ÄRA TAHA! ⟩ Paar parandusettepanekut elukorralduse osas ehk Eesti viie vaesema Euroopa riigi hulka

«The first step to freedom is not just to change reality to fit your dreams. It's to change the way you dream.» (Esimene samm vabaduse poole pole reaalsuse vormimine enda unistuste järgi. See on oma unistuste muutmine.)

– Slavoj Žižek, üsna tark mees, filmist «The Pervert's Guide to Ideology»

Raske öelda, mis värvi pööret või äratust lugupeetud Rahvas igatseb ja tahab. Kosta on nii- ja naapidiseid arvamusi ja ootuseid, ühestki otsast ei tihka aga keegi õieti pihta hakata. Vahest oleks tarvis, et keegi targem... Miks mitte mina ise? Ma tean ometi väga hästi, kuidas asjad käivad; 12-aastasena veebist leitud IQ-testid kiitsid mu taipu ju ometi 200 pügala vääriliseks! Vahest, jah, võiksin ma ka ise selle projekti käsile võtta. Miks mitte.

Eesmärk on Andrus Ansipi suurim hirm – Eesti tuleb viia viie kõige vaesema Euroopa riigi hulka. «Mo' money, mo' problems,» nagu ütles Micheal Scott. Seega, kui meil kõigil oleks vähem raha, oleks elu parem ja lihtsam. Selleks tuleb ümber pöörata aastakümneid viljakat majanduskasvu ja elatustaseme tõusu, kuid miski pole võimatu. Mul on ideid; mul on parandusettepanekuid elukorralduse osas ja teemal, kuidas viia meid ajas tagasi.

Püsigu külarahvas aga vakka ja täitku oma ülesandeid – küll neid kõigile jagub, selle pärast pole küll tarvis muretseda. Midagi üle jõu käivat või kontimurdvat siin olla ei tohiks. Jah, kuigi paistab, et tsirkuse nägemiseks nad piletiraha eriti maksta ei taha. Reeglid on reeglid, kulla külarahvas, reeglid on reeglid! Ja hilinejaid saali ei lubata.

Esiteks läheb kodune elekter. Mina i-sik-li-kult tõmban kõrgepingeliinid stepslist välja ja kerin kokku. Mööda metsasihte on varakevadel hea käia ja korjata, kui maa juba enam-vähem tahe, aga liinialused veel toominga- ja pajuvõsa täis kasvamata. Linnud jõuavad riburadapidi lõunamaalt tagasi, siin-seal on juba ülaseid näha. Või – veel parem! – sellega võiksid tegeleda pereemad, kes muu töö-toimetuse kõrvalt kuidagi oma neetud kümmet tuhandet sammu täis ei saa ja alatihti õhtuse hambapesu kõrvale end peeglist takseerides selle üle südantlõhestavalt ohkavad. Et siis. Pereemadele kummikud jalga, sääsetõrjeks haisvad plotskid suhu ja kuskil märtsi lõpus–aprilli alguses mööda metsasihte ja maanteäärseid põlde nagu üks mees kaableid kokku kerima! 

Küll need mehed-lapsedki need paar päeva-nädalat omapäi hakkama saavad, nad on tublimad ja targemad kui arvaks. Pealegi leian ma neile mõne muu ülesande, pole probleemi. Näiteks sellisel varakevadisel ajal võiks nad panna kulu riisuma või puid lappima. Jah, ei viitsi, muidugi nad ei viitsi, aga siis jälle hakkavad viitsima. Ühel hetkel. Pealegi pole kodus elektrit, läpakate akud saavad üsna pea tühjaks ja wifi-ruuter ei võta hääli sisse. Ja küllap nad siis viitsivad – ilm on ilus, töö edeneb tasapisi, pole viga. Või otsivad hoopis võsa vahelt emad üles, igaühele oma, vinguvad natuke, jalutavad mere äärde, kiusavad endast nooremaid, pilluvad rahvamaja aknaid kividega sisse – see on ju ka tore! Pööravad majad pahupidi ja siis koristavad vahelduse mõttes jälle ära; küll nad endale tegevust leiutavad.

