Jõhkralt soojad suvepäevad on igapäevane reaalsus. Pidu käib peo otsa ja vesi meelitab inimesi endasse. Mõned upuvad alkoholi, mõned vette, mõned sõidavad ennast või teisi sodiks, mõni kukub korduvalt noa otsa. See on kurb, aga tundub, et eestlane ongi rohkem lädraksjoomise rahvas ja sellega seotult asjad lihtsalt juhtuvad.
Meil on tehtud igasuguseid kampaaniaid igal tasemel. Antud on hoiatusi, et ärge laske purjus inimesi vette ujuma, sest muidu upuvad. Ärge sõitke purjus peaga, sest… jne. Kõik õige muidu, aga meetodid on absoluutselt valed. Ilmselgelt ei tunne vastavate kampaaniate korraldajad purjus inimese meelelaadi või aju toimimise üldpõhimõtteid, sest neil pole selles vallas vähimatki kogemust. Või siis tuleb jääda viisakaks. Kõik see on täielik jama. Elud on ju ohus!
Esiteks – miks on nii, et eelkõige teevad fataalseid lollusi mehed? Miks läheb purjus peaga ujuma eelkõige just mees ja mitte naine? Miks üritab üle neljameetriste leekide hüpata mees, aga naine ootab veel veidi? Alustame algusest – purjus peast.
Alkohol mõjub otsmikusagarale, mis tegeleb otsuste vastuvõtmisega vastavalt välistele stiimulite ning vastutab mõtlemise ja mälu eest. See tähendab, et mehe jaoks on sel momendil purjuspäi ujuma minek üks kuradima lahe ettevõtmine ja kõige loogilisem asi siin maamuna peal, milleks tema ise on sel momendil maailma parim professionaal, sest ta lihtsalt on nii kuradi hea ujuja. Ja mingisugune Alonso või Ogier on täiskusikud meie jookitõmmanud rooliässa kõrval. Kust muidu tulevad viimasel ajal tavalised teated sellest, et mõni purjus mees kihutas politsei eest minema 160 km/h? Kümme kilomeetrit väiksema tunnikiirusega tehtud pahandused ei ületa enam uudiskünnistki. Sest Eesti mees lihtsalt on ralliäss, Eesti mehe genoom on ralligeene täis, Eesti mehe sugurakud on rallispermatosoidid. Vaja on ainult aktivaatorit!