MINA TRIPPISIN SIIN ⟩ 23 aastat drooge: ma ei ole sõltlane, mu kehal on lihtsalt loomulikult suur narkovaegus
Tulge meile, turistid, meil on odav viin ja ilusad naised? Ei, tulge Eestit väisama, sest meil on lahedad naarikud ja kallid droogid. Visit Estonia, do acid, snort a line, trip ballz! Pane kõik kredosse, võta SMS-laenu ja tõmba jeebet, inkasso ei püüa sind Kesk-Euroopast. Sind ootavad Tilgu ranna liivased kaldad ja valged ööd, sitaks hea sitt ja kehvad visuaalid.
Kõik algas 2000. aasta 21. detsembril. Kertu ema oli, nagu alati, tööl ja tema juures vaba pind. Õhtul pidi olema koolis jõuludisko ja poisid-tüdrukud tegid tühjas korteris sooja. Vist jõin õlut; olin vaid pool aastat tagasi alustanud legaalse droogi manustamist ja mõelnud, et see on piir, millest ma üle ei lähe. Seisin rõdul ja tegin tobi, teised olid ka, aga enamik kadus ühel hetkel tuppa. Jäin koos kahe «paha poisiga», Käbi ja Denkaga rõdule. Nad vedasid taskust välja tühja plastpudeli, millele oli hõbepaberist kaha peale ehitatud. Kahasse läks roheline «tubakas» ja nad mõlemad võtsid sellest kõssi.
«Thahad kha?» küsis Käbi hinge kinni hoides.
Kuidas on võimalik, et kindel teadmine piirist lahtub hetkega? Noogutusele järgneb piibu enda kätte võtmine ja kogenud poiste õpetused: tõmba otse kopsu, nii palju kui saad, ja hoia hinge kinni! Rebisin hitti oma noorte kopsudega ja kaaslased imestasid: «Normaalne! Korralikud kopsud, kõva!» Suits voolas kopsudest välja, seltskond rõdult korterisse ja sealt õue.
Teate neid lugusid, et esimesel korral mant ei tööta? Või neid, et tõmmatakse üle ja pannakse ropsi? Jaa, ma tean ka, aga ei suuda kuidagi nendega suhestuda, sest minu esimene kord oli mega: jäätunud koolitee säras, nagu oleks see kristallidest tehtud, tänavalampide halogeenid kumasid nagu tuhat loojuvat päikest ja mina olin parimas kohas, kus ma kunagi olin olnud. Ma olin lõpuks endas, rahus, tagasi alguses, emaüsas. Kõik hoiatused, jutud ohtlikkusest ja muust jamast muutusid naeruväärseteks – ma olin juba vähemalt viiel korral olnud purujoobes, alkoholimällaris, sügavas ja depresseerivas pimeduses, ning nüüd olid minus komponendid, mis pidid olema eluohtlikud, ent tegid mind ärksamaks ja õnnelikumaks kui ma kunagi ennemalt olin olnud.
Möödub aasta ja ma testin oma lävendit savuga, kuni poisid saavad kuskilt juppi. Ma tantsin öö läbi. Kuu aja pärast proovin antsu. Ma olen koos sõbraga pikali maas ja paitan tund aega järjest vaipa. Ma olen veel 15-aastane ja ma tean, et see lend on tsips liiga kiire, aga kas on kedagi, kes suudaks mind peatada? Järgmised paar aastad mööduvad triangulatsioonis mahv-jupp-ants; tarvitan alkoholi ainult siis, kui pean peavooluinimestega pidutsema. 18-aastaseks saades loobun peaaegu täielikult alkoholi joomisest. Testin hallutsinogeene, seeni ja hapet; väga naljakas on. Testin korki ja panen üle; väga kurb on.
Ühel hetkel tuleb alkohol tagasi, väga tugevalt. Stimulandid kaovad. Lähen alkoholiga üle igasuguste piiride, kahetsen... ja joon edasi. Vajun veel suuremasse masendusse, kuni käib nii kõva litter – selline, et enam tilkagi ei joo. Teen ainult kivi ja kord aastas psühhedeelikume. Korra proovin mämmi, aga seltskond on veits vale. Ühel hetkel jääb ainult kivi; tunnen häbi isegi kord aastas seente trippimisest. Häbelikult ja väga kartlikult möödub niimoodi nii mõnigi aasta. Ja siis tuleb katk.
Ei, koroona ei muutnud mind; mina oli alati sama ja on siiani. Aga maailm läks katki, inimesed läksid hulluks, kõik moondus ja tekkis küsimus: kuidas edasi? Ühel hetkel ilmus teadmine, et kurja küll, miks ma piiran end, vangistan oma vajadust trippida – mul ei ole sõltuvust, mu kehal on lihtsalt hästi suur narkovajadus, nagu ütleb raamatus «Neuromant» üks tegelane teisele.
