80 ÜLEDOOSISURMA AASTAS ⟩ Nooruki surm pogris pole uimastipoliitika «soovimatu» tagajärg

Noore peolise (eeldatav) üledoosisurm arestikambris võiks avada üldsuse silmad narkopoliitika soovimatute tagajärgede suhtes. Ühiskonnanana peame hoiatama ja noomima, ent ei tohi unustada uimastitarvitajate inimõiguseid, nende õigust elule. Süsteemis, mis rajaneb vaid keelamisel ja karistamisel, oleme ohvrid me kõik.

Ööl vastu 9. juulit suri Pärnu arestimajas sinna südaööl toimetatud 20-aastane mees, kes oli varem uimastijoobe kahtlusega viidud festivali Beach Grind politseitelki, kus nn arstlik kontroll tunnistas ta seisundi piisavalt heaks, et ta võiks jätkata kainenemist arestimajas. Kell kolm märgati, et noormees ei liiguta. Katsed teda elustada ei õnnestunud. Eeldatav surma põhjus on uimastite üledoos; täpsema põhjuse selgitab ekspertiis.

Milliseks ekspertiisi tulemus ka ei osutu, on juba praegu selge, et see oli surm, mida uimasteid mõistlikult reguleerivas või vähemalt uimastiseaduste vastu eksijate suhtes iga ametkonna tasandil inimlikult käituvas riigis oleks tõenäoliselt olnud võimalik ära hoida. Võimalik, et edasise uurimise käigus selgub, et oma hinnangus eksisid ekspertiisi läbiviijad ja/või ametikohustuste täitmisel politseiametnikud. Aga nende karistamine – mis võib olla õiglane ja õigustatud – ei lahenda siiski suuremat probleemi.

Postimehe terviselisas 9. juuli õhtul avaldatud uimastitarvitamise-teemalised tervisesoovitused festivalikülastajaile ütlevad muu hulgas, et kui narkojoobes inimene on uimane, kuid teadvusel, ei tohi teda jätta üksi; ta tuleb paigutada istuvasse asendisse; teda ei tohi panna voodisse, kuna magades võib teadvus kaduda; temaga tuleks pidevalt rääkida ja jälgida, et ta teadvust ei kaotaks, ja pidada meeles, et on olnud juhuseid, kus magama pandud noor inimene on leitud hommikul surnuna. Ajakirjandusele seni avaldatud kirjelduse kohaselt selliseid meetmeid Pärnu arestimajas ei kohaldatud; vahistatut jälgiti turvakaamera kaudu ja käidi kord tunnis läbi arestikambri akna vaatlemas.

Üht või mitut uimastit manustanud inimese seisundi hindamine ei ole lihtne. Karistuse hirmus ei pruugi politseitelki toimetatud inimene mundrimeestest ümbritsetud meedikule avaldada, kui palju, mida ja millal ta (enda teada) on tarvitanud, või võib tarvitatud koguseid ütlustes pisendada ja oma seisundi akuutsust varjata. On teada mitu juhtumit, kus festivalikülastaja on kas enne turvakontrolli läbimist aine hõivamise või pärast seda karistuse kartuses ära tarvitanud eluohtliku koguse kaasa võetud uimasteid. See on reaalsus, millega asutused, mille ülesandeks on eluohtlikus uimastusseisundis inimeste turvalisuse tagamine, peaksid oma töös igapäevaselt arvestama. Küsimusele, miks nad seda alati ei tee, on vastuseid palju – nt tööjõupuudus, väljaõppe puudulikkus, madalad palgad ja vaimse tervise abi teenuste vähesus –, aga kindlasti on üks neist vastustest asjaolu, et meie ühiskond üldiselt kohtleb uimastitarvitajaid kolmanda järgu inimestena, kellele nagu ei laienekski seadusega tagatud õigused, sh inimõigused nagu õigus parimale võimalikule ravile.

Sellistes olukordades ei ole kokkuvõttes võitjaid; kõik on ohvrid – ürituste korraldajad, uimastitarvitajad, tervishoiutöötajad, politseinikud. Kõik, kes kontrollimata allikast pärineva ainega oma teadvusseisundit muutes on sattunud hätta ja pole saanud abi, isegi kui on julgenud seda otsida; kõik, kellel on olnud uimastite tarvitamise tõttu kokkupuuteid jõuametkondadega; samamoodi nagu kõik tolli-, politsei-, tervishoiu- jm ametnikud, kes seni kehtivat kontraproduktiivset süsteemi alal hoiavad, on selle süsteemi ohvrid.

