MINA ELASIN SIIN Võru. Tõmmu kõrbetüdruku suvevaheajad vanaisa ja vanaema juures (1)

Foto: Kristi Ockba erakogu
Kristi Ockba
, Võru aktivist
Copy

Minu elu esimesed mälestused on seotud Võru ja vanaisaga. Mäletan, et jooksin neljandalt korruselt alla ja väljusin paraadna uksest pimedasse lumisesse õue. Nurga tagant kimas õuele auto, mis oleks mind ilmselt alla ajanud, kui mu vanaisa mind tagasi ei oleks hoidnud. 

Vanaisa oli mu selja taga ja ta oli vihane, ning kuigi ma olin vist kolmeaastane, sain kohe aru, et ta polnud vihane mitte minu, vaid autojuhi peale. Ta karjus ja mina tundsin selles olukorras ennast millegipärast hästi; ma tundsin, et minu vanaisa kaitseb mind, olgu ma ise kui tahes süüdi. 

Minu vanaisa oli ülipositiivne mees – isegi kui ta oli tige ja vihane, või kui ta kurtis, siis ta alati naeratas samal ajal. Ja see naeratus oli nii eneseirooniat täis, et mulle tundus, et kuitahes halb mõni olukord ka poleks, on see suures pildis ikka naljakas. Tema lemmiksõna oli «jama», ja see, kuidas ta seda ütles, oli niivõrd muhe: mingit mõtet lõpetades vaatas ta mulle otsa ja pobises «Jama,» ja me mõlemad muigasime, sest lõppkokkuvõttes nii see ju enamasti ongi.

Arvestades, et elu polnud kunagi otseselt kerge, oli vanaisa ise väga lihtne ja laadna olemisega mees. Vanaisa Voldemar ehk onu Volli oli tuntud kui hea ja sõbralik mees, kes käis sõpradega jahil, ja kui seltskonnal õnnestus põtra jahtida, siis tema osa põdralihast ja -vorstist sai jagatud ka naabritele ja sõpradele. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad pärit Räpinast, aga oma pere rajasid nad Võrus. Minu ema oli kolmas laps ja teine tütar. Vanaema oli mul tõsine ja töökas, vanaisa vastand. Ta laulis naistekooris ja töötas Võru kaubabaasis ning minu meelest tegi ta maailma parimat kisselli ja mannavahtu.

Lisaks vanaisale ja vanaemale oli mul Võrus mitmeid sõpru. Näiteks kuulusid minu «sõprade» hulka kohalikud «joodikud», kes suvel maja all pingi peal istusid ja oma õllesid jõid. Nad tegid minust välja, kui ma nendega rääkisin, ja kuna ma olin jutukas plika ja nemad olid alati valmis mind kuulama, oli loomulik, et neist said minu «sõbrad». See sõprus oli kindlasti kasulik ka mulle, sest suur osa minu «äriplaanist» sõltus nende hobist. Nimelt jätsid nad oma pudelid pingi kõrvale vedelema, mina korjasin need ära ja viisin poodi ning sain selle eest vastu kas raha või limonaadi.

See ei olnud minu ainuke rahategemisskeem. Lisaks «sõprade» panusele leidsin ma pudeleid ka põõsastest, prügikastidest ja lihtsalt suvalistes kohtadest, kuhu sattusin. Ühel päeval sai mu vanaemal villand sellest pudelite korjamisest ja ta andis mulle kaks rubla, arvates, et sellega lõppeb minu pudelikorjamiskarjäär. Kahjuks ta eksis: ma olin nii õnnelik, et minu sissetulek suurenes kahe rubla võrra, ja unistasin endiselt pudelite korjamisega lisaraha teenimisest. Teine skeem oli päeva lõpus kohaliku kioski ümbert raha otsida, sest alati leidus paar kopikat, mille mõni klient oli kaotanud, vahel isegi paberraha! Ma ei vajanud otseselt midagi, aga rahategemise hasart oli mul suur.

