Selleks sulniks talvehommikuks oli meid alles jäänud kolm meest – Žeka, mina ja Ants.
Žeka on armas poiss. Kui vägijoogiga liialdab, murdub ta kael 90-kraadise nurga alla, ent keha jääb pulksirgeks. Ta näeb purjuspäi välja pisut nagu Šveitsi taskunuga, mille pudeliavaja on muude instrumentide vahelt lohakalt välja kougitud ja lõpuni lahti tõmbamata jäetud. Ka tol hommikul jalutas ta mööda Kalamaja tänavaid Balti Jaama poole nagu golem – tuikumata ja sirgjooneliselt, pilk pingsalt saapaninadel. Suvel tapab ta vaablasi oma suuri, pehmeid käsi kokku lüües, nii nagu mina või sina tapame sääski. Ka kõik muu tema juures on ühtlaselt pehme ja suur. Temaga on meeldiv kallistada.
Aga mitte kallistamisest ei taha ma praegu rääkida.
Ants seevastu on natuke järsema temperamendiga, aga samuti heasüdamlik. Ta on pikk ja peenike ja ta käed meenutavad natuke kombitsaid või vibalikke, tontlikke tiibu. Tema trikkel on kindlasti palju tundlikum kui Žekal või minul – tema kodukohas Mustamäel tuli nooruspõlves paraku palju lööminguid ette. Konfliktisituatsioonis ei hakka ta ei karjuma ega ka kärkima, vaid asub kohe asja kallale – omadus , mis minus alati aukartust äratanud on. Kord peksis ta minu silme all läbi ühe piraka turvamehe, kes teda baaris tukkumise eest manitsema tuli, kord minu endise tüdruksõbra venna, kellele ma maadlusmatšis alla olin jäämas. Ühesõnaga – inimene, kelle kohalolu üle nooruspõlves pidevalt rõõmu tundsin. (Hiljuti ronis ta Raekoja platsil jõulukuuse otsa, kukkus alla ja murdis selgroo neljanda lüli. Õnneks on temaga nüüd minu teada kõik hästi ja ta taastus täielikult. Me ei ole nüüd päris pikalt kohtunud.)