VÄIKESED ELLUJÄÄMISLOOD ⟩ Jaanus Rohumaa: IV osa. Pommide tegemine

Tartus Raadil asus vene sõjaväe lennuväli ja mitte keegi ei osanud toona, 40 aastat tagasi arvata, et sinna lõpuks Eesti Rahva Muuseum kerkib. Siis oli aga linn täis vene ohvitsere ja pea kohal taevas ületasid lennukid igal issanda päeval helibarjääre. Üsna rusuv. Meie vesises kliimas hommikul bussiga kooli sõiteski oli pinge õhus; niiskete mundrite ja tilkuvate mütsinokkadega ohvitserid ei hoolinud kohalikest lastestki, trügisid neid kõrvale ja irvitasid jõnglaste üle.

Aga nüüd, nagu lubatud, pommidest. Pomm on olemuselt lihtne asi. Segad kolm-neli ainet kokku, meisterdad sütiku, annad sellele tuld ja läheeeeeeb! Maailm on aastakümneid terroriaktide käes äganud, aga meie tegime oma pomme lõbu pärast. Või, noh, paugu pärast. Käib tohutu jumakas ja sul on korraks võim mateeria üle. Vene sõjaväe lödi süsteem oli selle hobi jaoks täielik kingitus.

Magneesium? Palun väga – hävitajate maha kantud veljed! Viiliga hõõrud velje küljest vajaliku koguse puru ja asi ants! Velgi käidi Raadi lennuväljalt soldatite käest lunimas. Varastatud sai neid ka. Edasi läks tarvis kaaliumpermanganaati. Seda leidus kõigi inimeste rohukappides. Kollane väävel – see tuli mõistagi raudteelt, seal vedeles seda hunnikute kaupa. Ja sütiku sai teha lihtalt tikuväävlist ja isoleerpaelast. Bujakka! 13-aastastena valmistasime me IRA mahuga pomme. Muidugi ei olnud meil plaanis ei vene sõjaväebaase ega midagi muud elavat rünnata, aga fakt on, et nii minu kui ka mu sõprade pered elasid aastaid püssirohutünni otsas.

Keemiatunnis olid pommirühma hinded keskpärased, sest me polnud mingid molekulaarvõrrandi-mehed. Kaevanduskärjäärides, heinamaal, koobastes see ei seganud; seal käis tõeline Mendelejevi disko! Aga pomm on relv; lollide ja laste kätte ei tohi seda anda, sest varem või hiljem...

Esimene hoiatus tuli peagi ära ka. Olime kusagilt hankinud tsaariaegse vintpüssi toru, toppisime sellesse sportpüssikuuli ja meisterdasime sinna juurde ehituspüstoli padrunist ja suurest naelast päästiku. Eesmärgiks oli mõni vastasmaja aken puruks lasta. Proovisime uut püssi nii, et üks hoidis toru ja teine põrutas haamriga naela pihta. Töötaski, käis ilge pauk ja nael oli minu peast paari sentimeetri kaugusel rõdu seinas. Välja me seda tõmmata ei jaksanud ja pärast seda oli püromaanide klubis mõneks ajaks vaikus.

Finaal saabus poole aasta pärast, päeval enne mu 13. sünnipäeva. Mõistagi kujutasin selle krooniks hiilgavat ilutulestikku ja pommirahet.

Elasin uues linnaosas, Annelinnas. Majad olid kõrged, viiekorruselised, ja paiknesid tihedalt kokku pakitult üksteise kõrval. Üheskoos elasid ülikoolide õppejõud, vene ohvitserid, Poola ehitajad ja tavalised Eesti inimesed. Corbusier' päikeselinn see muidugi ei olnud, aga selle mõne ruutkilomeetri pealt on võrsunud hulk kõrgeid riigiametnikke, ettevõtjaid ning muidu häid ja toredaid inimesi.

Mul oli esimest korda elus oma tuba. Akvaarium, lintmakk, raamaturiiul ja oma rõdu. Seal sain ma oma pommidega nokitseda. Ja neid aeg-ajalt vastasmaja venelaste poole pilduda, sest nemad ju alustasid, olgu «see» siis, mis tahes. 

Tegelikult ei olnud hästi. Mu hinded koolis olid halvad. Ma ei käinud enam trennis. Mu vanemad olid abielu lahutamiseni jõudnud ja isa läks lõplikult ära.

Aga päeval enne mu 13. sünnipäeva sain aru, et isoleerpaelast mässitud pommikest ei anna pidupäevajumakat, nagu vaja, ja toppisin sünnipäeva-pommisegu seekord metallist patareikesta. Ja kuna head leiutist peab proovima, panin rõdul kohe selle sütikule tule takka.

Vaikus. Tükk aega. Midagi läks valesti, see ei toiminud...

Võtsin patarei pihku. Ja siis käis pauk. Ja ma ei näinud korraga enam midagi. Parem käsi ei liikunud. Püüdsin vasaku käega silmi pühkida, näolt lapendas nahka. Komberdasin käsikaudu tuppa.

Siis saabus pimedus. Ja kunagi räägin sellest, miks ma enda ema, haldjaid ja juute armastan. Ja kuidas on olla pime.