Foto: Kristi Ockba erakogu

Kujutage ette 1980. aastate Võrut ja väikest tõmmut tüdrukut, kes muidu elas riigis, kus suvel näitas kraadiklaas vähemalt 47 kraadi. Väike tüdruk Pärsia lahe riigist, kus pitsa ja hamburger olid lihtsasti kättesaadavad ning banaane osteti koju kastide kaupa. Mu isa sundis mind banaane sööma ja ma ei saanud kuidagi aru, miks mu Eestis elav tädipoeg oli õnnest nõrkemas, kui ta ühe mõttetu banaani sai. See Pärsia lahe riik oli nii igav ja mõttetu koht minu jaoks; kõrb, liiv ja liiga soolane meri oli tüütud. Igal suvel tulime emaga läbi Venemaa Eestisse, ja rongiga Võrru jõudmine oli see, mille nimel ma terve aasta elasin. Ootasin seda hetke, kui sain värsket Eesti suveõhku endale kopsudesse hingata. Ootasin seda hetke, kui sain Võru rongijaamas värsket pirukat osta. See oli minu Eesti, see oli minu Võru, kus ma tahtsin terve elu elada.

Ma sündisin Võrule lähedal asuvas sünnitusmajas ja esimesed neli eluaastat veetsin paneelmajas Võru Piimakombinaadi kõrval. Seal lähedal asus Kaubabaas, kus minu vanaema tööl käis. See pidi hea töökoht olema, kuna Kaubabaas oli koht, kust sai vist kergesti endale lubada kaupasid, mida teised alati nii kergesti kätte ei saanud. Aga mina seda ei teadnud; ma teadsin ainult seda, et minu vanaema töökohast saime vahel minu lemmikmänguasju, neid poroloonist tehtud oravakesi ja päkapikke.

Kaubabaasis olid suured pikad riiulid täis kaupa ja mulle tundus, et minu vanaema on ise nagu päkapikk, kes töötab jõuluvana heaks, ja sellepärast oli Võrus kõik parem. Majad olid armsad nagu muinasjutumetsas olevad majad. Ploomid, kirsid ja õunad kasvasid puude otsas ning kui mõnel puul olid oksad, mis ulutasid üle aia; saime sealt endale neid maitsvaid vilju lubada.

Ühel hetkel otsustasime tädipojaga, et see varastamine peaks lõppema ja me võiks endale isikliku murelipuu kasvama panna. Käisime murelipuu all – emb-kumb pidi alati teise õlgadele ronima, et saaks neid magusaid mummukesi kätte –, ja korjasime peod täis. Pärast maiustamist panime oma tulevase murelipuu seemned salvrätiku sisse ja peitsime selle keldrisse ühte puukasti. Meil oli kokku umbes kakskümmend murelikivikest, kui otsustasime, et otsime maja ümbruses õige koha, kuhu võiks puu kasvama panna. Leidsime sobiva nurga puuvirnade lähedal ja viskasime peotäie seemneid mullaauku – plaan oli, et kui üks seeme ei tööta, siis kindlasti leidub nende hulgas vähemalt üks, millest peaks puu kasvama.

Tegime seda viimasel nädalal enne minu lahkumist 1985. aastal; olin siis kaheksa-aastane. Lahkusin ja unistasin oma puust ja sellest, kuidas ma pugin ennast murelitest ogaraks, kui puu on suur ja vilju täis. Minu meelest me 1986. aastal Eestisse ei tulnud, kuna ema ja isa otsustasid hoopis Rootsi ja Bulgaaria kasuks. Minu puu oli mul pidevalt meeles ja ma kujutasin ette, kuidas see juba kasvab. Oma pettumust selle üle, et üks aasta vahele jäi, leevendasin mõttega, et niikuinii läheb murelil vähemalt paar aastat, enne kui see on puu mõõtu ja vilja kannab.

Ma mäletan saabumist 1987. aasta suvel; esimese asjana jooksin ma maja nurgale ja juba unistasin sellest, kuidas miski seal kasvab. Kujutage ette, milline šokk mind valdas, kui nägin puu asemel seda, et haluvirnad olid jõudnud just sinna kohta, kuhu ma oma unistuste puu seemned matsin. Õnneks on lapsed vist võimelised kiiresti asjaoludega kohanema, sest kuigi Võru oli nende kahe aastaga muutunud, kujunes too suvi lõbusamaks kui ükski varasem – nüüd olin ma palju vanem ning tänu sellele avanesid uued oskused ja paremad mängud.

