TSENSUURI TAASSÜND ⟩ Seistes silmitsi probleemidega, mida TTJA ei suuda lahendada, mõeldakse välja uusi probleeme

Ypsilon otsustas väljaande esimese erapooletu ja tõele vastava uudisena avaldada, et Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) koos ameti infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtlaga on minetanud tervemõistusliku ja demokraatliku arusaama ajakirjandusest ja selle vabadusest.

Nimelt soovib TTJA seadusega panna meediateenuse osutajale kohustuse avaldada tõeseid ja erapooletuid seisukohti, misläbi saaks TTJA-st terve meediaturu mõttes sõltumatu meediaregulaator. 30 aastat tagasi nimetati seda riiklikuks tsensuuriks ja sellega tegelevaid ametnikke tsensoriteks.

Seisukoht ei ole ega saa ka kunagi olla tõene ega erapooletu; ainult faktid saavad olla tõesed, aga needki võivad olla erapoolikud. Aastatuhanded filosoofiat ei ole suutnud siiani ära defineerida, mis täpselt on tõde. Me teame, et tõde on see, mis pole vale, ning teame ka, et tõde on see, mis on vastavuses tegelikkusega.

Aga kui hakkame küsima näiteks, kas abort on raseduse katkestamine või lapse tapmine, saame kiiresti aru, et tõe sõnastamine on keeruline, nüansirohke ja avatud ideoloogilisele kallutamisele. Tõe riiklik «reguleerimine» on düstoopilise ühiskonna tunnus. Me võime ka Foucault' eeskujul rääkida tõdede ajaloost ja jõuda järeldusele, et tänane vabadusvõitleja võib olla homme terrorist.

Näiteid sellest, mis juhtub, kui demokraatlikus riigis hakkab riiklik institutsioon püüdlema tõelise erapooletuse poole, ei pea kaugelt otsima. Ühendkuningriigi rahvusringhääling BBC, mis on üritanud kajastuses piinlikult arvamusvabaks jääda, on pälvinud ühelt poolt üldsuse pilkamise, kuna sellised püüdlused on olemuslikult naeruväärsed, teisalt iga poliitilise äärmuse ekstermistide raevulaviini, kuna nonde arust pole BBC kunagi *piisavalt* erapooletu, kuna ei anna sõna igale külahullule, lamevaktsiinieitajale või rohetrotskistile. Kogu ajakirjanduse seaduse sunniga taolisesse tsirkusesse paiskamine teeks Eesti seni sõltumatust meediast naljanumbri, mille üle ka kaugemad naabrid parastada saavad.

Intervjuust selgub, et Helen Rohtla ei saa aru, mida tähendavad ajakirjanduse kontekstis  terminid «objektiivne» ja «subjektiivne», ega ka, kuidas maailmavaade mõjutab ajakirjanduslikku sisu. Rohtla iseendale vasturääkivat tsitaati «Ma arvan, et ka enda maailmavaatenurga alt saab infot edasi jagada objektiivselt» on valus lugeda ja aina valusam hakkab, kui mõelda, et tegemist on meediaregulatsiooni eest vastutava tippametnikuga.

Isegi Tanel Padari fraasist «Kuu on Päike» leiab rohkem loogilist mõttekäiku, sest tõepoolest peegeldab Kuu Päikeselt tulevalt valgust.

Ajakirjaniku või toimetuse ideoloogilised mõjud on peamine subjektiivsuse allikas ning subjektiivsus on teadupärast objektiivsuse vastand. Seda võiks teada iga inimene, kes soovib meediat reguleerida. Lähtuvalt ideoloogiast on võimalik rääkida ühest ja samast teemast väga erilaadsetel viisidel ning ühiskondlikke valukohti asetada väga isesugustesse kohtadesse.

Ka sellele järgnenud mõttekäik – «Kellegi seisukohtade kajastamist uudistesaadetes ei ole mitte kuidagi tulevikus plaanitud keelata. Lihtsalt oluline on, oleks võimalus antud ka vastaspoole seisukoha avaldamiseks» – on üks radikaalsemaid seni kehtiva meediaeetika tõlgendusi, mida on võimalik genereerida ja seadusse taguda.

Võtame aluseks kõige lihtsama näite. Aktuaalne Kaamera alustab uudislugu lausega: «Ukraina väed asusid pealetungile, et vabastada illegaalselt okupeeritud territoorium.» Siinpool Narva jõge on see meie tõde; selles kahtlejaid me peame riigivaenlasteks.

Kas uue regulatsiooni kohaselt peaks sellele järgnema võimalus seisukoha avaldamiseks näiteks Šoigule, Gerassimovile, Putinile, Peskovile või Aivo Petersonile? Et vastaspool saaks rääkida, et tegemist on aladega, mis referendumi tulemusel liidetud Vene Föderatsiooniga ning seega Ukraina relvajõud tungivad illegaalselt Vene Föderatsiooni territooriumile? Ning iga televaataja saab ise otsustada, kumba tõde ta eelistab?

Ypsiloni toimetus jätkab väljaande sisu täiendamist tõele vastavate ja erapooletute faktidega. TTJA on senimaani olnud täiesti suutmatu lahendama infoühiskonna kaht väga tõsist murekohta: Google ja Facebook viivad Eestist välja mitusada miljonit eurot reklaamiraha, millelt ei laeku ühtegi senti maksude näol riigikassasse, ning meie digiriigis on internet naaberriikidega võrreldes ülikallis, mistõttu on Euroopa Komisjon suhtunud TTJA töösse ehk interneti hulgituru reguleerimisse väga kriitiliselt.

Seistes silmitsi probleemidega, mida TTJA ei suuda lahendada, mõeldakse välja uusi probleeme, mida «lahendada» ja mille jaoks uusi ametnikke palgata. Miks mitte, riigil rahast ju puudust pole ning kodanikke trukitaksegi liiga vähe.