LAULUPIDU Oma olemuselt pahupidi keeratud massirahutus

Laulupidu on massirahustus Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Copy

Aastal 2017, kui Mikk Pärnits väitis, et Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, kutsudes vastureaksioonina esile massirahutuste eelse seisundi, mõtlesin laulupeo otstarbe üle isegi. Et kui me nagu nüüd oleme ikkest priid, siis mis eesmärki laulupidu endas kannab? Ja olen ennemalt arutlenud ka selle üle, mis vahe on laulupeol ja näiteks Retrobestil, kus ka lauldakse kõigile tuttavaid laule.

On näha, et tarvidus laulupeo järele on seotud väliste oludega ja ajas muutuv. Mida keerulisem on ümbritsev olukord, seda rohkem tõuseb esile ka vajadus laulukaare alla minna.

Pärnitsa skandaalsest artiklist on möödas kuus aastat ja ühtekuuluvustunnet on vahepeal ikka päris palju vaja läinud. Koroonatingimuste täitmiseks, sõjapõgenike vastuvõtmiseks, kaitsekulutuste tõusuga leppimiseks, abieluvõrdsuse elluviimiseks. Käesoleva kriisi üleelamiseks läheb seda tarvis veel ja veel. Nüüd vaatasin rahvariietes noortest tulvil tänavaid ja mõtlesin, et oh, kas pole tore, on veidi värve linnas ja neid ilusaid noori inimesi pole lõppude lõpuks ju kaikaga sinna laulukaare alla aetud.

Praegu Prantsusmaal toimunud massirahutuste taustal mõtlen aga, et laulupidu ongi olemuselt pahupidi keeratud massirahutus! Ehk massirahustus. Ja kui Pärnits sellele 2017. aastal sütiku fabritseeris, olid mingid eeldused ka massirahutusteks täiesti olemas. Puudutati meie inimeste jaoks midagi sama püha nagu nüüd Prantsusmaal inimelu või eelmisel aastal Rootsis rahutused vallandanud koraani.

Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ses mõttes on laulupeol ka täiesti adekvaatne ja olemuslik sarnasus massirahutustega – ka need väljendavad ühtekuuluvust, lihtsalt pikaajalisel kultuurilisel ühtekuuluvusel on ühekordsetele emotsionaalsetele pursetele tasandav ja rahustav mõju.

Seega ma usun tänasel päeval, et laulupidu on üks jätkuvatest imedest. Sellistest imedest, mille pärast me oleme ja mille pärast meist päris suured igapäevased jamad võib-olla isegi märkamatult mööda lähevad.

Mujal aga ei lähe nii kergelt ja Jaak Madisson peab praegu Prantsusmaal toimuvat oluliseks näiteks sellest, mis juhtub, kui ühes ühiskonnas põrkuvad omavahel diametraalselt erinevad kultuurid, arusaamad ja väärtused.

Päris nii ei ole. Politseinikud, legaalse võimu esindajad, tapsid Pariisi äärelinnas Nanterre’is 17-aastase nooruki ja vägivaldsed meeleavaldused vallandusid reaktsioonina sellele. See oli politseivägivald ja mõrv, mitte kultuuride, arusaamade ja väärtuste konflikt.

Samuti ei olnud kultuuride, arusaamade ja väärtuste konfliktiks koraani põletamine ja sellele järgnenud sündmused eelmisel aastal Rootsis; tegemist oli vene eriteenistuste tahtliku provokatsiooniga. Samad jõud on üritavad ka Prantsusmaal toimuvat kujutada rassisõjana.

Lõimumispoliitika mõte on sidusa ja stabiilse ühiskonna kujundamine, kus eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed võtavad omaks kohaliku identiteedi. Aga see ei toimi, kui kohaliku identiteedi kandjad teise kultuuritaustaga inimesi laulupeole ei luba. Ja kui pole inimestele sidusat massirahustust pakkuda, on massirahutus varem või hiljem kohal.

Prantsumaal pole pooleteise sajandi pikkust laulupeo ehk massirahustuse traditsiooni nagu meil. Ja meil on, ja sellepärast ongi nii, et meie politseinik ei haara nooruki ohjeldamiseks esimese asjana relva, kuna ta on nooruki praeguste vanematega millalgi lapsepõlves laulukaare all üheskoos mesipuu poole lennanud.

Tagasi üles