Kogemuslugu on elulise loo jutustamine jutustaja positsioonist lähtuvalt. Antud juhul on fookuse all psüühikahäirete põhjuste, ravimise ja taastumisega seonduva kirjeldamine. Kirjapandu eesmärk on näitlikustada, mida tähendab võitlus iseenda sees ja kuidas leida abi.

Küsimuse all on, kas olla iseenda või süsteemi ohver, või üldsegi kahtluse alla seada ohvristaatus kui selline. Sellega koos on siinses loos teisenenud ka autoriteedi roll, seda nii patsiendi kui ka meditsiinitöötaja seisukohast.

Ravi ja taastumine on koostöö, aga otsus probleeme tunnistada ja abi otsida on isiklik vastutus, mida keegi teine ei saa enda peale võtta.

Esimest korda ja tõsiselt pöördusin psühhiaatri poole 23-aastaselt, sest ma tundsin, et vajan seda. Vanemate gaslighting terve mu teismeea – pärast seda, kui ema oli üritanud end ära tappa ja nad ise pärast sellel teemal isegi minuga kunagi rääkima ei soostunud –, et minul on midagi viga ja et ma võin üldse kodust ära kolida, kui mulle seal ei meeldi, ei pärssinud sugugi juba imikuna kahtlases keskkonnas kasvanud väärastumise edasiarenemist. Oma depressiooni alguseks saan ma nüüd seega pidada aega, mil olin 14-aastane – sest pärast kümmet aastat tollest esimesest korrast Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus mõistan ma ka mitmete arstide tagasisidest, mis depressioon tegelikult on.

Kommentaarid
Copy