Elektrita jäänud majapidamistesse jagan ma piisavalt pealampe, küünlaid ja gaasipliite – kuigi paari aasta jooksul ehitan ma enamikku majadest ka puupliidid, kus jahedamal osal aastast neidsamu laste lapitud puid kütta. Või kui need otsa saavad, on metsas päris palju mahalangenud tüvesid ja niisama hagu, mida korjata, mine ja võta. Uusi raiesmikke esialgu tekitada pole mõtet, vanadel vedeleb küllaga ronte, mida lgp erremkaa «lubada ei saa, aga keelata ka mitte», nagu nad ise ütlevad. Korja nagu süda lustib.

Kogu selle rondikorjamise ja kaablivedamise peale harjuvad inimesed värske õhu ja jahedusega ära, seega pole ka talvine 15-kraadine toatemperatuur nende jaoks üleliia tülikas, millega seoses tuleb välja, et vahest polegi tarvis igasse tuppa maakütet või soojapuhureid, ainult paari kampsunit juurde, aga kindel on see, et õnneks on meie maal juba ammu kampsuneid rohkem kui inimesi – küllap jagub neid kõigile piisavalt.

Eesti viie vaesema Euroopa riigi hulka Foto: Riste Sofie Käär

Kes kampsunile kogemata suppi või verd peale ajab, saab selle vallamajas või raamatukogus ära pesta – seal on elekter sees, ega ma kogu voolu maalt ära ei kaota. Milleks? Ma tahan ikka elu paremaks ja lihtsamaks teha, mitte kehvemaks. Kord nädalas tassid oma paar särki-püksi (paljukest sul ikka vaja läheb, olgem ausad) avalikku pesumasinasse, pesed tsihh-tsahh! puhtaks ja riputad õue peale kuivama, ajad seni pesumaja trepil naabriga juttu või loed mingit tobedat raamatut laidude linnustikust või psühhoanalüüsist. Nagu ikka.

Sealsamas vallamajas – või minu poolest küla bussipeatuses – saad ka muid hädapäraseid asju ajada, näiteks guugeldada Saaremaa põhjavee kohta, 3D-printida naljaka kujuga pliiatsitopse või Hooandjas mõne keskpärase luulekogu toetuseks kümme eurot pigistada. Telefoni laadida. Võid vanaemale videokõne teha, et «inimsuhted ei kannataks» või iga nädal «Viimset reliikviat» algusest lõpuni ja lõpust alguseni läbi vaadata, et «kultuur ei hääbuks». Siis jälle koju, ratta või bussiga. Või kand ja varvas. Sest, noh, auto on võib-olla ainult kiirabil ja paaril invaliidil ja/või nende abistajal, kellel on aeg-ajalt tarvis kindlasti asutuste treppi sõita. Elektriratastesse investeeriksin ma ka. Kodus neid küll laadida ei saaks, aga ega sa autot ka kodus ei tangi, vaid käid kihelkonnakeskuses kütuse järel. Siis oleks rohkem liikumisvabadust – saaks bussiaegade vahel suts ja suts ära käia, kui tarvis miskit kiiremat teha, perearstikeskuses käia või midagi sellist.

Tuul puhuks näkku, metsa vahel näeks võib-olla rebaseid või kitsi. Ilus! Mõned saaksid kindlasti suurema äiksetormi ajal välguga pihta, aga mis seal ikka, see oleks ka lahe – mina küll ei lükkaks tagasi, kui keegi pakuks, kas tahan olla see üks miljonist, kes välgunoole ribide vahele saab. Tahan!

Elekter läinud, autoromud õue pealt koristatud, mis veel? Traktorid vast jääks; see on hea, kui iga küla või asula peale ka mõni kultiveerimismasin ja muu säärane on, saab talveks korralikult valmistuda, ei pea paljakäsi maa kallale minema (see oleks vast liiast, kahekümne esimene sajand ikkagi). Aga heina võiks vahel käsitsi teha, see on tore. Raske küll, isegi nõme ja vastik – nagu töö ikka –, aga saab maha istuda ja puhata, või kui vahepeal keegi kuumarabanduse tõttu siruli langeb, teda tohterdada, koos lorilaule laulda, heinasao varjus sosistada, musitada, põuetaskust viina juua.

