OSTA LENNUPILET ⟩ Siseturism on tänaseks täiesti läbikukkunud kontseptsioon

Eestis ei ole siseturistil probleemi, kuhu minna ja kus peatuda. Piisab, kui avada lehekülg booking.com, ja alustuseks näeb kohe, et Tallinn pakub peatujale valikut 1393 majutuskoha vahel. Tartus on valida 251, Saaremaal 385 ja Hiiumaal 106 koha vahel. Antslas on majutusasuskohtadega kitsam; valida on nelja koha vahel. Kaks siseturisti saavad seal 150–200 euro eest kaks päeva veeta; ühes kohas saavad nad selle raha eest enda käsutusse lausa terve puhkemaja.

Siseturisti probleem ilmneb aga kohe, kui hakata mõtlema, mida sihtkohas teha on. Romantiline nädalavahetus kahele Valgas? Okei, võtan majutuse; kas hind sisaldab ka romantikat ja seksi, mille ma ise väärtusena kaasa võtan? Või rendin sõpradega turismitalu, kus rihm lõdvaks lasta? Ma ei näe ka siin väärtust – mälus peaga pole inimesel vahet, kas ta on Mõnistes, Milanos või auto pagasnikus. Kui joomine on väärtus, siis miks ma ei võiks lihtsalt avalikus kohas juua? Kas kainer on samuti siseturismile suunatud majutusasutus?

Et siis mida inimesel siseturistina siin üldse teha oleks? Näiteks sealsamas Antslas? Üks kord aastas, jah, siis toimub Hauka laat; see on nähtus ja aktiivne tegevus, mõnele sobib, aga muul ajal pole seal vaadata muud peale Vana-Antsla 13-hektarise mõisapargi. Mitu korda sa seda elus näha tahad? Pole seal isegi Andrus Värniku teemalist matkarada. Kui on isu kuulsa odaviskaja radadel käia, pead ise Coopi poe trepil istuvate meeste käest küsima, mida odaviskaja siin tegi, mida viskas ja kustkaudu käis.

Rakveres? Teater on tõesti paar korda aastas põhjuseks linna külastada, aga muus osas saab seal ainult katsuda pulli mune, käia linnuses ja vedeleda spaas. Mitu korda elus sa, inimene, seda suudad?

Haapsalu? Ordulinnus, Ilon Wiklandi muuseum, ja kõik. Lisaväärtusi pakuvad kontserdikorraldajad; Augustibluusi ajal Haapsalus majutusasutused tõepoolest õitsevad. Kolm päeva aastas. 362 päeval aastas ongi ainult Ordulinnus ja Ilon Wilklandi muuseum. Muuseum on tõesti tore. Aga mitu korda sa seda elus külastada tahad?

Mida on meil väärtustest, mis siseturisti aastaringselt kütkestaksid, nagu mujal maailmas Lego- ja Disneyland? Lähed pere ja lastega okupatsioonimuuseumisse? Sinna on isegi täis peaga masendav minna; enne juba tõepoolest Antsla. Jääaja keskus? Nad lubavad oma kodulehel, et saad seal rännata ajas 10 000 aastat tagasi viimasesse jääaega. Jääajal oli siin veel masendavam kui praegu – tohutul hulgal jääd, mitte ühtegi pudelit viskit, mitte ühtegi siseturisti. Isegi märtsiküüditamine polnud nii õudne.

Pikka aega sai nautida välisturistide horde ja tundus, et meil siin ongi miskit, mille järele ülejäänud maailmal nälg on. Nüüd oleks nagu selge, et inimesi tõid siia odavad hinnad, mitte kilukarbivaade, ja praegu, kui koguperepuhkus Saaremaa spaas on kallim kui koos perega Serena veepargis vedelemine, on asjad pöördumatult teisiti – siseturist Eestimaa ülelugematute metsavaadete ja puukborreoloosi nakatumise võimalust pakkuvate majutuskohtade kulusid enam ei kata.

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus

Siseturismi konse ongi olnud suuresti majutuskeskne. Meil on ilgelt mõnus pesa, lai voodi, konditsioneer, kuum vesi kraanis, saad õues alpakat sügada, tule ja osta teenus ära! No ei osta; ma tahan midagi erilisemat, midagi uut. Ma tahan selle alpaka näiteks ära süüa, sest seda võimalust keegi teine ei paku. Siseturistina tahaksin ma ennast majutada väärtuste keskele, mitte, et mulle majutust ennast väärtusena serveeritakse. Mind kutsutakse lihtsalt kuhugi tiksuma.

Väärtusepõhisel siseturismil olekski jumet – eeldusel et need väärtused koha peale luuakse ja nendeks ideid on. Aga no ei ole neid väärtusi ja ei ole ega ka tule ideid; ainult paar head näidet on. Jah, nimene saabki praegu forellitiigi juurde sõita ja ise kala tiigist välja püüda; see valmistatakse ära ja ta saab värskes õhus koos perega omapüütud kala nautida. Ja kui ta õhtusöögi juurde paar klaasi vein ära joob, ongi tal täiesti mõistlik pärast seda sealtsamast ka majutus võtta, hommikul kaine peaga rooli istuda ja edasi liikuda.

Lottemaa on samuti mõnus. See asub Reiu külas – koha mõttes trööstitu paik, nagu Antsla –, aga sinna on loodud omamoodi kohalik kodukootud ühe-teemapargi-Disneyland. 10. juunist 27. augustini on lastega peredel sinna kindlasti asja. Seal ongi tore – inimene saab terve päeva mändide all vedeleda ilma, et laps närvidele käiks... Kõrge külastatavusega koht; ümberkaudsetel majutusasutustel on tõenäoliselt ka 10. juunist 27. augustini tunne, et siseturismiga elab ära. Aga siis tuleb 28. august ja hambad on jälle varnas konsu otsas.

Inimesed muidugi püüavad; neil on lootus. Neid Jääaja keskusi ja Maantemuuseume tuleb veel, aga no ideid ei ole, ja mida nad ikka tühja kohalt pealt välja mõelda suudaksid? 

Päästaks ainult kaineri kontseptsioon. See ongi kogu siseturismi juures veel ainsana töötav mudel ja ainus võimalus siseturismi päästmiseks oleks see, kui inimesi hakataks vägisi ka okupatsioonimuuseumi, Kaali kraatri juurde loodavasse meteoriidparki, Kohtla-Järvele rajatavasse tuhamuuseumisse ja mingisse nõukaajast pärineva kolhoosi sitapatareisse rajatavasse sitaparki vedama.