Esimene asi, milles me sõpradega kohe kokku leppisime, oli, et peame onni ehitama. Minu parim sõber Kristo elas majas ja neil oli aed, kus oli vaarikahekk. Saime vanematega kaubale ja vanaisa abiga võtsime osa hekist maha, et saaks onni ehitada. Teiseks sammuks oli onni ehitamiseks vajaliku materjali otsimine. Õnneks oli Võrus mitu ehitusplatsi, kus vedeles pikki puujuppe, mis olid meie onni ehitamiseks ideaalsed. Nõnda arenes minu kriminaalne tegevus lihtsast õuna- ja mureliraksust «varavastaseks kuritööks». Loomulikult ei ole ma selle üle uhke, aga tol ajal oli Kristo meie kamba juht ja kui tema arvas, et nii võib teha, siis nii me ka tegime.

Foto: Kristi Ockba erakogu

Huvitav on mõelda, kuskohast me vanemate inimeste arvates oma materjali saime. Ju siis kedagi ei huvitanud. Vaid minu vanaisa oli vahel kohal, kui me kahe meetri kõrgusele ronisime ja onnile katust panime; ju ta seal siis valvas, et me ei kukuks, või ulatas meile haamrit. Keegi meie tegevusi otseselt ei keelanud ja nii saigi onn varsti valmis. Sisustusse kuulus taburet ja lauake; isegi ühe vana ukse saime ette ja klaasi väikesele aknale. Aga mida me selles onnis tegema hakkasime? Pidasime koosolekuid – mina, minu õde, tädipoeg, Kristo ja tema vend, vahel isegi sõber Meelis. Arutasime omavahel, mida võiks teha, ja alguses tundus see natuke igav, kuni ühel päeval sattusime kuskil kõrvaltänaval peale poistekambale.

Nad olid meie vanused, elasid meist natuke eemal, võib-olla rääkisid vene keelt, ja see tegi kõik põnevamaks. Millegipärast hakkasime üksteist taga ajama; see oli nagu päris ja samas nagu mäng. Järgmisel päeval otsustasime nendega kohtuda ja tegime ettepaneku, et kuna see eilne tagaajamine oli nii lõbus, siis miks mitte teha seda iga päev. Mõte meeldis ka neile ja me leppisime kokku, et iga päev kell 15.00 saame soo juures oleval ehitusplatsil kokku ja sõdime. Peaaegu iga päev sai niimoodi sõjategevusega veedetud mitu tundi: ehitasime relvi ja valmistusime eelseisvaks sõjaks – kogusime kive ja käbisid, panime hiirelõkse sool olevale teele, korjasime kõrvenõgeseid ja kinnitasime neid puupulkade külge. Kindlasti oli muidki viise, ja nii see sõdimine käis. Ime, et keegi ei saanud päriselt viga, sest see oli otseses mõttes sõda sõja pärast, ja see oli niiii lõbus!

Ühel päeval jäi minu õde üksinda neile kuskil ette ja nad võtsid ta «pantvangi». Ma ei tea, kuidas info liikus, sest meil polnud ju mingeid telefone ega midagi, aga keegi sai teada, et mu õde oli pantvangi võetud. Kohe, kui ma seda kuulsin, tuli mulle hirm peale, et nüüd on tõesti jama majas. Jooksin Kristo juurde, kes oli tol hetkel saunas – vaene hing laulis pesus olles rõõmsalt, kui ma paaniliselt uksele koputasin ja läbi ukseprao karjusin, et õde on pantvangi võetud. Kristo lülitus kohe liidrirolli ja sai paari minutiga riidesse. Meie kiirreageerimissalk kogunes onnis, kus pidasime pika koosoleku, et arutada, kuidas päästeoperatsioon välja hakkab nägema. Midagi me seal oma arust planeerisime, aga lõpuks tormasime lihtsalt onnist välja ja jooksime soo poole.

Foto: Kristi Ockba erakogu

Me olime ähmi täis ja valmis uueks sõdimiseks, aga meie üllatuseks leidsime pantvangi võetud õe üksinda sootee peal lonkimas – pisarad silmis, liikus ta kodu poole. Olime ilmselt seda päästeoperatsiooni nii kaua planeerinud, et meie vaenlased ei viitsinud seda virisevat ja jutukat seitsmeaastast jutukat endaga kaasas vedada. Nad oli kaalunud tema kinnisidumist mõne puu külge, aga neil polnud vist piisavalt pikka nööri või hakkasid nad mõtlema, et sellest võib neile päris suur jama kaela tulla, kui plika leitakse pärast kinniseotult karjumas. Nõnda jooksid need tüübid lihtsalt minema ja pantvang oli seetõttu veelgi õnnetum – see oli ju omamoodi tore, et just temast sai pantvang, nagu röövitud printsess. Kes ei tahaks olla röövitud printsess? Tagantjärele vaadates oli see kõik nii koomiline, ja ma pole siiamaani kindel kas minu ema ja vanaema sellest üleüldse midagi teadsid.

