Ma ei taha kohe mõeldagi, kui palju ma olen oma elus šokolaadi söönud. Väga palju. Eri kvaliteedi ja maitsetega. Ma jumaldan šokolaadi, ja sedapidi võttes on see olnud nagu palverännak, mis algas kunagi esmesest kassipildiga «Nurri» piimašokolaadist lapsepõlve Eestis ja on mind läbi elu, läbi «Marabou» ja «Lindti» ja teiste šokolaaditahvlite tänaseks Guatemala kakao maagilisse maailma kandnud.
Kui kuulsin seltskonnas kellegi neiu jutustust kakaotseremoonial kogetust, hakkas asi mind loomulikult huvitama. Olin ka kuulnud noorest arstist Angelast, kes ameti maha pani, oma elus kannapöörde tegi, paar aastat Guatemala džunglis maia indiaanlaste külakeses elas, seal huvitavaid asju õppis ja koges ning nüüd tagasi Küprosele naasnult oma Limassoli vanalinnas asuvas majas kakaotseremooniaid korraldab.
Mis seal ikka pikalt mõelda – šokolaad on jumalik, kakao on imeline. Kutsusin sõbranna kaasa ja me siirdusime tseremooniat kogema, mis, nagu nimigi ütleb, sedapuhku privaatselt naistele mõeldud oli.
Kui sisenesime tseremooniamajja, oli seal juba ees rõõmsaid ja elavalt vestlevaid naisi. Interjöör oli hubane; Angela ja tema võluv ema tervitasid meid südamlike kallistustega. Suures potis auras kakao, laual oli lillebukett, palju tasse ning mesi ja tšillipipar, mida vōis soovi korral joogile lisada.
Angela serveeris kuuma kakaod. Inglise keeles on kuum kakaojook hot chocolate, ja millegipärast arvasin mina, kes ma olen kõva šokolaadisööja, et mulle midagi magusat ja šokolaadilaadset juua pakutakse. Oh, ei! See oli kibe, mõru, veidi rasvane jook, mis kohe üldse šokolaadi või magusat kakaod ei meenutanud.
Sain esimese lonksu alla neelatud ja püüdsin aru saada, kas see oli nüüd meeldivam või ebameeldivam kui Tiibetis joodud soolane kuum jakivõitee. Ma söön meeleldi 85% kakosisaldusega šokolaadi ja närin ka mõrudaid kakaoube, aga see kraam tundus mitme kraadi võrra kangem olevat.