MUUSIKAFESTIVALIL ⟩ Liam Gallagher ei talu konstruktiivset kriitikat

Rokkfestivalidega, eriti selliste suurematega, on see häda, et suurem osa mussist neil on täielik pask. Mingid briti teise ešeloni indiõudused, vähetuntud ja üksteisega äravahetamiseni sarnased naishääl-lauljad-laulukirjutajad ning leged, aga tüütud üheksakümnendate kultusbändid.

Käin festaritel ainult sellepärast, et midagi muud pole teha; naisega olen ju tülis, me ju ainult mossitame vaikides. Vahest mõni post-pungi uue laine bänd köidab hetkeks, aga see on ka nii eilne päev tegelikult. Neil bändidel on tavaliselt ka see häda, et iga järgmine üritab eelmisest saundi ja laulutekstide poolest radikaalsem olla, kõlades muidu täpselt samamoodi, ja lugu lihtsalt pole. Bassi juurde ja let's go! Kõrgetele pööratakse viimasel ajal muusikas üldse teenimatult vähe tähelepanu. Samas, eks see muusikatrendidega vaidlemine on ka mõnes mõttes selline traditsionalisti mõtteviis, mis alati kõike kõikjal pidurdab. Vahel pean endale meelde tuletama, et tasub rääkida põhiliselt sellest, mis on hästi, mitte sellest, mis halvasti. Kibestujaid on meil niigi palju, ei ole vaja neid juurde tekitada.

Nii ma seal festivaliväravast sisse astudes vaikselt mõtlesin, aga nii kui zen-olekuni jõudsin, hakkas, nagu ikka, närvidele käima järgmine asi, sedapuhku publik. Neid huvitab ju ainult party ja mussist on täiesti suva, kuigi loetletakse ekstaatiliselt esinejaid, keda kindlasti näha tahetakse. Osa on muidugi ka lihtsalt nussi või armastust otsimas, mida ei saa neile kuidagi pahaks panna. Väsin siiski tihti ära keskpärasuse sellisest domineerimisest neil suurtel festaritel.

Kõndisin seal, õlletops näpus, mööda festariala ringi ja jälgisin inimesi.

Kogu päeva jooksul nägin suurtes kogustes ennast heasse vormi ajanud mehi, kes olid särgid seljast heitnud ja nautisid oma lihaselisi ülakehasid, oodates ise naiste heakskiitvaid pilke, mida tuli muidugi napilt – edevuse laat on alati läbinähtav kõigile peale objekti enda. Mõnel oli küll ka pekine vats hiiglaslike rinnalihaste all vappumas; kohe näha, et elatakse endiselt paarikümne aasta tagustes pettekujutelmades ja usutakse, et õige mehe mõõt on see, palju ta rinnalt surub. Mõnedel tüüpidel on millegipärast rinnalihaste fetiš; ilmselt kodus peegli ees imetlevad oma pektoraaliste mänglemist, ise samal ajal alateadlikult kõhtu sisse tõmmates.

Mingid tüübid tegid kivi kõrval; küsisin kõssi. Üritasin ka vestlust alustada, aga nad rääkisid mingis kohutavas Põhja-Inglismaa murrakus, nii et pool juttu jäi arusaamatuks. Pidin kogu ega üle küsima, et mida-mida, lõpuks ei viitsind enam, noogutasin niisama kaasa ja ütlesin okei-okei, nende kohtade peale, mis pidid vist humoorikad olema, häälekalt hirnudes. Tüüpide intonatsiooni ja miimika alusel tabasin puändikohad ära ja purskusin naerma, nalja sisu muidugi absoluutselt hoomamata. Lõpuks aurasin sealt vaikselt minema; stressitase läks liiga kõrgeks lihtsalt.

Siis sattusin rääkima mingi tüübiga, kes tutvustas ennast muusikakriitikuna. Rääkis, et kirjutab festivalist arvustust mingile veebiväljaandele. Ise nägi välja nagu plaadikogujast nohik, nagu minagi; selle järgi tegelikult kohe samastusingi.

