YPSILON VS ARHITEKTUUR ⟩ Kui palju õnnestub tarbehoonetesse panna filosoofiat?

Epifanio Ramirezi järgi on arhitektuur alati jaotunud preestrite arhitektuuriks ja sõdalaste arhitektuuriks. Öeldakse aga, et vanast majast on mõttekas alles jätta võimalikult palju.

Apexi arhitektide korterelamu aadressil K. A. Hermanni 8a on üks värskemaid ehitustöid Tallinnas. Hoone varaseimad jäljed pärinevad 20. sajandi alguse kaartidelt. Piirkond on pikema ajaloolise taustaga endine tööstusala, mida läbis näiteks ka raudtee. Hoone oli juba varasemalt läbinud mitu rekonstrueerimis- ja juurdeehitamisetappi. Uusim kihistu enne nüüdset rekonstrueerimist oli tegelikult üsna rahuldavas korras ja fassaadid isegi heas korras. Probleemideks olid peamiselt kasutatud materjalide sobivus nii keskkonda kui ka omavahel, vastavus nüüdisaegsetele ruumikliimaootustele ja energiatõhusus.

Tellija Avalon kaalus aastaid eri funktsioonidega arhitektuurilahendusi, enne kui otsustas korterelamu kasuks. Samuti oli KOV-i spetsialistidega arutatud mitmeid eskiise ja ideelahendusi, enne kui kompromissina jõuti lõpliku lahenduseni. Tulenevalt piirkonna eripäradest ja KOV-i detailplaneeringunõudest (mis oleks rakendunud juhul, kui hoone tihedus oleks hakanud vastama esialgses eskiisis esitatud teemaplaneeringule) otsustati hoone maht kavandada ümbritseva keskkonnaga võrreldes oluliselt väiksemaks.

KOV soovitas jäigalt järgida parkimisnõuet 1,3 kohta eluruumile. Esialgsetes eskiisides plaanitud suuremad hoonemahud oleksid võimaldanud kinnistule vähem parkimist. Suurematele korteritele kehtisid suuremad parkimisnõuded, ent kompromissi, kus erinevas suuruses korterite tõttu vähendatakse kesklinnale omaselt parkimist, KOV ei lubanud.

Katusekalle tuleneb maja varasemast lahendusest (tagasiastega kolmas korrus) ning KOV-i projekteerimistingimustega sätestatud piirangust arendajale ja arhitektile: kas teete detailplaneeringu või lähtute täpselt praegustest hoonesuurustest.

Eelnevast tulenevalt tekkis ka olukord, kus arendaja ressursside tõttu (suur kinnistu, aga väike hoonemaht) tekkis suurem surve teha pigem väikeseid kortereid – parkimiseks ruumi maja ümber jagus. Maja planeeringute lahendused ongi lähtunud olemas olnud hoone ajalooliste konstruktsioonide säilimisest (koridori kandvad seinad säilitati) ja omaniku (KOV-i suunatud) lähteülesandest. Maastiku arhitektuurse lahenduse autori Peep Moorastiga koostöös proovis Apex parkimist maksimaalselt liigendada haljastuslahendustega.

Kuna hoone oli kõikjalt erinevate viimistlusmaterjalidega kaetud, ilmnesid hoone ajaloole ja muudatustele viitavad konstruktsioonid alles siis, kui vahetult enne ehitamist asuti lammutustöid tegema. Kui lisatud kihtide lammutamisega oleks tegeletud juba enne projekteerimist, olnuks ehk ka arhitektuurne tulemus midagi veidi teistsugust. Seetõttu ongi vanade hoonete rekonstrueerimine alati põnev.

Apexist aitasid hoonet vormida Silver Soe ideeautorina, Märt Maripuu ja Ove Oot eskiiside ja eelprojekti arhitektidena ning Katarina Klaamas ja Epp Vahtramäe edasise projekteerimise ja järelevalve arhitektidena. Ypsiloni küsimustele vastasid Soe, Oot ja Vahtramäe.

[YPSILON] Mitu ruutmeetrit elamute üldpinda oleks sobiv inimese kohta? 1987. aastal oli seda Eestis 17,8 ja Saksa LV-s 36,6. Rootsis oli 1985. aastal 45 ruutmeetrit. Kui suurt maja vajaksite üksi elades ja miks?

