VASKJALA INTERVJUU ⟩ Lokaalraadio rühmitus: «Installatiivne objekt tahab tekkida ja heli läheb eetrisse nii ehk naa»

30. juunil kell 16.30 esitleb Vaskjala Loomeresidentuuris juunikuu residentuuri tulemusi rühmitus Lokaalraadio koosseisus Katrin Essenson, Raul Keller ja Hello Uppan. Ajame veidi juttu.

Millal sündis Lokaalaraadio?

Raul: Kuskil me kirjutasime, et 2007.

Kuidas see sündis?

Katrin: Ma saan aru, et see on väga romantiline idee raadiost kui sellisest ühendajast. Mulle lihtsalt raadio kui idee väga meeldib. Kuidas me kokku sattusime?

Raul: Sellepärast, et sina tahtsid Colina Lab´is teha raadiot ja mul oli raadiosaatja.

Katrin: Just! Ma tahtsin piraat-raadiojaama teha Kanutis ja pöördusin Rauli poole, kes oli juba ehitanud raadioid ja oskas kõike lahti teha ja teisipidi uuesti kokku panna ja sealt läks. See sai platvormiks, kus me võiksime vahest projektipõhiselt teha raadiokunstiga seotud asju, mis käsitleksid raadiot teistsugusena kui seda tehakse konventsionaalsetes kanalites.

Raul: 2002. aastal salvestasin ma Projekt Unisoniga plaadi «Segaja», mis oli pühendatud nn «kolmele õele»(*) Tallinnas, seal, kus ma üles kasvasin. Minu magistritöö sattus ka sellele ajale; raadioprojekt oligi osa sellest. Ma tegin endale ühevatise võimsusega mikroraadio, skeemi järgi, mis oli Jaapanis 90ndatel väga levinud. Panin raadiosaatjat kokku, filmisin seda ja tegin sellest õppevideo «Raadio? ...see on imelihtne». See oli esimene konkreetne väljund raadiole. Aga kui raadioteemast laiemalt rääkida, siis minu jaoks tuli see ikka läbi nende segajate, mis olid mul toa aknast kogu aeg näha. Samas sai keelatud raadiojaamu kuulatud; isa kuulas neid regulaarselt. Kogu aeg oligi visuaalne pilt segajatest ja reaalne raadioaparaat, mida segati. Nende omavaheline häälestamine, et kuulata Ameerika häält ja Vaba Euroopat ja Radio Luxembourgi. Minu jaoks ongi raadio olnud selline installatiivne ja käestlibisev nähtus.

Katrin: Minu jaoks on ta ka tulnud sellest, et minu etenduskunstiga seotud töödes huvitab mind ennast heli tekitamine ja tekstiga töötamine. See on mingi loomulik jätk sellele.

Mis olid esimesed avalikud projektid?

Katrin: 2011. oli suur raadiokunsti festival «Radiaator», mida me tegime.

Raul: Enne seda olid väiksemad sutsakad, mis olid kontsertformaadis. Lokaalraadiot ei ole mõtet ette kujutada nagu raadiostuudiot, kus inimesed », kõrvaklapid peas, ja teevad raadiosaadet või podcaste. Mõnes projektis on küll nii olnud, aga pigem on see toimunud ikkagi performatiivsena lava peal. Üsna alguses liitus meiega Hello kui performer.

Hello: Mina liitusin, jah, just live-heliperformance'itega. Aga eelnevalt te olite teinud üritusi, kus mõte oli see, et asi toimub otse-eetris. See kandis minu jaoks just seda analoograadio ideed, et sealsamas, raadiosaatja lähikonnas, ollakse korraks eetris, ja siis ongi kõik. Justkui hetke jagamine aja- ja heliruumis. Esimene suurem üritus oli eelpool mainitud «Radiaator», kus osalesin. Lokaalraadioga liitusin, kui hakkasime otse eetrisse saadetavaid pikemaid live-performance'id, omamoodi kuuldemäng-kontsert-formaadis etteasteid tegema.

Katrin: Minule pakkus mõnda aega huvi oma formaate välja mõelda. Mul oli «Laika Correspondence», mis oli mõeldud iselaadse raami või struktuurina, millele saab iga kell midagi ümber ehitada.

