Mul ei olnudki päris maavanaema, sest üks neist elas Tartus ja teine Valgas. Ja küll nad olid erinevad! Tartu vanaema elas uhkes majas koos vanaisa ja minu isa õega, ta oli range – maasikaidki ei tohtinud peenralt keegi peale tema võtta. Siis pesi ta need korralikult puhtaks ja serveeris peenel vaagnal.
Valga vanaema oli lihtsam. Ta elas üksi koos oma kanade, lehmade ja kartulipõlluga. Kogu ta elamine paiknes Tartu maantee ääres ja iga kord, kui me ta lehmi jõe äärde karjamaale ajasime, peatas vanaema käsi laiali ajades kogu liikluse ja mina sikutasin samal ajal lehmad üle sõidutee.
Jätsime nad linnaparki sööma ja läksime ise tööle. Sinnasamma, jõe äärde, bensiinijaama taha. Valgas oli suur autobaas, jõe äärde oli ehitatud autode pesula ja vanaema töötas seal päevases vahetuses.
Autopesula on muidugi palju öeldud. Tegelikult oli see ainult üks väike putka, mille keskel asetses põrakas veepump ja selle küljes omakorda kaks nuppu, must ja punane. Kui vajutasid musta nuppu, hakkas pump tööle ja voolikust purskus tohutu surve all veejuga. Punane nupp omakorda lõpetas selle nalja.
Üldiselt pesid autojuhid oma suuri veoautosid ise, vanaema ainult koordineeris ja minu tööks oli tema märguande peale nuppe vajutada. Olin siis juba kuueaastane ja tegus mis kole. Ajapikku muutus pesula mulle koduseks; rääkisin sohvritega juttu ja proovisin mõnikord ise survevoolikuga autodelt tolmu maha lasta, mispeale viskas nii mõnigi autojuht mulle mõne mündi või kommi.
Aasta oli 1977. Toonases nõukogude Eestis sõiduautodele autopesulaid ei olnud; masinaid pesti jõe või järve ääres. Või siis paneelmajade hoovis, ämbri ja harjaga. Meie juures aga käis töö hommikust õhtuni. Pesula keskel olid suured, paari meetri sügavused pruuni veega täidetud betoonvannid, kust pesuvesi torude kaudu edasi jõkke voolas. Need olid kogu aeg silmini vett täis.