PRIDE JA EELARVAMUS ⟩ Kuivõrd defineerib geikirjanikke seksuaalne orientatsioon?

Ajal, mil Ameerika koolides käib geikirjanduse keelustamine ja Eestis marsiti 10. juunil järjekordsel Pride'il, on Richard Canningi intervjuuraamatust «Gay Fiction Speaks» huvitav lugeda, kui palju on orientatsioon defineerinud geikirjanike teoseid.

Chuck Palahniukil on heteroseksuaalsed tegelased. Maailma üks popimaid näitekirjanikke Mark «Shopping and Fucking» Ravenhill rääkis 2006. aastal Eesti Ekspressile, et talle ei meeldiks kunagi kirjutada endast. Tänavu juhatas ta The Guardianis sisse geikirjanike LGBTQ+ kirjandussoovituste nimekirja, milles mainis teiste seas Alan Hollinghursti, Armistead Maupini ja Dennis Cooperi olulisust oma elus.

Hollinghursti on eesti keelde tõlgitud üks teos, 2004. aastal Bookeri auhinna võitnud «The Line of Beauty» («Iluliin»). Tormilistel 1980. aastatel takerdub poliitika- ja rahaasjus võhiklik geinooruk rikaste sugulaste maailma suursuguste pidude, üllatavate liitude ja koomiliste koletisteparaadide võrku. BBC väntas romaanist minisarja, milles mängisid Dan Stevens, Hayley Atwell ja Tim McInnerny.

Hollinghurst möönab Canningile, et tema kahes esimeses romaanis «The Swimming-Pool Library» (1988) ja «The Folding Star» (1994) on seksuaalne iha läbiv süžeemootor ning kuigi romaanis «The Spell» (1998) ta pealkirja tähendust ei määratle, on armumine kahtlemata osa sellest.

Canningi hinnangul pole seksuaalsusest sisu tekitamine kuigivõrd inglaslik; rohkem esinevat seda prantslastel, eriti geikirjanduses ja konkreetselt Jean Genet' teostes. Hollinghursti arvates on Genet nii äärmuslik, et isegi tema seksistseenid sümboliseerivad ilmselt midagi muud.

«Kindlasti oli mul kahte esimest raamatut minategelasena kirjutades väga oluline mingisuguse takistuse olemaolu, midagi kontekstualiseerimiseks ja ironiseerimiseks, mis annaks teisitimõtleja hääle jutustaja enesejumaldamisele või enesessetõmbumisele,» ütleb Hollinghurst.

Oxfordi ülikooli lõputööna kirjutas ta homoseksuaalsuse tähtsusest E. M. Forsteri, L. P. Hartley ja Ronald Firbanki teostes. Paljus kajastab seda «The Swimming-Pool Library» – idee kõrvutada seda, mida ei saanud öelda, millegagi, mida saaks nüüd valjusti ja selgelt öelda; kontrast varjamise ja esitlemise vahel.

Canningi hinnangul vastas «The Swimming-Pool Library» tähtsale küsimusele Briti geikirjanduses: milline on homoseksuaalse sisu ja stiili suhe? Kui Hollinghurst väitis 1970. aastate lõpus, et Christopher Isherwoodi «A Single Man» pole eriti homoseksuaalne, sest tugineb uuele moraalsele maailmavaatele, milles puudub homoseksuaalsuse diskrimineerimine, polnud keegi sellest enne Hollinghursti kirjutanud.

Hollinghurst ütleb, et ei tema enda ja ka teiste geikirjanike teoste sisu ega ka stiili pole tingimata mõjutanud geikirjandus. Ta märgib ühe peamise eeskujuna Nabokovit.

Hollinghurst ei mõtle kirjutades lugejaskonnale. Samuti meeldib talle teiste kirjanike raamatuid lugedes mõelda atmosfäärist ja tundeerksusest. Rohkem küllastab tema kujutlusvõimet luule kui ilukirjandus.

Dennis Cooper ütleb Canningile, et lõpetas luuletamise, sest see oli liiga lihtne. (Hiljem hakkas siiski taas luuletama.) Cooper tähistas tänavu 70. sünnipäeva. Tema tuntuim romaan on «Frisk» (1991) – lugu homoseksuaalsest sarimõrvarist, kes on võib-olla sarimõrvar ainult oma fantaasiates. Raamatu põhjal vändati film Parker Poseyga kõrvalosas. Bob Mould, kes on gei, plaanis filmile muusika kirjutamist. Cooper on nimetanud Mouldi bändi Hüsker Dü tekste ühe eeskujuna.