Raul: Nagu sa aru saad, siis see on selline voolav nähtus. Aga jalg oli maas selle raadiokunsti festivaliga, mis toimus 2011. kultuuripealinna raames, kui meil oli EKKM-is kaks päeva live-raadiot. Festivaliformaadis – et inimesed on laval ja mängivad, ja olemegi eetris. Ja üks aspekt, mis on kogu aeg oluline olnud, on, et kui on raadio, siis on ka ruumis koos viibimine. Mitte nii, et salvestad midagi ja siis striimid, vaid just see elus aspekt on keskne.

Hello: Minu jaoks on tähtis just hetkes toimimine ja heliga «reaktsioonis» olemine, mis haakis mind ka Lokaalraadioga. Kui ma ise heliga tegelen, on see just loomingulise protsessi kese. Raadioga on samamoodi – eetris olemine, hetkes toimimine. Hiljem muidugi võid ka järele kuulata, mis juhtus, aga see hetk on oluline.

Raul: Sündmusruum.

Katrin: Kui on elus keskkond olemas, siis inimene võtab ka teise hoiaku.

Kuidas ja mis tehniliste vahenditega te oma loomingut levitate?

Raul: Lokaalraadio tähendabki seda, et see on lokaalne. Lokaalsus tähendab seda, et üritustel on FM-saatja, mis levib mingis raadiuses selle ümber. Tavaliselt on meil raadioinstallatsioon, kus on raadiod, mis on krutitud mingile lainele ja sealt tulebki elusat raadiot. Aga muu hulgas on ta ka stream viimasel ajal, kuna see on nii populaarseks muutunud.

Katrin: Stream on siis see, et sa saad mingis mõttes nagu muuseumis käia vahepeal.

Raadiot võib pidada esimeseks tehnoloogiliseks leiutiseks, millest sai laiatarbekaup. Mis positsioonis raadio praegu on? Kui levinud selle kasutamine kunstnike hulgas on?

Katrin: Skeene on väike.

Raul: On olemas tihe, korralik skeene, mis tegelebki raadiokunstiga. Me võtsime 2022. aastal osa projektist, kus Euroopast telliti sajalt raadiokunstnikult sajaks päevaks 22-tunniseid teoseid. Iga päev oli uus kunstnik või kunstnike grupp, kes oli produtseerinud teose selle jaoks. Umbes sellise suurusega see skeene ongi; umbes sadakond kunstnikku või rühmitust. Sest need, kes seda projekti veavad Mobile Radio'st (**), teavad enam-vähem kõiki, kes raadiokunstiga tegelevad.

Kas raadioamatööridega on ka mingit läbikäimist või on see täiesti eraldiseisev nähtus?

Raul: See on hoopis teine teema; see on nagu sport. See on see, et saadad oma signaali ja keegi kuulab seda ja kirjutab kaardi peale, et kuulis sinu signaali. Ja siis saadab kaardi tagasi.

Katrin: See on rohkem selline tehniline huvi, et käivad ja mõõdavad ja annavad konkreetseid andmeid. See on nagu sport, jah.

Raul: Nad täidavad seda ruumi teistmoodi. Aga need kaks skeenet absoluutselt ei kattu. Raadioamatööride skeene on vana nähtus, mis ulatub tagasi raadio algusaegadesse. Tegijatel on väga tugev tehnoloogiline baas; nad on enamasti insenerid, neil on väga suured ja mastaapsed antennid. Me kunagi MIMprojectiga kasutasime raadioteleskoopi, mis asub Saksamaal, et saata signaal Kuu peale ja põrgatada ta sealt tagasi ja korjata uuesti üles. Neil on sellist mastaapi tehnoloogia. Ma arvan, et kui me nendega kokku saaksime, siis tehnoloogiast me saaksime mõlemad aru, aga sisu osas tekib palju möödarääkimisi.

Olete olnud Vaskjalas resideerumas juba kolm nädalat. Mis hakkab eetrisse minema nädala pärast avalikul presentatsioonil?

Hello: Mina ja Essekas oleme vägagi intensiivselt kasutanud kohapealseid helisid impulssidena – kohalikku heliruumi.

Katrin: Tõsi, olen välitööd palju teinud.

Hello: Kohalik väli on meid palju mõjutanud ja jõuab omal moel ka eetrisse.

Raul: Tuleb raadioprogramm avamise ajal.

Katrin: Raadiod saavad olema maja lähiümbruses laiali jaotatud. Ja kellel on korralik transistorraadio, see võtku kaasa!

