stseenikirjeldused sees, kas ma üldse tohin seda lugeda. Võib-olla ma ajan sassi, aga äkki see oli «Ärka Famagustas»? Ei tule täpselt meelde.

«Kuldlootos» tundub olevat kõige intrigeerivama kaanega raamat REaDis. Foto: Steven Vihalem

Milliseid rariteete oled sa raamatupoodi pidades leidnud? Rääkisid kunagi mingist poola tekstist...

Ühe nüüdisaegsema raamatu, mingi atlase vahel oli üks vana dokument. Selle leidis tegelikult üks Meelis, kes meil sorteerimas ja paigutamas abiks käib. Ühel hetkel ta ütles, et tule, vaata, ja seal oli 1783. aasta dateeringuga kaheleheküljeline ürik. Üks poola tüdruk, kelle ma netist leidsin, tõlkis mulle selle ära. Tekst räägib ühe vapi tekkeloost – seal on jutt, kuidas keegi poolakas käis Palestiinas ristisõdades, oli ka osaline seal, ja muud asjad. Veidi segane tekst, aga seda peab nüüd näitama kellelegi ajaloolasele, et saaks päris täpselt aru, millega tegu.

Et kunagi ei tea, mis sa võid lisaks veel leida raamatute vahelt?

Jah!

Kas sa raha oled ka leidnud?

Olen, paar korda ikka olen, paarsada euri.

Ongi nii või?! Nii suured summad on kohe raamatu vahel olnud?

Noh, 120 oli vist kõige suurem summa, mis korraga ühe raamatu vahel oli.

Lihtsalt hoiule pandud ja ära unustatud?

Niimoodi saab arved makstud. [Naerame]

Täitsa pekkis! Ma hakkasin mõtlema, et ega ma ise ei ole äkki meeltesegaduses kuskile raamatu vahele mingit raha pannud. Et hea hoiukoht…

Liiga tihti seda ei juhtu, et ma raha leian. Aga muidu on näiteks rariteetsed esimese Eesti Vabariigi aegsed köited nagu Taskad (Nahakunstnik Eduard Taska õppetöökojas tehtud nahkköited. – Toim.). Neid ma ikka aeg-ajalt olen leidnud. Taskadel on lausa oma kollektsionäärid, kes neid koguvad. Keerulisematel aegadel on see poe jaoks tagavarafond – et hakkama saada, müüd mõne sellise leiu ära.

Kas ongi nii, et see nipp või skeem, kuidas kolmeeuroste raamatutega ennast ära elatada, on rariteetide avastamine?

Jah, põhimõtteliselt on see kahtlemata üks osa, mis on aidanud. Saad pakkuda inimestele soodsalt raamatuid, aga samas mingeid asju, millel on tugev väärtus, müüd kõrvalt.

See tähendab, et sa pead neid otsima, teadma, millised on üldse väärtuslikud, ja siis kükitama nendega osta.ee-s või kuskil, ja lootma, et keegi ära ostab? Võib-olla ei osta, nii et pead oksjoneid pikendama, ja nii edasi?

Nojah, eks sellega ole mässamist. Tegelikult ei olnud sugugi lihtne kõiki neid 15 000 raamatut siia riiulitesse saada – mul käis siin kümneid ja kümneid inimesi abiks seda kõike sorteerimas, tolmutamas, sättimas. Raamatupoe pidamine ei ole lihtsalt nii, et istud ja loed raamatuid – see on ikka korralik musklitrenn.

Aga rariteetidest rääkides – käisin hiljuti Paljassaare jäätmejaamas ära viskamas mingit prügi ja katkiseid asju. Seal on üks uuskasutuskeskuse boks või koht, kuhu inimesed jätavad asju, ja sealt saab võtta niisama. Leidsin sealt Langebrauni taldrikud, mis on jälle kõige kuulsama esimese Eesti Vabariigi aegse portselanimaalija tööd. Müüsin maha, sain 360 euri ja maksin üüri ära. Prügimäelt leitud raha!

Inimesed ei tea asjade väärtusi.

Tuleb ennast kurssi viia! Tihtipeale loevad igasugused väikesed detailid, mille järgi on üldse võimalik midagi ära tunda. Tuleb nagu sisse elada.