Lisaks poistele ja sõjale oli mul veel paar head vanemat sõbrannat. Kõige lähedasem oli Piia; temaga ma ei tahtnud sõda mängida, sest koos temaga sai käia piimakombinaadi sööklas teiste varateismeliste seltskonnas. Nood vist leidsid, et minusugune imelik tütarlaps pole väga tüütu, ja ma olin nii uhke, et sain nendega vahel hängida. Eriti, kui see toimus piimakombinaadi sisehoovil paikneva garaaži katusel, mida noored pidid suvisel ajal tõrvama. Ma olin osa nende gängist!

Kuigi sõbrad olid olulised ja mängud ekstreemsed – tagaajamised ja katustel hängimised –, oli ka teisi asju, mis mind paelusid. Näiteks ema, tädi, vanaema ja vanaisa metsaskäimised, marjade ja seente korjamine. Mets oli suur ja lai, aga isegi metsal olid piirid – kuskil metsas oli vene sõjaväebaas ja sealt edasi ei tohtinud minna. Vanaema teadis alati, kust ei tohtinud edasi minna, ja see tegi metsas käimise eriti põnevaks, sest kuskil oli üks nähtamatu jõud, mis keelas edasiminemist. Mulle jääb sellega seoses alati meelde vanaema kurb pilk ja selline melanhoolne olek, aga mets oli tema tempel ja metsas olemine tema meditatsioon, ning mulle nii meeldis olla osa sellest tegevusest. Isegi, kui see tegi vahel meeleolu kurvaks, oli see ilus.

1987. aasta oli minu viimane suvi Võrus ja see oli imeline. Tol hetkel ma ei teadnud, et järgmine kord Võrus saab olema üksteist aastat hiljem; seda ma tõesti ei osanud ette kujutada.

Uuesti tulin Eestisse alles kahekümneühe aastasena, ja selleks ajaks oli Võru jäänud palju väiksemaks kui ma mäletasin. Puuvirnad olid endiselt samal kohal ja minu murelipuust polnud haisugi. Kristo maja oli endiselt samas kohas – lähemal kui ma mäletasin –, aga Kristo oli hakanud juba teist elu elama ja meie onnike oli ammu maha lammutatud. Meie suured seiklused toimusid palju väiksemal maa-alal kui ma mäletasin.

Foto: Kristi Ockba erakogu

Rongijaam oli sama, aga nüüd käis seal palju vähem ronge. Tänaseks on rongijaam juba ammu kinni ja vana puuhoone maha jäetud. Ma ei ole viimastel aastatel palju Võrus käinud, ent olen oma lastega seal olnud ja üritanud neile pakkuda seda, mida ise kogesin. Aga siis olid ajad teised, ja nemad ei ela kõrbes, vaid Tallinnas, ja Võru pole suurem ega maagilisem, vaid pigem väiksem ja natuke igavam.

Sellest pole midagi, sest minu jaoks oli Võru tollal täpselt selline, nagu ta pidi olema. Ma kogesin kõiki neid seiklusi vanaisa valvsa pilgu all ilma, et ma kunagi seda valvsat pilku isegi tundnuksin. Minu vanaisa oli vabahing, kes teise maailmasõja ajal hüppas Siberi poole sõitva rongi pealt maha ja kõndis läbi metsade tagasi Võrru, ja mina olin jõudnud kõrbest lõpuks tagasi oma lapsepõlve pelgupaika. Õnneks olid minu vanaema ja vanaisa elus veel päris kaua ja tore oli kogeda Võrut nendega koos ka täiskasvanuna. Vanaisa oli endiselt samasugune; tundsin, kuidas ta kõrvalt jälgib, mida ma oma eluga teen, vaikselt muigab ja pobiseb: «Jama lugu, jah…»

MINA ELASIN SIIN

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,

kuni su küla veel elab, elad sina ka.

Kirjuta Ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti – linna, linnaosa, alevit, küla – ilmestavad. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid tasustatakse honorariga.

Tagasi üles