100 LÕUGA ⟩ Nr 19. 450-eurone viineripirukaamps

Selleks sulniks talvehommikuks oli meid alles jäänud kolm meest – Žeka, mina ja Ants.

Žeka on armas poiss. Kui vägijoogiga liialdab, murdub ta kael 90-kraadise nurga alla, ent keha jääb pulksirgeks. Ta näeb purjuspäi välja pisut nagu Šveitsi taskunuga, mille pudeliavaja on muude instrumentide vahelt lohakalt välja kougitud ja lõpuni lahti tõmbamata jäetud. Ka tol hommikul jalutas ta mööda Kalamaja tänavaid Balti Jaama poole nagu golem – tuikumata ja sirgjooneliselt, pilk pingsalt saapaninadel. Suvel tapab ta vaablasi oma suuri, pehmeid käsi kokku lüües, nii nagu mina või sina tapame sääski. Ka kõik muu tema juures on ühtlaselt pehme ja suur. Temaga on meeldiv kallistada.

Aga mitte kallistamisest ei taha ma praegu rääkida.

Ants seevastu on natuke järsema temperamendiga, aga samuti heasüdamlik. Ta on pikk ja peenike ja ta käed meenutavad natuke kombitsaid või vibalikke, tontlikke tiibu. Tema trikkel on kindlasti palju tundlikum kui Žekal või minul – tema kodukohas Mustamäel tuli nooruspõlves paraku palju lööminguid ette. Konfliktisituatsioonis ei hakka ta ei karjuma ega ka kärkima, vaid asub kohe asja kallale – omadus , mis minus alati aukartust äratanud on. Kord peksis ta minu silme all läbi ühe piraka turvamehe, kes teda baaris tukkumise eest manitsema tuli, kord minu endise tüdruksõbra venna, kellele ma maadlusmatšis alla olin jäämas. Ühesõnaga – inimene, kelle kohalolu üle nooruspõlves pidevalt rõõmu tundsin. (Hiljuti ronis ta Raekoja platsil jõulukuuse otsa, kukkus alla ja murdis selgroo neljanda lüli. Õnneks on temaga nüüd minu teada kõik hästi ja ta taastus täielikult. Me ei ole nüüd päris pikalt kohtunud.)

Ja siis mina. Mul ei ole eriti hea süda, aga see-eest olen äkiline, purjus peaga hulljulge (kohati suitsidiaalnegi) ja valmis oma sõprade heakskiidu nimel kõike tegema. Pisem kui Žeka, lühem kui Ants. Olen ennast alati pidanud meie kamba liidriks. Teised ka. Vist.

Me olime terve öö minu ühetoalises Kalamaja korteris viina joonud. Varahommikul hakkas nälg näpistama ja pika veenmise peale õnnestus meil vähekontaktne Žeka tšeburekilubadusega Balti Jaama meelitada.

Tol ajal oli Balti Jaama ostukeskus veel viimaseid aastaid see õige, vintaaž-ostukeskus. Hektiline, kuivanud suhkrukringlite ja slaavi vanamuttide räuskamisega, kõike seda ilmestamas imal helesinine mosaiikplaat. Peldikusse olid paigaldatud sinised lambid, et narkarid ennast head-paremat täis süstida ei saaks, seega tegid nad seda Snelli tiigi kaldal asuva endise uisulaenutuse putka taga. Seal on süstlaid kindla peale rohkem kui kõikides Synlabi proovivõtupunktides kokku.

Igal juhul värisesime ostukeskusesse sisse astudes külmast ja magamatusest nagu väikesed lühikarvalised koerad, kellele on unustatud jalutama minnes vestike selga panna. Ometi olime rõõmsad, et meie retk ei olnud asjata; keskus oli avatud ja kohe ukse juures oli lett, millel puhkas rikkalik valik pirukaid, saiakesi ja muid eksootilisi hõrgutisi, mida me neelatades vahtima jäime. Nagu kolm Ida-Euroopa Oliver Twisti. Neoonkollased Moskva saiad, rasvast läikivad prisked beljaššid, täidlased tšeburekid.

Praegu seda kõike kirja pannes ja kaunist letti vaimusilma ette manades, ei pane ma enam üldse imeks, et Antsu öö otsa nälginud ja muidu luider olemus pingele vastu ei pidanud ja ta letilt ühe viineripiruka otsustas krahmata ning sellest mehise tüki haugata. Nii umbes poole piruka jagu.