Kolme euroga müümine on olnud ka paras sport: pead kogu aeg sotsiaalmeediasse postitama ja suhtlema. Hästi palju raamatuid käis kogu aeg läbi. Sellest ma olen ikkagi natuke väsinud, et nii palju on tulnud pingutada.

Enam seda kolme euro põhimõtet ei ole?

Ei ole. Ma nüüd vaikselt liigun sellest edasi, ja sama lugu on ka vanalinna poes. Üleüldiselt on kõik läinud kallimaks – kõik hinnad ja asjad, elu üldiselt –, nii et kolme euroga ei mängi tegelikult enam välja.

Mingisugused raamatud jälle ei ole isegi kolme eurot väärt, eks ole?

Asju, mida selles mõttes on palju – neid võib ikka soodsalt müüa. Osa sellest nõukaaegsest kraamist on mul siin ka kolmeka eest letis. Aga mingid sellised asjad, mida nii palju ei liigu, nüüdisaegsemad asjad – nendega ma olen nüüd lõpuks võtnud südame rindu, et panna ka natuke kõrgemat hinda. Aga nüüd siin uues poes neid hindu pannes guugeldasin ikkagi kõiki asju ja püüdsin panna kõigele kõige madalama turul leiduva hinna.

Kui sa ikka väga mingit raamatut tahad, küll sa selle ka saad – leiame mingi viisi, tuled aitad vabatahtlikuna või midagi sellist. Et ei jääks raha taha see asi.

Pesed kohvikus nõusid veidi?

Näiteks. Või pühid laos raamatutelt tolmu.

Foto: Maaja Hallik erakogu

Suvi on vist kohal; ega enam paremaks või soojemaks ei lähe. Äkki lõppsõnaks mõni lugemissoovitus või idee, mida sel suvel kirjanduslikult teha?

Oeh, nende soovitustega on alati nii keeruline… [Naerame]

«Võtke nüüd selle kuulsa kirjaniku see ja see raamat…»

Mul on õnnestunud suviti lugeda läbi mõned tellised. Pakuksin välja sellise soovituse, et võta suvel mingi suurem väljakutse ja selline raamat, mis sind muidu hirmutaks.

Mingisugune Fowlesi «Maag» või veel hullema asi, kus neid lehekülgi on veel rohkem?

Kusjuures, «Maag» on üks minu lemmikuid läbi aegade. Ja näiteks üks niisugune tellis, mis mulle väga meeldis, on Mika Waltari «Sinuhe» – see räägib Egiptuse aegade vaaraodest, aga samas käsitleb kuidagi erinevaid elutahke ja on üldse lihtsalt nii sügav raamat sellest, mida tähendab inimeseks olemine.

Kolmas tellis ka veel, mida võiks ette võtta?

[Naerdes] No see «Švejk» näiteks.

Jaa, kusjuures, kõik vanema põlvkonna mehed, mingi +50, see on nende jaoks nagu piibel või midagi, teavad lambi tsitaate sealt.

Nad vist seostavad seda enda sõjaväes käimise ajaga ja siis tekibki selline nostalgia tunne veits.

Sa ise oled seda lugenud?

Jah, ma kirjutasin isegi ühte luuletusse sellest, et «pean Švejki läbi saama». Minul selle raamatuga nii tugevat sidet ei tekkinud, aga mind huvitas, et miks ta nii legendaarne raamat on, ja ma saan täitsa aru, et ta on nagu meestekas. [Naerame]

Aga mida kirjanduslikult teha sel suvel? On siin midagi tulemas?

Tuleval nädalal, 21. juunil on siin kontsert, Duo de Janeiro, selle kohta tuleb rohkem infot meie Facebooki lehele.

Tahaks lihtsalt öelda ka seda, et kogu REaDi tegevus on olnud kogukonna asi, ja just seetõttu on see väga tore olnud. Siin ümber on palju rahvast, kes on seda asja kogu aeg toetanud ja tegelikult aidanud käimas hoida. Järelikult selle järele on igatsetud. Ma tunnengi, et, okei, ma olen selle eestvedaja, aga tegelikult selleks, et see asi kuidagi toimiks, peab olema suur võrgustik. Ja selle eest, et ma ei ole pidanud uksi kinni panema, tuleb tänada inimesi, kes panustavad, ostavad, jälgivad ja aitavad seda asja käigus hoida. See on meie kõigi asi. Minu tänuavaldus kõigile, kes on aidanud!