ÜKSINDA KLUBIS ⟩ Võib olla isegi parem kui sõpradega koos

Vahel on nii, et mõtled: «Oi, bljääd, kuidas tahaks välja minna!» Ühes võpsikus näperdavad mingid karvased öö läbi hausi- ja teknovinüüle nõnda, et kõigi südamerütm ja lõuad käivad hommikul 4/4 taktimõõdus; teises urkas peksab terve aja amen-break ja kostuvad hüüded: «Wicked-wicked, bigup mandem, I sees ya! Yo selecta». Sulle meeldib see ja sa ise tead seda ka.

Aga mis siis teha, kui sinu ja su väljumise vahel sellesse maailma, kus kotipõhi ei jõua kunagi kätte ja alkohol voolab ojadena, on mõni takistus? Näiteks sõbrad, kes eelistavad baare, kodus olemist või teistsugust mussi? Ja sa ise oled loonud stigma, et üksi on peol veider käia?

Arvatavasti on kõik ööeluga vähegi seotud inimesed mõnikord sellises olukorras olnud, aga seda üksi peol viibimise häbi oleks tegelikkuses etem mitte tunda. Alustame sellest, et kui sa juba tead, et tuleb hea ürr ja DJ oma setti solki ei lase, siis ma isiklikult läheks ainuüksi mussi pärast soololt kohale. Usu mind, on võimalus selle mussiga ühel lainel transtsendentaalse kogemuse osaks saada, ja õiget muusikat on alati igas olekus võimalik kaifida. Sõprade või grupiga peole minemise puhul tuleb iga jumala kord arvestada, et ilmselt läheb suur osa ajast tobiruumis jauramise ja muu ringisaalimise peale. Tihti on nõnda palju sebimist, et olen ise sellepärast kauaoodatud seti ära unustanud või pooleldi maha maganud.

Lisaks muusika nautimisele on sul ikkagi võimalus soovi korral mõnda võõrasse seltskonda infiltreeruda või oodata, kuni keegi võib-olla ise suhtlust alustab. Vestlusvoo tekitamine pole reaalsuses mingi eriline raskus, kuna neid on igas't eri asjadest alguse saanud. Isiklik lemmik on siiani see, kui üks tüüp küsis mult lampi: «Ou, sa juppi tead v?» Rääkisin vennaga mingi tund aega pärast seda ja ei saa öelda, et tegemist oleks olnud igava inimesega.

Kui uued «sõbrad» ei sobi, saad nad sama kiirelt, kui leidsid, ka maha jätta – võrdlemisi suure tõenäosusega ei kohta sa neid inimesi pärast seda õhtut enam kunagi. Vahva on ka asjaolu, et kui tuju on, siis võib hakata veits huiama, et vestlus lõbusam oleks. Sellega tuleb loomulikult mingeid piire tunnetada, sest muidu lõppeb õhtu võib-olla hoopiski halvasti.

Olen kokku puutunud isegi ühe sellise tegelasega, kes muidu argimaailmas võõrastega eriti suhtlema ei kipu, aga klubides käib üksi. Olles seda juba pikalt teinud, on ta läbi selle saavutanud mingi sotsiaalse enesekindluse kontvõõrastega suhtlemisel.

Üksi pidudel käies on hea ka see, et ilmselt sätid sa tarvitamisele ja tarbimisele väljas olles mõistlikud piirid. Kui soovid end segi tõmmata, ega siis ei pea ka, sest kontroll on vaid sinu käes. Saad ennast nautida, argielust eemale, ja samas oled hommikul peast korras ning iseendaga heades suhetes – viimast, mõistagi, vaid juhul, kui piirid on seatud. Ka kapitali läheb tulenevalt kontrollist koheselt vähem; ilmselt tajud sa seda ka ise, sest näiteks ei ole vaja minna hommikul linna peale kebabi otsima. Vahet pole, millisest küljest asja vaadata: järgnev hommik on palju suurema tõenäosusega helge.

