Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

LEMMIK Gori Kleopatra tänavalt, Limassoli vanalinnast

Foto: Erakogu
Copy

Ma olen alati endale kassi tahtnud. Mu lapsepõlves ei tahtnud ema kassist ja kassikarvadest kuuldagi; tema meelest ei olnud linnakorter loomade pidamiseks õige koht. Kassidest tundsin rõõmu suviti Saaremaal tädi ja onu juures olles. Onu juures maal elas neid mitu ja sageli oli seal ka tillukesi kassipoegi.

Päris oma kass tuli minu ellu alles siis, kui olin keskeas. Valge, mustade laikudega Gori. Või õigemini tulin mina Gori ellu ja kolisin temaga ühte majja Kleopatra tänaval Limassoli vanalinnas. Mäletan meie esimest kohtumist aasta tagasi. Tulin kunstitundi ja istusin aias laua äärde, et vett juua. Gori hüppas mulle sülle ja hakkas oma niiske ninaga mu käsivart hõõruma. Tegin talle pai. Ta vaatas oma piklike roheliste silmadega mulle otsa. See oli armastus esimesest silmapilgust. «Sa meeldid talle,» ütles mu kunstiõpetaja, Gori peremees. Ta on nii armas ja sõbralik, mõtlesin endamisi, kui kiisu end mu süles kerra tõmbas ja nurru lõi.

Alati, kui kunstitunnis käisin, oli Gori minu läheduses. Magas mu kõrval diivanil või istus nurrudes süles, kui joonistasin. Kord hüppas ta katuseäärelt otse mu töölauale ja kõndis üle paberi; nuusutas värve ja limpsas klaasist, kus ma kavatsesin pintsleid loputada, isukalt vett.

Nüüdseks oleme pool aastat koos elanud, teineteist rohkem tundma õppinud ja ühise katuse all väga hästi läbi saanud. Käpaga on ta mulle vaid korra nähvanud. Ehmatasin teda, kui joogamatile pikali viskasin ja mu pea talle liiga lähedale sattus. Õnneks on ta andestava loomuga ega pane sugugi pahaks, kui peremees talle rangelt ütleb, et halav näugumine tuleks lõpetada. Tal on nimelt kombeks naljakat määgivat häält teha, kui tal on igav või ta tähelepanu tahab.

Huvitav on jälgida, kuidas ta erilaadsetes olukordades eri hääletoone kasutab. Ma saan aru, kui ta oma kassikeeles ütleb, et tal on igav või kõht on tühi. Kui ta katuseäärel istuvaid linnukesi vaatab, on tal kiskjalik klaasistunud pilk ja ta teeb kilavat poolhaukuvat häält: «Tsäh-tsäh-tsäh!» See on nii naljakas; ta justkui püüab linnukeste säutsumist matkida.

Gori (hääldatakse Goori) tähendab, muide, kreeka keeles ilusat noort naist. Valge, mustade laikudega pehme kasuka ja graatsilise kõnnakuga Gori ise pole küll enam noor kassipreili, pigem väärikas 11-aastane keskealine proua, kuid teinekord vallatleb ja hüppab ta nii, et teda võiks palju nooremaks pidada. Ta tegemisi on huvitav jälgida ja ta ajab mind oma tempudega sageli naerma.

Goril on oma kindel päevakava ja toimetused. Ta ärkab vara. Mis kell täpselt, ei tea, aga kell kuus näub ta mu magamistoa ukse taga. Kui ma unisena toast välja astun, viskab end selili, venitab hästi pikaks ja teatab nõudliku häälega, et tahaks pai ja et temaga pisut räägitaks. Nii me siis istume koos trepil ja alustame päeva. Saanud hommikueine kaussi, ei hakka ta sööma enne, kui on tänutäheks mu kätt lakkunud.

Pärast hommikusööki peseb ta end joogatunniks. Tegelikult algab joogatund muidugi minul, aga Gori on krapsti! matil niipea, kui olen selle maha laotanud. Kui hakkan harjutusi tegema, on tal ilmtingimata vaja mulle sülle istuda või lihtsalt joogamatil lebada ja ruumi võtta. Ta venitab end päeva jooksul mitu korda, otse kui andes mulle mõista, et arvuti taga istumise vahele võiks aeg-ajalt selga sirutada.