Sügisel, muidugi, saadaks koolilapsed taludesse appi käsitsi kartuleid korjama ja moose keetma. Selge see, et nad ei viitsiks ja viriseksid, aga paari aasta pärast võib-olla ei viriseks, harjuksid ära. Jah, tean, vanasti oli ka nii, tean-tean, nõukaterror ja kõik, aga meil oleks teisiti, oma kartulid, «Laura» ja mis kõik veel.

Vikerraadio mängiks päev otsa, kui soovite, või siis kolm isamaalist laulu, mul pole vahet. Ja kui nad ei viitsigi, mis siis, las istuvad põllupeenral ja ootavad, vaatavad kaugusesse ja mõtlevad elu üle järele; mis neil paremat ikka teha on. Õhtul saaks sauna ja ühepajatoitu, oleks naljakas ja tore, kondid valutaksid – ise nii noored, aga kondid valutavad! – aga selle vihtleksime laval välja. Jah. Koolilapsed jätaksid parimad hoidiseretseptid meelde ja oskaksid traktoril rehvi vahetada, kui vaja. Saaksid kodumaad näha, miks mitte, maalapsed ju linna muidu ei satu, vastupidi veel vähem. Saadaksime ehk Pärnu lapsed Jõgevale ja Ruhnu omad Tartu külje alla, oleks huvitavam.

Remondi tegemine oleks põ-hi-mõt-te-li-selt keelatud, Või, noh, mitte keelatud, aga kõik saaksid ühel hetkel aru, et mis tast ikka teha. Sedasorti remonti, mida ehituskauplused propageerivad. Et ikka liistud, vuugid ja pahtel. Ei, seda poleks, aga küllap ma ei pahandaks, kui külarahvas aeg-ajalt vana piimakombinaadi küljest oma katuste jaoks eterniiti kangutaks või aknaid laiali tassiks – see oleks lausa tervitatav, muidugi peab! Tekiks tore kultuurkiht ja hiljem oleks ajaloolastel-restauraatoritel hull peavalu mõistatada, et mis maalingud siin tapeedi all olla võiks, ja äkki on palkseina all kipsplaat. Nad katkuksid vihast juukseid ja dateeriksid kõik hooned valesti. See oleks tore, ajaksid ajatelje lootusetult puseriti!

Midagi juurde ehitada üldiselt vist ei tasu. Terveid kortermaju seisab ju tühjalt, pealegi koliksid inimesed ka näiteks suvilatesse aastaringselt sisse, et poleks mingit tobedat edasi-tagasi sõtkumist, ja linnamajad jääksid siis tühjaks – mine, võta. Aga paarguid võiks ehitada hoovidesse, ja välikempse, kellatornide ja kuplitega, kirikuid ja katedraale võiks tükikaupa laiali tassida, mõne viltuvajuva katuse toestuseks näiteks.

Isegi viiksin paar ikonostaasi või kuldkuplit koju – kohe hubasem olemine ja nii. Meiereidest ja spordihallidest võiks jällegi palvemajad teha, et inimesed oma hingeõnnistust päris ära ei unustaks; seda ei või. Üldse peaks rohkem pühakodasid olema, ilusaid ja koledaid, et kellele mis sobib – mingu ja mõelgu natuke oma elu üle järele, see teeb ainult head. Kohustuslikku korda vast poleks, aga eks ajapikku saaksid kõik aru, et ega ilma selleta hea olla ei ole.