Enne väljaminekut tuleks läbi mõelda ja kaasa haarata kogu tavaar, mis võib õhtu jooksul kuidagi vajalikuks osutuda. Ja kindlasti lae telefon täis – mitte selleks, et seda terve õhtu näppida, vaid pigem, et ennetada olukorda, kus sa näiteks tühja aku tõttu ei saa hommikul koju. See on ka minu silmis suur osa üksi väljaskäimise võlust, kuna sinu käes on kõik selle õhtu kaardid ja see on räigelt kõva – tee mis tahad! Mitte mingit teistega arvestamist ega semude kantseldamist, kui need enam püsti seista ei viitsi (või halvemal juhul ei suuda). Lisaks ei pea kellegi juures korteris ega pargis ootama, et kaaslased lõpuks liikuma saada ja siis tee peal veel kümmet eri tuttavat näha ning kõigile «Jou!» kirja visata. Koduteel oled suure tõenäosusega päästetud ka täbarast olukorrast, kus reisikaaslasel taksos järsku paha hakkab ja kogu etanool või muu keemia organismist välja tahab ronida.

Tark ei torma ja veits eeltööd teha ei ole kunagi halb mõte. Mõistlik oleks valida koht, kus sa oled kas varem käinud ja kus on natukenegi tuttav kaader, või siis selline, mis tundub normaalse seltskonnaga. Seda eeltööd soovitaksin ise teha kõige rohkem naistel, kellel on soov üksi välja minna, sest klubilisi on väga erineva käitumisega. Meeles peaks pidama seda, et klubitöötajad ja turvad on üldiselt mõistuse juures inimesed ning kui tekibki ebameeldiv või ohtlik olukord, tuleks ka koheselt nende poole pöörduda.

Kui nüüd täiesti aus olla, on mõnedes lokaalides tõesti üksi veits veider pidutseda.

Esimestel kordadel soololt klubis on sihuke tunne, et jõuad platsi ja siis lööb mingi närv sisse. Nagu sihuke tunne, et «türa, nad kõik vaatavad mind ju», aga see on ilmselt kõik su peas kinni ja läheb mingi umbes tunnikesega minema. Suurem osa määrivaid peohunte ei pane su kohalolekut suht suure tõenäosusega isegi tähele. See pole mingi Ameerika high school mean girls -sari, kus sa totrate prillidega nohiku rolli täidad. Kusjuures, sellist tunnet sain ise ära hoida suure osa ajast nõnda, et läksin lihtsalt veits hiljem peole – siis, kui enamik sealviibijaist oli juba parajalt vintis. See on aeg, mil inimestel kipub juba mingi loomainstinkt välja lööma. Võib-olla on mõni tegelinski siis agressiivsem või lihtsalt impulsiivsem, aga vähemalt minu arust on tongis inimese eest kergem põgeneda, ja arvatavasti ei tule mõni selline sind üleüldse torkimagi.

Üks naljakas mõte, mille üle ma juurelnud olen, on võimalus, et äkki keegi võib üksinda klubis olevat inimest salamendiks pidada. See idee on mulle alati lõbu pakkunud – kas äkki ongi mõni inimene, kes tõsiselt arvab, et enamik lone wolfidest klubides on mendid? Et kas nagu mendid ei võigi siis tsiviilis lädraks tõmmata või niisama hängida?

Mõnedel inimestel on seda grupimentaliteeti vaja ja nad ei saa ei üle ega ümber sellest, et klubis tuleb tingimata käia seltskonnaga. Need inimesed ilmselgelt leiavad endale sobiva grupi, aga sellisel puhul on ka väljaskäimise eesmärgid tihti hoopis muud kui lihtsalt mussi kaifimine või inimeste jälgimine. Üksinda muusika nautimine on niivõrd vabastav tegevus lihtsalt, et ma mingis mõttes julgeks seda isegi tervislikuks nimetada. Ja kui keegi tulebki küsima, et «kellega oled/tulid?» vm, siis ütled otse, et tahtsin välja ja tulin välja – pole selles midagi veidrat.

Üksi peol käimist saab kõrvutada üksi söömisega: kedagi tegelikult ei koti, kuidas, millal, mida, kui palju ja kas sa üldse sööd. Üksi ei ole mitte mingeid segavaid elemente, kompromisse ega asjaolusid, mille pärast sa ei saa ennast iseendana tunda. Vaba nagu lind, raisk! Ja pärast seda, kui oled ilusti oma kindluses tagasi, saad kohe hea ja pika une otsa lasta.