[APEX] Vajadus ruutmeetrite järele kasvab pidevalt. Keskklassi tugevnemise tõttu on see viimastel sajanditel olnud loogiline osa moderniseerumisest. Pindalale lisaks on kasvanud ka ootused ruumikliima kvaliteedile ning loomulikult mugavusele ja turvalisusele. Nende saavutamine eeldab ju oluliselt rohkem ruumi inimese kohta – vannitoad, abiruumid, kontorid ja verandad on proovitud igaühele kättesaadavamaks teha. Kas selline pidev kasv on jätkusuutlik ja piiratud loodusressursside puhul mõistlik, on muidugi tõsine küsimus. Demograafiliselt arenenumates ühiskondades (nt Jaapan, Prantsusmaa) on inimeste ruumivajaduse kasvus näha juba ka statistilist pidurdumist.

Nüüdisaegset tarbimisühiskonda piiravad loomulikul moel energiaressurss ja sellest tulenevad piirangud elamisele. Lisaks hoone igapäevase kasutusega seonduvale energiakulule (nn energiamärgis) tuleb arvesse võtta kogu hoone elukaart (hoone väljaehitamise ning vajadusel ümberehitamise ja/või utiliseerimise energiakulu) ja tarbimist, mis võib johtuda hoone paiknemisest – näiteks seda, kui palju kulutame energiat liikumisele kodust esmavajadusteni või töökohani.

Jätkusuutliku arengu tingimustes muutuvad vanad ja tekivad uued elamisviisid. Inimene ei ole standardne suurus. Arhitektidena usume, et mingit lõplikku numbrit, kuhu elama või töötama mahume, ei ole võimalik ette kavandada. Elamispindade suurust mõjutab kindlasti ka ruutmeetri ostuhind. Hermanni tänava hoones eelistati suuremaid kortereid, kuigi neis võib ruutmeetri hulk inimese kohta olla väiksem kui hoones paiknevates ühetoalistes stuudiokorterites.

Konkreetse ruumi numbrilistest näitajatest olulisemaks peame selle ruumi kvaliteeti. Hea kujundusega väike korter võib pakkuda oluliselt mõnusamat elamisruumi kui suurem ja läbimõtlemata pind. Ka kvaliteetne välisruum laiendab eluruumi ja sellega on võimalik lisada siseruumile arvestatavat väärtust. Tänavaruumi ja vaheruumid oleme selle nimel ju isegi usaldanud KOV-i linnaplaneerijate ja -arhitektide kätte.

Ootus, et kõik majad jäävad just nende funktsioonide ja korterijaotustega, mida linnaplaneerijad, arhitektid või kolmandad osapooled paremaks peavad, ei ole kooskõlas ei loomuliku arengu ega ka demokraatiaga. Muutumine peegeldub ka viimatistes meie lauale jõudnud hoonestusprojektides. (Taas)tekkimas on väiksemate isiklike ruumide (korterid kui ööbimiskohad) kompenseerimiseks jagatud ruumid: ühisköögid, -terrassid, -rõdud. Peamiselt on kasvanud kvaliteediootused ühisruumidele (fuajeed, saunad, trepikojad, panipaigad, jalgrattahoidlad jne). Võib-olla peegeldab see ka ühiskonna arengutaset ja sisemist usaldust. Samuti on töö- ja eluruume veelgi rohkem ühendatud, võimaldades kiiret paindlikku muutumist ja samas pinna tervikliku efektiivsust. Kui näiteks suureneb kaugtöötamise vajadus, laste vajadused vanuse kasvades muutuvad või nad üldse välja kolivad, või leiab aset mõni muu muutus elukorralduses, ei pruugi elu- ja töökorraldusega seonduv ruumivajadus kokkuvõttes isegi muutuda.

Sarnastel teemadel soovitan põhjalikult tutvuda ekspositsiooniga Veneetsia biennaali Eesti paviljonis, mida tänavu kureerib arhitektuuribüroo b210. Samuti tasub kindlasti vaadata Eik Hermanni, Mihkel Tüüri ja Rene Valneri kureeritud näitust «Liginull».

[YPSILON] Tallinn tunnustas 2022. aasta eeskujulike restaureerimistööde seas Apexi arhitektide Lillepaviljoni ja Bekkeri villat. Kuivõrd on õige öelda, et Apex keskendub rohkem nii-öelda tarbekunstile kui dekoratiivkunstile? Tundub, et arhitektuuriväljaanded selliste tarbehoonete tegijaid pigem ei intervjueeri, aga tegu on ju kaunite majadega.