Me oleme taoliseid juhtumeid juba aastakümneid hellitavalt-pisendavalt nimetanud globaalse uimastikeelurežiimi «soovimatuteks tagajärgedeks». Ainult et... kui me oleme kogu selle aja teadnud, et uimastikeelurežiim selliseid tulemusi toodab, siis ei saa me neid ka parima tahtmise juures enam nimetada «soovimatuteks».

Ei, meie senised valikud ütlevad, et me ühiskonnana soovime, et osa teatud aineid tarvitavatest inimestest sureks igal aastal ennetatavat surma, et kestaks ja hoogustuks narkojõukude vaheline vägivaldne konkurents, et sureksid süütud pealtvaatajad ja meelemürkidega eksperimenteerivad noored – selleks, et hoida elus inimvaenulikku süsteemi, mis pole mitte kunagi saavutanud oma sätestatud eesmärke. Meil kõigil, kollektiivselt, kogu ühiskonnal on tagumine aeg võtta selge seisukoht küsimuses, kas me soovime sellise süsteemi jätkumist või soovime proovida muid, varem ja mujal end tõestanud alternatiivseid lahendusi.

Jah, Eesti uimastipoliitika näeb paberil ja kohati ka tegelikkuses välja üsna edumeelne. Meil on kahjude vähendamise punktid ja -bussid, võõrutusravi, asendusravi, ööpäevaringne tugitelefon, narko.ee tugiliin ja mõnel festivalil või ööüritusel ka peoabi- ehk ööhaldjateenus. Me saaksime ohte minimeerida palju rohkem, kui saaksime lisaks vabalt pakkuda ainete tarvitamise-eelse testimise teenust ja asutada ohutuma tarvitamise kabinette, või tagaksime tarvitajaile, kes ei ole veel valmis loobuma, mingisuguselgi määral kontrollitud koostisega ainete hankimise võimaluse (ingl safe suppy).

Veel üks probleem, mille selline kartserisurm teravalt esile tõstab, on nn samariitlaseseaduste puudumine Eestis. Samariitlaseseadusteks (ingl Good Samaritan law) nimetatakse õiguslikku raamistikku, mis võimaldab uimastit tarvitanud inimesel endale või üleasnnustanud kaaslasele repressioone kartmata kiirabi kutsuda. Meie jõuorganite esindajad on aastaid toonitanud, et Eestis ei ole seaduste seesugune ümbertegemine vajalik, kuna juba praegu ei kimbuta kiirabiga kaasa tulnud politseinikud tarvitajaid, vaid ainult julgestavad vajadusel kiirabitöötajaid.

Paraku teame, et see pole alati tõsi, mis ka selgitab, miks paljud uimastitarvitajad, eriti noored, kutsuvad narko-hädaolukorras kiirabi vaid äärmisel juhul, kui üldse. Üleannustamissurm arestikambris kindlasti ei toeta mõistlikku soovitust, et üleannustamise korral on kiirabi kutsumine hea mõte, vaid annab pigem mõista, et uimastiküsimuses on uppuja päästmine uppuja enese asi. Ei tahaks uskuda, et sellist sõnumit meelega saata sooviti.

Mullu suri Eestis uimastiüledoosidesse 80 inimest, tunamullu 39. Enam kui kahekordne hüppeline tõus on selge märk senise süsteemi jõuetusest ja tungivast vajadusest muude, toimivamate lahenduste järele. Usutavasti peaksid nende lahenduste väljatöötamise juures osalema suutmatu ja minevikku takerdunud uimastipoliitika ohvrid, eriti hukkunute lähedased ja omaksed, kes on nt Ühendkuningriigis asutanud oma organisatsiooni võitluseks parema uimastipoliitika eest. Kuni kestab uimastikeelurežiim, on meie kõigi, eriti noorte endi ja nende eest vastutavate inimeste huvides leida ja aidata juurutada paremaid lahendusi – sest senised «lahendused» lihtsalt ei toimi.