Ostukeskus vakatas. Ants mälus stoiliselt pirukat. Roosaks võõbatud silmade ja huultega korpulentne vanamutt leti taga ei suutnud seda transgressiooni uskuda ning kisendas täiest kõrist: «Tõ tšo, ahuiel, sõnok?»

Ants neelas suu tühjaks ja pani pooliku piruka lepituseks tagasi teiste sekka. Enne, kui jõudsin vana kobrat oma flöödiga hüpnotiseerima hakata ja olukorda de-eskaleerida, oli Tatjanade, Katjade, Ljudade, Ljubade ja Mašade hord meid hüäänikarja kombel sisse piiranud. Nad olid vihased. Kõik. Ka need, kes ei teadnudki veel, mis nuss üldse on. Meilt nõuti vihases vene keeles, et me kahjustatud piruka kinni maksaksime. Lubasingi, et maksan selle kinni, aga enne kui kui jõudsin lause lõpetada, napsas pirukavarguse ohvriks langenud babulja välkkiirelt nagu mangust mu teksataskust välja tolgendanud võtmekimbu enda kätte...

Pidin olukorra ümber hindama. Nüüd oli tegemist minu isikliku pantvangidraamaga. Mis oli minu isikliku heaoluga seotud. Samas ajas kohutavalt vihale, sest ega mina ju ei hammustanud pirukast poolt ära. Kõik inimesed vihastuksid sellise asja peale, pätid veel eriti – need vihastavad ja solvuvad kohutavalt, kui neid süüdistada milleski, mida nad vahelduseks päriselt teinud ei ole.

Kord oli mul samalaadne pagaritootega seotud intsident põhikoolis; siis süüdistas klassijuhataja mind vastlakuklite endale ahnitsemises. Mind, kes ma vastlakukleid kogu südamest vihkan?! Ka siis oleksin õpetaja peale räuskamise ja kabinetiukse pauguga kinni löömise eest peaaegu vastu vahtimist saanud.

Mutid haistsid verd. Ja lugu, mida Lasnamäel teistele muttidele edasi rääkida, ning nii nad seda asja ei kavatsenud jätta. Välja ilmusid esimesed telefonikaamerad, mis asusid aplalt kasvavat kaost talletama. Ühesõnaga, ütlesin, siis, et «Tjotja, ja tebje nihuja ne dam, jesli tõ moi klutši obratno ne daš. Ja vabše nihuja nje zdelal!» mille peale põhimutt, pirukaomanik, teatas, et kohe tuleb Kolja trepist alla ja siis me saame kõik lõuga.

Olgugi, et nahktagimeeste kuldajastu oli juba läbi ja Balti Jaamas enam ammu katust pakkuda ei viitsitud, tegi asi mind natuke murelikuks – minu ja Žeka kodukandis ei tulnud puudust pool elu vangis istunud meestest, kes kõrgest vanadusest hoolimata olid piisava austuse puudmise korral valmis solvajat noaga kõhtu või neeru suskima nagu kurjad Metuusalad.

Muttide pilgud koondusid unisoonis trepile, kust kostsid Kolja rasked sammud. Žeka ei saanud vist siiamaani aru, mis toimus; ta nõjatus väsinult letile ning vaatas nukralt tšeburekke, mis olid nii lähedal, kuid samas ometi nii kaugel.

Kolja oli umbes neljakümenene blatnoi ja ma hindasin tema parkunud, nurgelist nägu vaadates noasaamise tõenäosust umbes viiekümnele protsendile. Mehel oli nahktagi seljas, sinised dressid jalas, kummagi käe sõrmedes paar klotserit. Järgmisel hetkel haarasid needsamad tätoveeritud ja klotseritega kaunistatud käed mul natist.

Vaatasin ümbritsevate muttide rahulolevaid, parastavaid nägusid ning otsustasin, et ei, mitte täna, kuradi moorid, ning sõitsin Koljale paremhaagiga otse alalõuga. Sel läks pilt korraks tasku nagu vanal telekal, aga tuli kohe jälle ette tagasi. Löömaisu oli temast nüüd küll kadunud, seda peab ütlema.

Mutid olid pettunud. Pool pirukat oli ikka läinud ja nüüd ei olnud enam Koljast ka mingit tolku. See seisis ja vaatas lihtsalt mõtlikult kaugusesse.