Kella üheksa ajal on väljas juba palav ning Gori eelistab vilus pikutada ja kuube puhastada. Ta lemmikoht on väike kaardus puust sild, kus on vist hea omi mõtteid mõelda. Teda ei paista üldse häirivat, kui tänaval mõni masin müriseb või peremees puutööd tehes laudu saeb. Samuti teeb Gori alati ennelõunase uinaku – lebab poolunes mõne päikese eest varju pakkuva aiatooli või laua all. Või naljakalt, jahedal tsementpõrandal selili, käpad taeva poole.

Lõunasöögi ajaks sätib Gori end laua lähedusse ja ootab, et talle midagi pudeneks. Vahel luban tal pärast sööki sülle hüpata ja sõrmelt jogurtit limpsida. Gori pole nõudlik; ta sööb kõike, mida pakutakse – poest ostetud kassitoitu, liha, kala, kana. Eriti maitseb talle turult ostetud sink lunza. Ja kui muidu ei paista helid talle väga korda minevat, siis köögis tuunikalakonservi avamisel kostva metalse plõksatuse kuuleb ta ära ka kaugeimas aianurgas ning on hetkega kohal. Pidupäevi on tal ka – kui meile tulevad külalised, grillitakse kala või kana, ja ta saab ülejäägid endale. Pärast lõunasööki on Goril siesta ja ta pikutab jälle südamerahuga paar tundi.

Kell pool kuus õhtul, kui päike enam aeda ei paista, kass virgub. Eriti kui peremees voolikuga aeda kastma hakkab, sest märjaks saamine talle ei meeldi. Ta muutub ülemeelikuks, kihutab ühest aianurgast teise, lööb rippuvaid oksi käpaga ja rüüpab purskkaevust vett. Edasi peab jahti, istub tükk aega liikumatult ja jälgib ümbrust, siis hakkab järsku käppadega peenarde vahel mulda kaevama või sooritab välkkiire hüppe. Kord hüppas ta jahihoos suisa vastu seina.

Tavaliselt langevad Gorile saagiks hiired või väikesed sisalikud. Suuri mardikaid meeldib talle niisama taga ajada, aga tigudest ei tee ta üldse välja. Peremehe käskluse «Võta kinni!» peale on ta õppinud saagi poole tormama. Vahel satub maja tagaukse lähistele või lausa aeda sisse mõni võõras kass, kes siis kisades ja kräunudes minema aetakse.

Gori istub tavaliselt trepil ja valvab. Mitte ükski teine kass ei tohi minna trepi kõrval seisva peremehe auto alla. Goril endal on komme autode alla pugeda ja seetõttu on tema valge kasukas kergelt hallika alatooniga. Tal on ka, mida valvata – Küprose saarel hulkuvaid kasse jätkub. 300 a eKr tõi püha Helena Egiptusest ja Palestiinast saarele paarsada kassi, et nood kloostris madusid hävitaksid, ja nende järeltulijatest siin puudust ei tule.

Kui me Gori peremehega õhtul jalutama läheme, saadab kass meid mõned meetrid, ja kui tagasi jõuame, tervitab meid ukse kõrval kaebliku näugumisega. Kui pai saab, rahuneb kohe. Ma ei tea, kui suur on tema suhtlusvõrgustik tänavakasside seas, aga tundub, et ta suhtlebki rohkem inimestega – pererahvas üürib igast ilmanurgast saabuvatele rändajatele tube välja ja Gori on nii oma pererahva kui ka külaliste paide ja tähelepanuga üle küllatud. Peigmehed teda selles vanuses ka enam ei huvita; kahel korral on ta ilmale toonud neli poega ja olnud neile suurepärane ema, aga nüüd on targemat teha.

Õhtul, kui aias istume, istub ta süles, lööb nurru, sõtkub käppadega ühel kohal tammudes ja lutsutab samal ajal minu pluusi, T-särki või õlarätti. Mulle tundub, et Gori on oma eluga rahul. Minagi ei saa kurta tema seltskonna ja läheduse üle siin Kleopatra tänaval Limassoli vanalinnas.

Tagasi üles