VÄIKESED ELLUJÄÄMISLOOD ⟩ Jaanus Rohumaa: II osa. Põgenemine Valgast

Tartu vanaema elas Tammelinnas, Arnold Matteuse projekteeritud eramus.  Suurtest akendest tulvas tubadesse päevavalgust, elamine lõhnas puhtuse järele ja õhus oli kerget jahedapoolset väärikust. Oma vähesed head kombed olengi ma tõenäoliselt Tartu vanaemalt pärinud.

Elujanu ja spontaansuse aga olen saanud Valga Aleksandralt. Tema oli sõbralik, tõhus ja konkreetne setu memm, kelle ümber kees elu. Maja eest tuhisesid mööda Valga autobaasi masinad, pika kartulipõllu taga käratses omasoodu vene ohvitseride küla ning alatasa istus hoovil keegi piima järgi tulnud ning juttu ajama jäänud naabritest, sest Alli lehm andis linnaosa parimat piima.

Majas olid kelder ja vöörus; kompleksi kuulusid elumaja nurgast kolme meetri kaugusel asetsev laut, sõnnikuhunnik, sügav kraav ja välikemps. Viimasesse lapsi külmadel talveöödel ei aetud; neile oli selleks otstarbeks esikus solgiämber.

Vanaemal takistas käsi rüpes hoidmast siga, niisamuti lehmad ja kanad; elu seal oli üks otsalõppematu heinategu ja rungulite ragumine, mis tähendas inimkeeli söödapeedi peenestamist.

Olin ise ka väikestviisi piimameheks; sedaviisi tilkus piimamüügist minugi taskusse hõbedasi vene kopikaid, mis tähendas, et järjekordselt vanaema juurest lahkudes olin materiaalselt kindlustatud mees.

Tol suvel aga häiris mind miski, läksin vanaemaga tülli ja hakkasin põgenemisplaani hauduma. Ei mäleta, kas oli põhjuseks lohmakana tundunud taluelu või ajendas mind tärkav eneseteadvus, igatahes valisin pagemiseks imeilusa päikesepaistelise suvehommiku, mil vanaemal oli kesklinna asja ja meil õega, nagu vahel juhtus, lootus omapead jääda.

Mina olin üheksane ja Katre kuuene. Ma ei mäleta, kuidas ma väiksele õekesele põgenemisplaani serveerisin, aga ühel hetkel oli meil kohver asjadega pakitud ja me marssisime väravast välja.

Raudteejaama oli oma kaks kilomeetrit ja kohver käe otsas oli enam-vähem sama raske kui ma ise. Ilm oli meeletult palav; see tegi rännaku veel raskemaks. Toona polnud ju mingeid ratastega kohvreid; tassi sellist käe otsas ja motiveeri siis samal ajal väikest õde enda kõrval.

Aga, noh, raudteejaama me jõudsime. Saime rongile ka. Piletite tarvis läksid käiku piimamüügist saadud mündid. Venelannast vagunisaatja küll üritas meie käest midagi uurida, aga me ei saanud temast aru ja lõpuks lõi naine käega.

Sõidust ei mäleta ma suurt midagi. Kusagilt kumab läbi, et oli janu, vett meil kaasas ei olnud, ja lõpuks rongist väljudes jõime ahnelt Tartu raudteejaama juures olevast avalikust kaevust.

Kõht valutas raske kohvri vedamisest, aga saime selle kuidagi ka linnaliinibussi peale ja lõpuks olime kodus. Kodu aga oli lukus! Sest mitte keegi ei osanud meid koju oodata. Veel hullem – mitte keegi maailmas peale meie ei teadnud tol hetkel, kus me õega asume.

Kujutan ette vanaema paanikat, kui ta koju jõudes tühja toa eest leidis. Ei taha arvatagi, mis ta mõelda võis, kui kohvri puudumise avastas. Andis heast tahtest me vanematele laste kasvatamise vahele puhkust, ja nüüd... Mida oli tal ähmis peaga ette võtta? Tal ei olnud ju telefoni ja telefoni ei olnud meil toona ka linnakodus. Ainult vanemate töö juures oli.

Aga meie Katrega seisime näljastena, janustena ja rapväsinutena kodu ees, ise aru saamata, millega hakkama olime saanud. Lõpuks jõudsid ema ja isa koju. Meie nägemine oli neile kergenduseks; nad ei pahandanud, olid lihtsalt õnnelikud, et kohale jõudsime.

Sellest sündmusest ei tehtud meie peres hiljem mitte kunagi juttu, aga reisimisest sai kirg, mis mind on kogu elu saatnud.