Cooper peab oma raamatuid minauurimise peegeldusteks. Üks põhjus on see, et ta arvestab raamatuid tsüklitena, milles toimub progress. Geiidentiteet teda aga ei huvita. Tema sõnul on palju geilugejaid, kellele meeldivad tema raamatud, kuna see maailm on neile võõras.

«Kui mind esimest korda avaldati, lugesid intelligentsed geid raamatuid. See käis asja juurde. Nüüd seda kohustust pole. Nii palju on muid asju: geifilmid, geikunst, ja nii edasi,» ütleb Cooper.

Pärast «Friski» kirjutatud romaaniga «Try» (1994) soovis ta näidata, et pole koletis, ent üldiselt ta end arvamustest mõjutada ei lase. Paari geikirjanikuga tunneb hingesugulust, aga arvab, et kirjastajad piiravad radikaalset kirjutamist. Kaua heideti Cooperile ette, et tema töödes ei leia käsitlemist AIDS, kui ta aga selle «Guide'is» (1997) esile tõstis, ei pööratud sellele tähelepanu.

Cooper ei usalda vastastikkust seksuaalset armastust. Paljud tema suhted on olnud prostituutidega, sest tema esimene kallim ja kallima sõbrad olid sekstöötajad.

Maupin on tuntud novellisarja «Tales of the City» (1978-2014) tõttu. Nende põhjal on tehtud kolm hooaega telesarja (1993-2019); kõigis mängib Laura Linney. Maupin oli vaimustuses teisest hooajast, kui kanaliks oli brittide Channel Four, «My Beautiful Laundrette'i» ja Derek Jarmani tööde kodu, veidi vähem vaimustuses aga PBS-i vormistatud esimesest hooajast, sest Georgia ja Oklahoma sugused paigad dikteerivad riigitelevisiooni.

Maupin hakkas sarja kirjutama ajakirjanikuna San Francisco Chronicle'is. Novellid räägivad sõpradest San Franciscos, paljud neist on LGBT-sättumusega. Maupinit süüdistati selles, et ta võttis AIDS-i huumoriga, eriti kuna tal endal AIDS-i polnud. Maupini hinnangul aitavad geikirjanikud sellistele süüdistustele kaasa, kui liigitavad oma kirjanduse geikirjanduseks ja seavad sellega piirid lugejaskonnale.

«Ma tahan, et mu raamatud oleks poodides kahes osakonnas: geikirjandus ja tavakirjandus,» sõnab ta. Maupin soovis, et teda võetaks tavakirjanikuna, kuid ei sallinud geikirjanikke, kes vältisid homoseksuaalsuse mainimist. «Ma arvan, et kirjanikud peaksid kirjutama oma suurimatest saladustest. Siis selgub, et paljudel lugejatel on samasugused saladused.»

Ühtlasi tunnistab ta, et raamatud, mis piirduvad ainult geimaailmaga, tekitavad temas klaustrofoobiat. Mõne arvates on Maupini teosed hetero- ja homoseksuaalide kooseksisteerimisest utoopilised. Lambda auhind eiras Maupinit, kuna raamatus puudus selgepiiriline geipeategelane.

Cooper ja Maupin eesti keeles puuduvad. «Ma ei ole geikirjandusega eriti kursis, aga ajalooliselt on mulle meeldinud just Maupini «Significant Others» (1987), kus jäi kuidagi kõlama see turvaline ja humaanne põhiidee, et kõik on inimesed sõltumata sellest, kes kellelegi meeldib,» ütleb Krister Kivi.

Vikervaade võttis kahe aasta eest kokku Eesti geikirjanduse. Tõnu Õnnepalu, Caspar Trees, Ivar Sild, Marek Kahro, Jan Beltran, Vaido Neigaus, Rain Resmeldt Uusen, Andrus Kasemaa, Ketlin Priilinn – hakkab silma, et meil kirjutatakse ainult üks geiraamat ja pärast seda oleks nagu kõik, hinge pealt ära ja linnuke kirjas.

«Loodan, et jõuan veel vähemalt kaks raamatut kirjutada oma elus,» ütleb Kivi, kelle «Ühtteist» (2010) nimetas Postimees viimaste aastate üheks tugevamaks debüüdiks meie kirjandusilmas.

Aga on ta siis geikirjanik?

«Ilukirjandus on sageli valukirjandus ja paljusid ilukirjanduslikke või ilukirjandusliku ambitsiooniga teoseid saab tõlgendada autori eluloo kontekstis. «Üksteist» võiks teoorias olla loetav täiesti sooneutraalse teosena, sest armastuses ja kires on teatud mustreid, teatavat universaalsust. Aga kui keegi ütleb, et tegu on geiromaaniga, siis ta muidugi ei eksi.»