MINA ELASIN SIIN Kuusalu. Kohalik veidrus tekitab uhkust ja tõukab eemale

Foto: Erakogu
Copy

Kus sa elad? Kuusalus. Kui sa ei vasta sellele kalasilmadega «möhöh», siis ma täpsustan, et tegelikult Kuusalust mööda maanteed edasi ida poole, Kahalas. Mõni on kaardi peal järve näinud ja mõelnud sinna ujuma minekust. Tundub selline ilus sinine laiguke Tallinnast mitte liiga kaugel.

Aga järve äärde ei saa; see on igast küljest soostunud, vett on umbes meeter ja selle all põhjatu muda, mis on omakorda kaitse all. Nii et ei, kallis Hummeriga hoovile sõitnu, ma päriselt ei saa sind sinna juhatada ja ei, see pole kohaliku kadedus.

Ma ei ole Kahalas ei sündinud ega ka elanud veel pooltki elust, aga pärit olen ma sealt küll. Kahala ja laiemalt Kuusalu on minu jaoks ehedaim näide eestlaslikust lehma lellepoja kujundist. Külajoodik on sugulane, seda on ka kohalik legendaarne ajalooõpetaja, iga kolmas vallavalitsuse liige ja tõenäoliselt kõik poemüüjad. Nüüd Tartus elades on Kuusalu sidemed mitmekordistunud: tutvusringkonnast hea kolmandik käib seal vanaema juures või lihtsalt suvitamas, on lapsepõlvesõber mõne minu küla poisiga või on mõne eelneva tegelase sugulane. Selles mõttes ju ropp intsest. Aga samas ka maailma naba tunne. Kõik teed ja kõik sugupuud viivad Kuusallu!

Minu jaoks algas see suvekodust, mis pärast kuuendat klassi muutus lihtsalt koduks. Et ma aga kooli jäin käima Tallinnasse, ongi see päritolu küsimus alati natuke keeruline. Kui ma enamiku viiest päevast nädalas veetsin südalinnakooli seinte vahel või trammiga Narva maanteed nühkides, siis kui väga ma ikka maalaps olen? Kuigi kodu oli metsas, käisin sealt iga päev autoga ära. Kohalikke noori ma ei tundnud; ainus kontakt oli naabritüdruk, kes alevis koolis käis, aga ka tema kaudu ei küündinud ma Kuusalu kampadeni. Ausalt öeldes kardan ma neid senini veidi. Ma ei tagunud nendega panelkade vahel palli ega rüübanud esimest longerot Grossi taga. Kõik üleminekuriitused tegin ära Hirvepargis ja NoKus, aga lippasin ikkagi lõpuks viimase kodubussi peale, kuhu vanemad mulle kell 11 vastu pidid tulema.

Foto: erakogu

Kohalik veidrus on samal ajal uhkust tekitav ja veidi eemaletõukav. Meilt on pärit Rasmus Merivoo! «Tulnukas» ja «Kratt» on inspiratsiooni saanud ja üles võetud siinsamas alevike vahel; äge on kohti ja tegelaskujusid ekraanil ära tunda, aga samas on see mõnikord ikka kohutavalt masendav. Võib-olla olen ma seoses linnakoolis käimisega liiga üleolev ja pirts, aga kurb on teada, et kõik need rullnokad, kohalikud litsid ja kummiliiminuusutajad ongi ehtsad, nad elavad siin kogu oma elu ära, sigivad ja kasvatavad (välja arvatud juhul, kui nad vahepeal vangi satuvad) lapsi ja lällavad ja loobivad pudeleid puruks ja süütavad lillepeenraid põlema ja annavad sugulastele (kes on suure tõenäosusega ka sinu sugulased) peksa või nuga.

Kohtulikult hooldekoju määratud tegelased luusivad rannas ringi, korruptsioon ja inimlik lollus lokkavad, jumalasulane kimab purjus peaga ringi ja püstitab katoliiklikke jessukesi tänava äärde. Loed seda kõike Sõnumitoojast või «Kuusalu kuulutaja» Facebooki-grupist, ohkad ja viskud sealsamas Andineeme rannas pahkluusügavusse kristallselgesse vette, ainult et enam ei visku, sest kohalike instantside saamatuse tulemusel jookseb sinna nüüd uusarendusrajooni kanalisatsioon.

Mis siis veel uhkust saab tekitada? Kultuurilooline minevik on paigal igatahes väärikas ja kui see oma südameasjaks teha, õnnestub siinkandis liikuda ja aega veeta Tormise või eesti keele sünni radadel. Loodus on loomulikult vaimustav; ma elan sõna otseses mõttes Lahemaa rahvuspargis (ehkki ühel jõulureedel selgus, et see ei tähenda kaugeltki, et eraomanik ei võiks siin harvesteriga ringi kimada), Viru raba tundus pandeemia aegu Eesti populaarseim turismiobjekt olevat ja täiesti viisaka eurooplase matka võib alustada koduhoovist.

Mina isiklikult kelgin veel kogu selle autentse pärimusloominguga, mis just siinkandis kirja on saanud ja tänapäevast rahvakultuuri toidab. Aga on kuidagi hale loetleda neid turismipamfleti-punktikesi, sest Kuusalu tegelik võlu avaldub mulle iga päev läbi geniaalsete kohtumiste ja seoste, mis inimeste vahel sünnivad.

Tegelik rõõm on siis, kui selgub, et eluaegne tuttav on ka olnud ka eluaegne naaber, isegi kui teed on seni ainult paralleelselt kulgenud. Kui saad rannast leitud prillid oma küla inimesele koduhoovi ära viia. Kui Eesti teises otsas poekese müüjaga vesteldes selgub, et ta on tegelikult senise elu kõrvalkülas veetnud ja pärandab sulle härdal meelel oma parimad seenekohad. Kui leiad uurimistöö informandi kodujärve vastaskaldalt ja avastad, et sinu enda lähedal tegutseb kirjeldamatult vahvaid, andekaid, tarku ja mõnusaid inimesi.

Iga tee serva tekib aina rohkem tuttavaid teeotsi, millest möödudes tead, et selle teises otsas nokitseb keegi parasjagu kodu renoveerida, paneb kartulit maha, koostab rannakeele sõnaraamatut, pusib oma lammaste villast käpikuid kududa, sätib end minuga samale üritusele valmis, paitab kassi või teeb jumal teab mida, aga tunneb end hästi ja on seda iga hetk valmis kõigiga jagama.

Võõrad näod on ühe juhusliku vestluse kaugusel headest tuttavatest või parematest sõpradest. Ja see kõik allub rangetele standarditele. Meie uued naabrid niitsid oma metsmaasikaid täis tagaaia keset põuda nulli. Nendega me ei kavatse sõbraks saada. Puhume vaid häbi tundmata suvehommikuti hoovis pasunat.

MINA ELASIN SIIN

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,

kuni su küla veel elab, elad sina ka.

Kirjuta Ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti – linna, linnaosa, alevit, küla – ilmestavad. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid tasustatakse honorariga.

Tagasi üles