Raul: Sagedus on FM 107,3 MHz. Aga lisaks sellele on kõikidel ka sooloprojektid, millega nad tegelevad individuaalselt. Mina näiteks komponeerin toolile muusikat, et teha privaatseanss väga vähestele, kes saavad seda kogeda.

Katrin: Mina tegelen intiimse või sissepoole pööratud, introvertse kupli moodustamisega.

Hello: Minul oli siia tulles hoopis teine idee, et ma toon oma «Heliokuubi» siia ja lappan selle lahti. Aga selg vedas alt ja ma läksin edasi hoopis ühe vanema ideega – materjal ja heli. Aga esimesel päeval siia väljale sattudes sain ma hoopis uue tõuke, millesse ma jäin kinni, ja nüüd ma seda siin harutan, ja see on moondumas ja muundumas ja vaatame, kuhu see siis lõpuks jõuab. Igatahes installatiivne objekt tahab tekkida ja heli läheb eetrisse nii ehk naa.

Katrin: Need portaalid, mis on siin maja ümber – nendest on raske mööda kõndida. Ma kahtlustan, et sa, Hello, ühe neist ära kasutad.

Hello: Tõenäoliselt saab see kõik olema raadiopikniku laadne vorm; raadiotega ringi liikudes on võimalik saada impulsse. Aga võib kruttida ka teisele lainele või segada!

Katrin: Ma tulin ka siia muude mõtetega. Ma ei arvanud, et need lambad pakuvad mulle nii palju huvi. Sest ma ju teadsin, et siin on lambad. Parem ongi, et kui ma tulen residentuuri, siis ma lubanngi endal driftida ja leida käigu pealt midagi, mis kõnetab.

Raul: Aga see kavandatav sündmus ei saa olema selline väga kindla kavaga formaat, vaid pigem ruum, kus saab ringi uitada. Helipiknik oleks vast, jah, kõige õigem.

Katrin: Kindlal kellaajal aplodeerima ei pea.

Raul: Me unustasime vastamata ühele su küsimusele, et mis positsioon raadiol üldiselt on. Ma arvan, et raadio keeldub suremast. Kuigi näiteks Norra lõpetas FM-sageduse edastamise ära ja AM-sagedused on täiesti tühjad. Aga see kamp, kes võtab seda kui kunstilist fenomeni – neil ei ole seda küsimust kunagi tekkinudki. Nii et, ma arvan, et niikaua, kuni viimane kondekas, transistor ja pool annavad seda signaali, niikaua nad saadavad seda ka eetrisse. Kas keegi seda vastu võtab, on ise küsimus. Aga üldiselt võttes ei ole raadio ju kahtepidi kommunikatsioon; see ühtepidi kommunikatsioon on küll surnud. Võib-olla olekski aeg mehitada kogu see sfäär mingi teistsuguse sisuga. Anda see inimestele, et sealt tuleks hämarat vaheala.

Me räägime heaoluühiskonna vaatevinklist, aga piirkondades, kus internet ei ole väga levinud või on ideoloogilistel põhjustel tugevate piirangute all, on lühilaineraadio väga levinud.

Raul: Jah, ongi! Kui ma käisin Islandil ja seal oli vulkaanipurse, siis poes müüdi vändaga raadioid. Sest kui sul elektrit ei ole, siis see on ainus võimalus saada infot selle kohta, mida sa tegema pead.

Katrin: Kriisiolukordades muutub see jälle väga oluliseks kommunikatsioonivahendiks.

Raul: Häda on selles, et vastuvõtutehnoloogia on väga lihtne, võtab vähe voolu ja seda on lihtne toota, aga selleks, et signaali saata, on vaja antenne ja võimsust. Kui keegi mäletab, siis kunagi oli telemaja kõrval suur raadiomast, et signaal leviks igale poole. Siis, kui see antenn viidi teletorni külge, oli vaja võimsust oluliselt tõsta. FM-signaal levib otse ja iga asi, mis selle tee peale ette jääb, võtab signaali võimsust maha. Lühilaine levib teistmoodi, see põrkab atmosfäärilt, aga FM-i peab jõuga kõigest läbi suruma.

Maru värk!
 

* Kolm õde – nõukogudeaegsed mastid praeguses Uue-Maailma linnaosas, millega segati keelatud välismaiseid raadiojaamu.

** Sarah Washington ja Knut Aufermann