Aastal 2017, kui Mikk Pärnits väitis, et Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, kutsudes vastureaksioonina esile massirahutuste eelse seisundi, mõtlesin laulupeo otstarbe üle isegi. Et kui me nagu nüüd oleme ikkest priid, siis mis eesmärki laulupidu endas kannab? Ja olen ennemalt arutlenud ka selle üle, mis vahe on laulupeol ja näiteks Retrobestil, kus ka lauldakse kõigile tuttavaid laule.
On näha, et tarvidus laulupeo järele on seotud väliste oludega ja ajas muutuv. Mida keerulisem on ümbritsev olukord, seda rohkem tõuseb esile ka vajadus laulukaare alla minna.
Pärnitsa skandaalsest artiklist on möödas kuus aastat ja ühtekuuluvustunnet on vahepeal ikka päris palju vaja läinud. Koroonatingimuste täitmiseks, sõjapõgenike vastuvõtmiseks, kaitsekulutuste tõusuga leppimiseks, abieluvõrdsuse elluviimiseks. Käesoleva kriisi üleelamiseks läheb seda tarvis veel ja veel. Nüüd vaatasin rahvariietes noortest tulvil tänavaid ja mõtlesin, et oh, kas pole tore, on veidi värve linnas ja neid ilusaid noori inimesi pole lõppude lõpuks ju kaikaga sinna laulukaare alla aetud.
Praegu Prantsusmaal toimunud massirahutuste taustal mõtlen aga, et laulupidu ongi olemuselt pahupidi keeratud massirahutus! Ehk massirahustus. Ja kui Pärnits sellele 2017. aastal sütiku fabritseeris, olid mingid eeldused ka massirahutusteks täiesti olemas. Puudutati meie inimeste jaoks midagi sama püha nagu nüüd Prantsusmaal inimelu või eelmisel aastal Rootsis rahutused vallandanud koraani.
Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ses mõttes on laulupeol ka täiesti adekvaatne ja olemuslik sarnasus massirahutustega – ka need väljendavad ühtekuuluvust, lihtsalt pikaajalisel kultuurilisel ühtekuuluvusel on ühekordsetele emotsionaalsetele pursetele tasandav ja rahustav mõju.
Seega ma usun tänasel päeval, et laulupidu on üks jätkuvatest imedest. Sellistest imedest, mille pärast me oleme ja mille pärast meist päris suured igapäevased jamad võib-olla isegi märkamatult mööda lähevad.