[APEX] Me end sellistes kategooriates väga ei defineeri. Pigem näeme end klassikaliste praktiliste arhitekt-projekteerijatena, kes lähtuvad iga kord lähteülesandest. See tähendab arvestamist ette antud koha, aja, materjalide, tehniliste võimaluste ja teiste piirajatega (omanike ootused, finantsid, bürokraatia, nõuded kolmandatelt osapooltelt, energiasäästuootused, müügitrendid jms). Nende vahel mediaatorina laveerides proovime loomulikult küsida ka küsimust «miks?» ja uurida, kas saame ise lisatähendusi juurde luua. Näiteks, kuidas on just see tingimus just selliselt kujunenud, miks nendel klientidel just sellised ootused on, või kas on võimalik arhitektuuri kaudu inimesi muuta ja harida.

Samas proovib meie büroo kui 15 isiksusest koosnev kooslus jätta vabad käed kõigile. Vast peegeldavad tulemused ka seda, kas ja millised nendest tingimustest just sellel hetkel prevaleerisid. 

Üks olulisemaid dimensioone projekteerimisel on meie jaoks aeg kõige üldisemas tähenduses. Peame projekteerija vaatenurgast teadma, millal maja valmib, millised ajaloolised tegurid hoone asukohta määratlevad, millised piirangud ja ootused ühiskond parasjagu sel hetkel hoonetele ja keskkonnale seadnud on, millist kvaliteeti parasjagu ruumidelt eeldatakse, kui kiiresti peaksid toimuma ehitustööd, millised on lähitulevikuootused, jne.

[YPSILON] Kui palju filosoofiat siiski tarbehoonetesse õnnestub panna? Öeldakse, et asjad surevad, aga filosoofia püsib igavesti. Kuivõrd arhitekt soovib või ei soovi, et tema looming avaks end igal tasandil?

[APEX] Meie igapäevapraktika on andnud meile mõista, et meie ei ole need, kes selliseid püsivamaid tähendusvälju ja suurusi oma töös igapäevaselt defineerida jõuavad. Pigem jäävad need meist järgnevatele tõlgendada, mis tahes moel. Ideaalis näemegi hooneid kui platvorme, mida ühiskond oma arengustaadiumides saab hetkevajadusest ja piirangutest lähtudes pidevalt ümber defineerida.

Rekonstrueerimine ja restaureerimine on hetkel kõige energiaefektiivsemad ehitatud keskkonna loomise viisid, seepärast hindame, et uue hoone valmimine pärast üht kindlat «arhitekti lõpetatud pintslitõmmet», «ametnike seatud piirangut» või «arendaja Excelit» on alles selle hoone elukaare algus. Lõplikult valmis olevaks ja just sellisena säilivaks ei julge me hinnata ühtki maja ega keskkonda.

Oleme seda meelt, et kui tekivad kasutajad ja algab hoone sisuline kasutus, siis tekivad ruumidele tegelikud funktsioonid, elu ja tähendused (nt siseruumikardinate disaini või terrassikujunduse kaudu). Lõpetatud ruumid on võimalikud museaalidena ja projektjoonistel.

[YPSILON] Kuivõrd on teie töödes eestilikkust või välismaisust? Kui kaua olete olnud mõjutatud Eesti arhitektuurist?

[APEX] Igapäevases praktikas ei näe me ka rahvuslikus plaanis selgeid piire. Küll aga toimuvad projektipõhiselt lokaalsel tasandil arutelud ning võimaluste ja konteksti analüüsimine. See tähendab, et rahvuslikud eripärad tulevad arhitektuuri ilma, et keegi sellele spetsiaalselt pühenduks – muu hulgas annavad oma nüansi materjalid ja levinud tehnoloogiad, samuti inimesed, kellele maja tehakse ja inimesed, kes hoonet kujundavad. Leidub ju meie laiuskraadil ka teisi rahvusriike, kus hoonete materjalidele ja tehnoloogiatele kehtivad sarnased piirangud ja võimalused.

Meie hinnangul tõlgendab Hermanni 8 materjalikasutus omas eristuvas võtmes nii Torupilli miljööala kui ka konkreetse kvartali puithoonestuse kujunduskeelt, samas kui mahtudes ja fassaadikompositsioonis peegeldub varasem ajalooline tööstushoone.