Selleks ajaks oli keegi mutikestest turvamehed asjaga kurssi viia jõudnud. Need ei olnud tavalised turvamehed, vaid Balti Jaama turvamise tarbeks geneetiliselt modifitseeritud kolged. Hakatuseks karjatasid noored kahemeetrised habemikud meid keskusest välja, perroonile. Kui ma küsisin «A gde moi kljutši?» vastas üks turvameestest, et «Vot gde tvoi kljutši!» ja lõi mulle rusikaga otse kümpi.

Antsusse naases elu ja ta pani mind löönud turvamehele jalaga makku. Ma võtsin kah hoogu, et küpsetusringiga liituda, mispeale krabas teine turvamees mul selja tagant käed topeltnelsonisse. Rabelesin mantlist välja – see jäi ambaalile tühjalt pihku –, jooksin natuke maad eemale ja pöörasin ringi, et vaadata, kuidas teistel läheb. Ei läinud kuigi hästi; Žeka hoidis miskipärast näost kinni ja oli põlvili maas, Ants oli maha väänatud ja sajakilone turvamees muljus talle põlvega selga.

Vaatasin ja arvutasin, kas mantel ja selle taskute sisu on kallim kui öö(päev) kaineris ja trahv avaliku korra rikkumise eest. Tundus, et on. Uhkuse pihta käis ka perspektiiv juttudest, et jooksin minema, kui käeraudades sõbra seljas kankaani tantsiti. Jooksin hiilides tagasi ning lõin Antsu piinavale turvamehele küünarnukiga pähe. Siis tuli pipragaas.

Pipragaasi soovitan kõigile lugejatele. Mõistlik enesekaitsevahend, pluss legaalne. Võtab kohe rajalt maha isegi Nikolai Valujevi, minust rääkimata. See selleks. Kui pipragaas oli mu kõne-, hingamis ja kaklemisvõimetuks teinud, peksti mind mõned korrad jalgadega näkku ja kõhtu.

Kell oli sealmaal, et jaama oli saabunud esimene Keila rong. Minu ja Žeka kodakondsed, kes teel tööle, kes kooli, võisid näha meid sitasesse lörtsisegusse surutud, pipragaasist ja ahastusest pisarais nägudega. Mina oma poolpimedate silmadega nägin ainult tööleminejate jalgu ja vilkureid ning karjusin, et ma ei saa hingata, et mul on astma, et laske lahti, et ma suren ära.

Mul ei ole tegelikult astmat ja turvamehed kahtlustasid seda ilmselt ka, sest lahti nad mind ei lasknud. Kõike elevusega pealt vaadanud mutikesed, muide, hakkasid mingist hetkest Žekat kaitsma:

«On nitževo nje zdelal! On normalnõi maltšik!»

Žeka ei teinudki midagi valesti, sai lihtsalt molli ja pipart. Küsis hiljem politsei käest, kas turvamehi saaks vastutusele võtta, aga ei saanud – kui mendid Balti Jaama turvapersonali poole pöördusid, avastasid need, et turvakaamera salvestus on «kuidagiviisi» ära kustunud.

Kui mind kainestusmajas üles äratati, põlesid silmad ikka veel. Kurb oli olla, pohmakas lajatas kah vasaraga. Mulle öeldi, et uurija tahab minuga rääkida, ja selle mainimine pani judinad üle selja jooksma. Mõtlesin, kas Koljaga on ikka kõik okei. Leidsin, et mu elu on perses. Nii, nagu ma palju kordi enne leidnud olin. Noruspäi järgnesin politseinikule; suundusime mööda pikki koridore uurija kabinetti.

Uurija – rõõmus, kaastundlik vene naine – küsis: «Kuidas nii? Käid niiii heas kooolis ja nüüd oled niimoodi siin?»

Hõõrusin kogemata pipragaasise käega silmi ja see pani pisarad uuesti voolama.

«Ei tea, jah,» vastasin pisarapedaali juurde vajutades. See avaldas mõju. Uurja ütles, et mu isa juba ootab mind ja kõik on hästi ja ma saan nüüd koju minna. Ja lisas, et Kolja ongi retsidivist ja vaevalt, et mina üldse midagi alustasin.

Ja Antsu viineripirukaamps läks mulle maksma 450 eurot. Mu isale, tähendab.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!