SAAVUTUSÜHISKOND ⟩ Depressioon hingab lõpuaktusel kuklasse
«Tänapäeva ühiskond ei ole enam Foucault' distsiplinaarne maailm haiglate, hullumajade, vanglate, kasarmute ja tehastega. See on asendatud teistsuguse režimiiga, nimelt fitness-stuudiote, kontorihoonete, pankade, lennujaamade, ostukeskuste ja geenilaboritega. Kahekümne esimese sajandi ühiskond ei ole enam distsiplinaarühiskond, vaid pigem saavutusühiskond. Selle liikmed ei ole enam «alluvus-subjektid», vaid «saavutus-subjektid». Nad on iseenda ettevõtjad,» kirjutab meie eluolu kohta Korea päritolu kultuuriteoreetik Byung Chul Han.
Hani tsitaat pakub meile välja ühe vinkli, mille alt vaadata haridussüsteemi, kus iga neljas põhikoolilõpetaja kukkus läbi matemaatikaeksami, peaaegu iga viies ei lõpeta nominaalaja jooksul keskkooli ning iga viies kogeb depresiivsed sümptomeid.
Direktor ütleb lõpukõnes: «Teile on kõik uksed valla, pidage seda meeles,» ja ulatab ellu astuvatele poistele ja tüdrukutele ükshaaval tugeva käepigistuse saatel paberkoti tunnistuse ja meenetega.
See, kui direktor ütleb keskkooliõpilasele, et kõik uksed on valla, tähendab tegelikult, et ust on võimalik avada, ja samas, et selle peab avama, sest iga lingivajutuse taga on midagi sellist, mida teiste uste taga pole. Niisiis peabki vastne täiskasvanu valima tuleviku-uste (karjäärid, pere, majanduslik seisukord) ja oleviku-uste (hinded, sotsiaalne võrgustik, töö) vahel. Kõik on võimalik, st kõik, mis on võimalik, peaks saama ka tõelisuseks, sest saavutusühiskond just nii ette näebki.
On võimalus õppida eksamiks, käia valikainetes, laiendada piiritult sotsiaalset võrgustikku, tegeleda heategevusega, õppida programmeerimist, võita rahvusvaheline olümpiaad, minna panka praktikale. Kõik selleks, et tulevikus saaks veel rohkem uksi avada, veel kiiremini. Ja keegi ei sunni kedagi millekski. Sotsiaalmeedias tekkiv võrdlusmoment («temal on see uks juba lahti!») lisab vaid õli tulle.
Selline ühiskond, kus ainuke tagantpiitsutaja elab inimese enese peas, ei tekita enam mässajaid ja vastuhakkajaid. See tekitab depressiivikuid ja läbipõlenuid, kuna sundiv võimuorgan on nägemisulatusest väljas. See on salakaval ja pidevalt luurel.
2021. aastal sai Hiina netifoorumist alguse liikumine nimega tang ping («siruli lebamine»; ingl lying flat), mille algatajaks oli Luo Huazhong, kes otsustas loobuda «996-süsteemi» (üheksast üheksani, kuus päeva nädalas) järgivast tehasetööst ning sõitis selle asemel rattaga Tiibetisse ja tagasi. Ta tegi juhutöid, võttis iga kuu 60 dollarit säästudest ja tegeles lugemisega.
Tema postitus algatas nn «tangpingi laine»: noored hiinlased loobusid kõrgetest eesmärkidest ja ebainimlike töötundide täitmisest, muutumata seejuures Jaapani stiilis tuppakapseldunud hikikomoriks, vaid lihtsalt korrigeerides standardeid ja ootusi enesele sobivamaks.
Töölisklassi väärtustavale kompartei-valitsusele selline suundumus, mis võtab muuhulgas eeskuju paksudest pikutavatest kodukassidest, mõistagi, ei meeldinud, ja seda üritati välja juurida, kusjuures tangping-liikumise moto kõlakski eesti keeli umbes, et «lamavat vääti on keerulisem lõigata».
Meil on ju tegelikult üldiselt korras, sest meilt ei oota valitus 72-tunniseid töönädalaid. Selle asemel võideldakse aktiivselt neljapäevase töönädala eest, räägitakse töö-eraelu balansist, jne, aga sellest hoolimata ei tasuks Hiina näidet pelgalt kaastundlikult pealt vaadata – sest kas me ehk juba ei piitsuta ennast rohkem kui tohiks?
Muidugi ei tähenda see, et eesmärgid ja pingutamine tuleks minetada, kindlasti mitte. Läbipõlemine tekib, kui isik ei suuda kaasas käia «elu lakkamatute standarditega», aga samuti on olemas alapingutusest tekkiv läbipõlemine (ingl under-challenged burnout), mis tekib igavusest ning õppimis- ja kasvuvõimaluste puudusest.
Ka suurel osal tangping-liikumises osalejatest on ilmselt eesmärgid. Need ei pruugi küll olla kooskõlas Hiina ühiskonnas valitsevate standarditega, kuid samas on need saavutatavad. Juba Sokrates ütles, et tasub iseennast tunda. Tasub valida mõistlikud eesmärgid ja mõistlik tee. Ja uksi tasub valida hoolikalt – teades, et mõned jäävad suletuks, sest kõiki ei jõua niikuinii avada.