VÄIKESED ELLUJÄÄMISLOOD ⟩ Jaanus Rohumaa: III osa. Suusasõit

Olin siis kümnene ja kõva suusamees. Vanavanemate Tammelinna villa asus linna servas, mitte kaugel raudteest, ja korralik lage väli suusatamiseks algas kohe suursuguse maja krundi piiri tagant. Isa oli mulle millalgi oma vanad punased puusuusad kätte torganud ja tagant õhutanud ning mina väärt tegevusest kohe tuld võtnud. Mis seal imestada – meeste 50 km maraton oli tollal korralik teleshow; ma olin terve lapsepõlve telekast vesise suuga pealt vaadanud, kuidas Juha Mieto murdmaarajal Thomas Wassbergi võidab.

Toona polnud meie perel nii palju raha, et mulle moodsaid plastsuuski osta. Oma plastsuuski ei ole mul tänini olnud; kui nüüd tahan sõita, võtan need laenutusest. Aga tookord Tammelinnas oli niimoodi.

Ma ei mäleta nüüd täpselt, kas mu suusapaari nimeks oli siis Sputnik või Rakett, aga selleks hetkeks mõistsin ma neid igatahes juba nii tõrvata kui ka määrida. Määrida nii nagu nagu peab, määret mööda suusa pinda korgitükiga laiali hõõrudes. Ka isa vanad suusasaapad sobisid mulle; vanaema soovitusel lisatud paksud villased sokid tegid need täpselt parajaks.

Sel päeval andsin taas tubastele teada, et lähen suusatama ning tuiskasin vaheldumisi tõugete ja paaristõugetega hoovist välja.

Ma olin harjunud üksi suusatama, aga mõttes käis selle juurde alati maailmatasemel võistlus. Mina ees ja siis kõik need ülejäänud, kes selja tagant peale pressisid – Mietod, Wassbergid ja teised. No vaatame, kes paneb täna Anne kanali äärest Ihasteni sõidu kinni! See on päris suusatamine; siin ei ole teile proteiinibatoone või veepudeleid. Kel janu tuleb, sööb lund. Ihastes saab mäest alla lasta ja siis teeme Anne kanalini tagasi kah. Ma teen teile siin puusuuskadega ära! See on mu kodurada, kokku kümme kilomeetrit, minu jaoks tavaline ring.

Hea ja kerge tunne oli, ilm ei olnud liiga külm, päike paistis ja ma lasin raudtee serva mööda – niimoodi ei eksi kunagi ära. Suusk libises erakordselt hästi, hullult korralik suusarada oli ette ka sõidetud. Tartlased on üldse kõvad suusatajad, kogu aeg on olnud. Paaris- ja vahelduvad tõuked – nüüd olin mõttes Thomas Wassberg, kes kihutab mõnusas rütmis Mieto eest ära...

Imekerged tõusud ja laskumised – muudkui kihutasin! Mis nii viga, kui Vooremaa on selja taga ja tõsised mäed algavad alles Vapramäelt.

Lõpuks jõudsin mingi asulani. Lugesin sildilt – Nõo. Vaatasin segaduses ümberringi... Päike hakkas loojuma, Mieto ja Wassberg olid kadunud. Ja siis ehmusin päriselt – Nõost Tartusse on ju 20 kilomeetrit!

Mul elas Elvas tädi, aga sinna oli ka kümme kilomeetrit. Ja teda ei pruukinud kodus olla. Ja Tartus ootasid mind vanaema ja vanaisa. Olin päris pikalt kahevahel. Jalad juba külmetasid koledasti ja hirmus janu oli ka. Siis pöörasin otsa ringi ja hakkasin tagasi sõitma.

Pimedus oli laskunud, mets ümberringi tumedaks muutunud ja suusarada jalge ees võis ainult aimata. Läks külmemaks, raja peale tekkis jää ning ma kuulsin vaid suuskade kriginat sellel ja iseenda hingamist. Mitte ühtegi talu, mitte ühtegi valgustatud akent mitte kusagil, mitte ühtegi maamärki. Siis kihutas minu kõrvalt mööda rong, jättes mu hetke pärast taas sinnasamma, mahajäetuna tunduva õblukese raudteepeatuse kõrvale.

Rühkisin edasi. Oli täiesti pime, ainult tähed sirasid pea kohal. Nutt tuli peale; need tähed olid sama kaugel nagu kodugi. Ma ei tundnud enam oma jalgu, kätes polnud enam mingit jõudu.

Siis sahises korraga miski mu selja taga kottpimeduses. Ja siis uuesti, ja ma sain aru, et see sahin läheneb. Kuulatasin... Need pidid olema hundid! Siis surusin meeleheitlikult pilliroost suusakeppidele ja võtsin oma kurnatud kehast viimast.

See ei aidanud, sahin lähenes. Ja siis korraga küsis rahulik meeshääl pimedusest:

«Poiss, kuhu sa siin üksi sõidad?»

Pime oli, aga see suusataja oli Juha Mieto. Pidi olema.

«Koju...» vastasin.

«Kus see on?» küsis Juha Mieto.

Ta ütles, et Tammelinnani on veel kümme kilomeetrit, uuris siis, kas mu jalad seda vastu peavad ning kui ma arvasin, et saan hakkama, ütles:

«Sõidame siis. Ma olen su selja taga.»

Me ei vahetanud rohkem sõnagi. Mees sõitis kogu ülejäänud teeonna minu komberdamise rütmis. Tammelinna rongipeatuses ütlesin talle, et siit saan juba ise, ning mees sõitis sõnagi lausumata edasi.

Veremaitse suus, astusin Tammelinna häärberisse. Vanaisa ja vanaema alustasid viivitamatult mu läbikülmunud varvaste ja sõrmede päästmist. Nutsin, karjusin ja väänlesin valust.

Mulle jäid mu varbad ja sõrmed alles. Mu vanavanemate põlvkond lihtsalt teadis mis on Siber, mis on külm, ja kuidasmoodi külmavõetuga käituda.

Ega ma teagi, kes see mees oli. Ta polnud Juha Mieto, oli keegi tavaline inimene. Aga sel õhtul, olles alles kümneaastane, sain ma aru, et Jumal on olemas.