Mida veel tarvis pole? Importkaupu. Banaane. Tean-tean, jälle terror, aga mis neist laevadest ikka edasi-tagasi sõidutada, hulk raha jääks kodumaale ja nii edasi. Las söövad õunu ja muulukaid kivikangrute vahelt, kui leiavad. Ja kui kange apelsini- ja C-vitamiini isu on, ehitagu paar kolossaalset kasvuhoonet – mis see enam minu asi on, las nuputavad, kuidas olukorda lahendada. Pidupäevadeks ehk lubaksin siiski väikeseid mööndusi. Mida harvem selliseid asju saada on, seda rohkem rõõmu need toovad, kindel mis kindel. Praegu ei rõõmusta ju isegi see, kui mõni naljaka tuulejopega tüüp nii muu seas ja lahkest südamest granadilli või spiidi pakub, ei rõõmusta ja kõik, aga siis, aga siis… Hüppad tühipalja meloni peale rõõmust lakke. Nii ilus! Kas raatsibki süüa!? Tulge, naabrid, vaatama; ei, mis naabrid, kogu kihelkond!

Jah, nii korraldaksin ma selle asja, kohalik tootmine õitseks... Või, noh, vahest lätlaste-soomlastega võiks veel viisakuse poolest kaubeldagi, ajalooliste veeteede ja neetud hõbevalge mälestuseks, aga rohkemat – milleks? Vili kasvab kenasti, kastekannud teeksime siin, sokid-pesu samuti. Nojah, esialgu ei oleks neid üldse tarvis tehagi, sest, nagu öeldud, on seda kõike praegu kindlasti rohkem kui inimesi, ja kui nodi vähemaks jääma hakkab, võivad needsamad soomlased meile oma inetuma kraami nii, sõbramehe poolest, saata, selle asemel, et prügimäele läkitada. Sellega poleks muret.

Perega hängimas Foto: Riste Sofie Käär

Oi, aga kui me miskit (vähemalt esialgu) tootma ei hakka, siis pole inimestel kuskile tööle minna; nad jäävad töötuks, muutuvad laisaks ja rumalaks? Jah? Nojah. Eks tööl käiaksegi ju põhiliselt sellel ettekäändel, et ükskord enam minema ei peaks. Ja kui lusti pärast tööd teed, küll siis lähed ja leiad endale käskimatagi tegevust. Rajad kesklinna parki mõne meetritekõrguse püramiidja ehitise – tuleb välja, et täiesti teostatav, kui ainult aega ja lusti on – või kaevad paar kartulivagu juurde, kirjutad luuletusi. Kiigud sõpradega rannas külakiigel, kiljud täiest kõrist. Mõtled anekdoote välja. Või ei mõtle, vaatad niisama pealt, kuidas asjad on, kuidas väimees ratast putitab või rumalad teismelised vana veskit põlema panna püüavad, ja see on ka hea.

Lõppude lõpuks on meie seas piisavalt töönarkomaane – Eesti, Eesti, elagu! –, et need, kes sellisest ajaveetmisviisist üleliia vaimustuses pole, elavad ka lahedasti ära. Mitte just igatalvine-egiptuse-reis-ja-tutikad-doktor-maaartinsid-lahedasti, aga lahedasti. Lahedamini kui mõni aastakümme tagasi, kindel see, sest me saaksime aru, et Egiptuse-reis polegi eriti lahe – või on, aga sama hästi võib Soomaal või Pühtitsa kloostris käia, sinna saab isegi jalgsi, kui tahta, poleks vaja ratastki putitada; mine ja naera, nagu Trubetsky tegi – või arvas, et teeb.

Eksportida vist ka ei viitsiks eriti midagi. Küllap saavad lähemad ja kaugemad naabrid ise hakkama, pole neile vaja meie hingamisaparaatide filtreid ega lambipirnide plastdetaile, pole meile vaja nende raha ega töökohti, neid on meil omalgi küllalt. Või, noh, raha ei oleks siiski eriti, olgem realistlikud, jah, eelarve oleks üsnagi nullis, aga milleks teda vajagi – keegi ei viitsiks enam ei uutesse jõulutuledesse, naaritsakasukatesse ega mini-ATV-desse investeerida. Lõpuks on ju kõik vajalik enam-vähem olemas – raha ei pea liikuma, majandus ei pea kasvama! –, ja mis sa, hing, ikka ihkad, kui päike aga paistab ja linnud aga laulavad.

