klaasikildude linn
mu kallis, mu armas,
ehk on kell seitseteist null üks,
ehk on taevas süsimust,
ehk on tuul õietolmu täis,
enne kui vihm selle maha peseb,
eks näis.
ehk on jäätiseputkad randades
just nii nagu nad olid kakskümmend seitse aastat tagasi.
ja liiv plastikust panges,
kui seda mere poole tarid,
et kuiv liiv vette kallata,
et näha, mis saab.
ehk hakkab varsti vihma kallama,
ehk puhkeb õitsele haab,
ehk sajab lund
ja lubab igavest und.
ehk ronid linnahalli otsa ja karjud, et oled vaba,
ja mängid patarei vangla nurga peal tasakaalumängu.
ehk ronid narkaritega punkritesse
ja pakud neile kummikomme,
ja nad söövad, ja te vahite koos tühjusesse,
ja sa tunned, et täna on päev,
täna on päev,
täna on selline päev,
millisel elada,
kui päike paitab su nägu
ja sa ei kanna päikesekreemi
ja sa ei karda nahavähki,
sest see on loodus.
ja see on sinu loomus –
olla osa maailmast ja seda tunda,
ja ronida õunapuu otsa,
et tooreste õunte seast
vähem toores välja valida
ja siis pärast kõhuvaluga
randa joosta ja vaadata,
kuidas kaks hullu äikesega vees sulistavad.
täna on päev ja eile oli päev,
aga täna on eriti päev.
täna on eriti päev.
ehk jooksed paljajalu mööda kruusateed
või mööda klaasikildude merd,
kartmata emosse minekut
või kojuminekut,
ja vaatad oma sõpra, kes on juba kaugel ees,
prantsatamas pikali mudases lombivees,
ja itsitad tema kurva saatuse üle.
ehk on aasta kaks tuhat kaks
ja sa ronid vanasse majja akna kaudu
ja katsud kõiki põrandalaudu
paljaste muruste varvastega,
sest keegi oli varem siin.
ja sa vaatad värvi, mis koorub seintelt maha kihtidena:
münt, beež ja punane kollane roheline,
roheline tähendab: sõida!
nii et sa sõidad sisse oma sõpradele
ja te prantsatate koos trepist alla
suures puntras
ja prahvatate naerma
omaenese lolluse üle,
ja nad ei ole pahased,
sest see oli hetk.
ja siis istud oma kivil üksi metsas
ja karjud.
ehk karjud kaks,
ehk karjud kolm tundi.
ehk maailm vaatab,
ehk maailm mõistab,
kui valus on enesele nii teha
ja võtta eneselt õnn olla vaba.
aga see ei loe,
sest loodus teab
ja loomus lubab,
et kõik on korras.
kõik on korras nagu norras.
ja sa müttad klaasikildudes nagu hull.
ehk on reaali poiss neljandat ja viiendat korda püsti
ja see ei loe,
sest sina oled siin
ja jooksed samamoodi
vabaduselt üle tee
hoolimata, mis auto teeb,
ja tunned päikest esimest korda oma näol,
ja passid seda tulnukat valimisplakatil,
kes teeb näo, et hoolib sinust,
ja sa tead, et tema hoolimine ei loe,
sest sina armastad end enam
kui tema armastus saaks olla,
ja sa tunned oma kollaseid hambaid
ja mäletad hiiumaa lambaid
ja seda, kui väga tahtsid
oma armastust nendega jagada,
aga nad kartsid,
sest teid oli liiga palju ja sa mõistad,
sest armastus ongi jube
ja sina oled eriti jube, nii jube ilus,
olgu päikesevalguses või männipuu vilus.
tere tulemast tallinna, ma karjun,
ja ma ei saa lubada sul sellega harjuda,
sest see on kõik nii eriline
nagu kand, mis on tuttavas kingas verine.
me lammutame suvalisi veine.
me ei taha olla esimesed, parem on olla teine.
me oleme kohalikud armunud hullud
ja kõik, mis on läinud olnud ja tulnud,
on ja jääb, sest muud moodi ei saa.
see on mootorsaag,
millega langeb su lemmikpuu,
sest keegi arvas, et see on ohtlik ja avas oma suu
ja ma ei saa ei saa ei saa
ja siis ma tahan ja ei saa ja saan.
ehk on aasta kaks tuhat kakskümmend kaks
ja sa oled peeter suure merekindluses
otsimas maa alt nahkhiiri,
aga sa ei leia neid,
sest on juuni ja juuni on vabadus
ja nahkhiired on peidus, ja vabadus,
ja sa ähid ja puhid
ja kukud kusagile, ja taskulampi pole,
ja sa kardad ja su ümber on ainult klaasikillud,
ja see on tallinn,
see on punane kollane roheline
klaasikildude meri.