Tuleb suvi ja üks happetripp, järgmisel päeval jälle. Sügisel tuleb kolmas happekas, tulevad seened. Tuleb talv ja tuleb chai masala, kus on lisaks tavakoostisosadele ka mant, seened ja sookail – nõiajook. Tuleb kevad ja esimene liin hobuserahustit; ma kepsutan mööda põlde ja pilt voldib. Tuleb suvi ja jälle seened, ja siis…
Ma teen juppi, Käbi ja Ahmediga, üle kümne aasta vist, ja see on ilus. Me ei ole enam poisikesed ega noormehed, vaid mehed teel keskikka, ja me ei graindi nii kuis kunagi, vaid istume ringis rannaliival ja räägime elust ja tunnetest ja mõtetest. Piirid lükkuvad maha ja me avame ennast. MDMA trennis tehakse meestest mehed.
Kuskilt tuleb veel hapet ja saabub sügis. Ja siis…
Ma teen antsu, kindlasti üle kümne aasta. Kodurajooni pinnakas, täpselt selline nagu ma neid tatikana nägin. Kiirus, kiire jutt, jutid, kolmas kord ka, ja ma kõnnin nagu alaealine mina kell neli hommikul kodu poole ning tean, et ma ei maga enne järgmist õhtut. Veel hapet. Veel seeni. Kevad on varsti kohal ja ma asun pruukima DMT-d ja meskaliini sisaldavaid aineid. Veel seeni, veel hapet, veel hobuserahustit, kuni ma kaotan täielikult järje.
Viimane aasta on olnud jõhker, sama raju kui gümnaasium kümneid aastaid tagasi. Kõigele eelnevale lisanduvad uuemad stimulandid – ja endiselt pean ma häbiga Eesti rahva ees tunnistama, et ma ei ole mitte kunagi elus teinud kokaiini. Ega opioide. Võimalik, et mõlemad on head, aga puudub huvi. Selle asemel teen hapet Tilgu rannas, sandy shores of Tilgu beach, Romantiku teelt paremale, ja vaatan Soome lahel toimuvat rahvusvahelist kaubandust…
Kuhu edasi? Tunnistan ausalt, et ei ole enam ühtegi uut ainet, mida sooviksin proovida – ei taha ei värskeid derivaate ega ka prekursoreid, kõik need uued ühendid on pask, kaverid omaaegsetest hittidest või spin-offid, mida naudivad vaid paadunud fännid. Mul on juba lemmikud; ma tean, mis mulle sobib ja mis mitte. Ma olen ikkagi konservatiivsete vaadetega naarik ja eelistan traditsioonilisi drooge nagu mahv-seened-hape-ants-jupp; ei ole vaja mingeid uusi sooneutraalseid drooge. Näiteks see kuradima «vannisool» mefedroon – see on konkreetselt halva high'ga asi. Parem hea kvaliteediga sitatriip kui selline pask.
Edasi on see, et ma näitan maailmale igasuguse keelupoliitika absurdsust. Igal nädalavahetusel muutun ma ülejäänud ühiskonna silmis kurjategijaks, ent ma ei saa ikkagi aru, miks see nii on ja mis ma valesti teen. Jeesus vaatab pealt, kui ma duši all masturbeerin või? Ma ei saa ikka aru ka sellest, miks ma ei või ise manti või seeni kasvatada; miks ma pean ma tegema hapet, mille puhul ma ei tea, kas tegemist on LSD või mingi mõttetu NBOMe-blotteriga? Miks pean ma iga kord juppi tehes muretsema, et ega seal ei ole rotimürki või raskeid opioide ja ma lihtsalt suren? Miks ei ole mu ants laborites puhastatud ja kontrollitud, vaid ma saan selle asemel arusaamatult nõrga toimeainesisaldusega nähvi, selleks et ühel päeval, kui liinid on juba väga paksud, ennast ülipuhtast sitast üle tõmmata? See ei ole ju normaalne, kui viina juues muretsed, et ega ei ole tegemist metanooliga? Või et ega tubaka sees asbesti ei ole, või kohvis rotimürki?
Need kõik on vastikud küsimused, ebameeldivalt tõesed, ja neile oleks juriidiliselt korrektne vastata: «Ära tee!» Reaalsuses olen ma inimene, toimiv ja tegutsev, omade vigadega, ent siiski inimene, kellele lihtsalt meeldib ennast sassi kammida. Ja ma olen juba vana inimene, kel on sissetulek ja teadmine, mis mulle meeldib. Ma tahan kvaliteetseid ja puhtaid drooge; ma olen isegi nõus nende pealt aktsiisi maksma. Laske lihtsalt elada või midagi sellist.