Või kui on külm ja vastik, katus laseb läbi ja lapsed on läkaköhas (selle vastu on aegsasti raudrohtu ja põdrasammalt ja leplikku meelt varutud) – saab ka sellega hakkama. Naabrite terve katusega majja mahub kindlasti veel paar nari, seltsis ongi segasem, on vähem küttematerjali vaja ja nii. Saab sisse seada ettelugejate graafiku; kõigepealt loeb üks pereisa paar tundi mõnda seiklusjuttemaaltjamerelt-sarja raamatut, siis jälle teine. Pealambid, mis hämaruse saabudes kasutusele võetakse, on patareidega – ei, veel parem, akudega, päikesepatareidega!

Jaa-jaa, neid tuleb mujal toota, meil ei kasva akuhape puude otsas, jaa-jaa, aga küllap ka seda kraami suure lombi taga üle jääb, kindla peale. Külamehed teevad ameeriklaste katkised taskulambid korda ja ütlevad neile viisakalt aitjumma-aitjumma. Me oleks nagu Lääne prügimägi, lahe ju, iga aasta saaks mõne Johni või Mary vana dressika või jalgpalliputsad endale. Ja kui lampe polekski, kui ameeriklased kasutaksid neid veel parajasti ise, saaks lugeda ka ahjukuma valgel. Või siis videvikutundi pidada ja päikesega ühes lihtsalt magama minna; küll suvel jõuab ööd ja päevad läbi ringi vahtida, pole kiiret.

Koolid peavad vast siiski jääma; rumalus on suurim patt. Koolid ja ka õpetajad. Kool asuks küla – või, vabandust, räägin pidevalt mingist maaidüllist, aga see kõik kehtib ka linna kohta, laske käia, elage linnas, kuigi kahtlen, et seal lõpuks eriti midagi toredat teha on; pigem voolab rahvas Ida-Virumaale ja saartele tagasi, seega: või linna – keskel, oleks kõige olulisem asutus, sealt saaks õieti peale ükskordühe ja õigekirja muudki, saksakeelset kirjandust ja suuski laenata ja kevadel tomatiseemneid, kui endal pole.

Õieti oleks sisuliselt tegemist vist raamatukoguga, aga peale riiulite ja toreda valvuritädi istuksid seal niisama targad inimesed ja näitaksid lastele – ja miks mitte ka õpihimulistele täiskasvanutele, elukestev õpe on ju ometi popp! –, kuidas origami-kurgi voltida ja viljapuid pookida ja arvutada, kui palju värvi kulub kuuri põhjapoolse seina katmiseks. Kalligraafiat õpetaksid nad seal, ja leedu keelt, vaataksid kõik koos Lähis-Idast internetti lekkivaid peamaharaiumisvideoid (ilma nendeta üks inimene inimeseks ei saa), räägiksid põhjalikult – kõike, mida teavad – jumalast ja siseparasiitidest.

Õpetajad istuksid koos õpilastega – õieti on keeruline öelda, kes on kes, sest igaühel on midagi head öelda ja igaühele kulub teiste kuulamine ära – päiksepoolse akna all või trepil, paneks kokku legosid (näiteks selliseid, mida rootslased on ära visanud) ja ajaks niisama juttu. Ei valetaks, et meie riik on edukas – ei ole edukas, edutu on (mis ongi hea). Ei valetaks, et meie kultuur on parem kui teiste oma – ei ole eriti parem, on üsna keskpärane, võtke mõni parem, kui rohkem meeldib, miks mitte, sealt tuleb jälle siia mõni huviline, ega nad tulemata ei jää. Ei valetaks, et kõik läheb paremaks – ei lähe eriti, aga hea on see, mille me heaks otsustame; nii lihtne see ongi.

Ja mis peamine – ei valetaks, et kõik on võimalik, sest ega ikka ei ole küll. Mõni on ühest silmast pime ja kõverate jalgadega, mõni tahab end iga talv oksa tõmmata, aga ega see häbiasi pole, kõik ei peagi kõike kogu aeg saama ja tegema. Tahan ja tahan. Mis tahan ja tahan? Taha midagi muud. Ära taha!