«Tahad, ma saadan sulle eilse päeva kokkuvõtte?» küsis ta halvasti varjatud uhkusega. «Muidugi tahan,» olin aus. Mind alati huvitab, mis pilguga inimesed teatud asju näevad, kuna ise hindan tavaliselt hoopis muid aspekte. Samas on uus vaade alati värskendav.

Arvustus oli sitt. Verbaalselt onaneeriv, autori süvateadmiste valguses peesitav olustikukirjeldus. Vähe on tüütumaid tekste kui need, mis oma erudeerituse ja faktiteadmiste kattega varjatult, keeruliste võõrsõnade ja superlatiivsete epiteetidega pikitult, ning põhilisele – muusika tekitavate emotsioonide kirjeldamisele – liiga vähe ruumi jättes on lihtsalt väheütlevalt pinnapealsed.

«Mees, tekstis peab iga lause laetud olema. Ei ole mõtet suva hõllandusi toppida igale poole,» seletasin talle. «Aga, ei, kujutan selle teksti põhjal ette su plaadikogu, kindlasti vägev,» proovisin positiivse noodiga jätkata, kuna tajusin tema peaaegu solvumiseni ulatuvat pettumust. Ta ju ootas kiitust! «Tead, ütlen ausalt, ma viimasel ajal muusikakriitikat enam eriti ei loe, kuna avastasin, et seda vaibi, mis mind mussi juures köidab, ei suuda ükski kriitik tabavalt kirjeldada, isegi kui ma arvustusega üldiselt nõustun. Muusikakriitika, nagu ka kogu muu kriitika, on surnud žanr. AI võtab niikuinii varsti kogu selle valdkonna üle ja sa pead minema MäkDonni burkse flippima.»

Eks ta sutsu pettunult must sinna maha jäi. Inimeste ootusi petta on tegelikult alati mõneti ebameeldiv kogemus.

Pärast pikka ootamist tuli Liam lõpuks lavale. Liami juures meeldib mulle eelkõige tema hääl. See on nii mine-persse-mind-ei-huvita-tonaalsusega, et seda on võimatu mitte armastada. Muidugi on seal mingi poos (või, noh, päris tugev poos), aga mind see millegipärast ei koti. Liam käis mööda lava ringi, õlad laiaks aetud, nagu tänaval juhusliku vastutulijaga tüli norides (kuigi peale ta oma bändimeeste laval kedagi teist muidugi polnud), torutas ülbelt huuli ja tagus aeg-ajalt endale ekstaatiliselt rusikaga vastu rindu. Temast õhkus kerget harimatu maaka vaibi, mis on alati sümpaatne. Armastan tahumatust ja põlgan peenutsemist; eelistan lihvimata teemante, kuna elitaarses vaoshoituses peitub just emotsioonide kohitsetuse tõttu tihti midagi peaaegu hälbeliselt perversset. Eks naised rokimeeste juures seda robustset animaalset magnetismi otsivadki, selles küll tihti kiirelt pettudes, kuna harva näeb vähem glamuurset vaatepilti kui rokenrollistaar Selveri kassas kahe Saku Pilsneri ja kiirnuudlite eest maksmas.

Tungisin läbi purjus inglise pööbli esiritta, ise röökides: «Rada vabaks, isa tuleb!» Haarasin ühel tüübil, kellest mööda trügisin, suitsu suust ja panin endale ette. Mu naljad võivad kohati päris irriteerivad olla; vedas, et keegi kurjaks ei saanud. Müksasin trügimise käigus kogemata paari jorssi õlaga, nii et neil veits õlli maha loksus. Vabandasin siiralt – mehe õlletops on püha, nende asjadega ei naljatleta.

Jõudsin lõpuks päris lava ette ja saavutasin Liamiga silmsideme. Röökisin talle mingi loo vaheajal: «Türa, mees, mängi Oasise lugusid, kedagi ei huvita su soolopask!»

Liam vist kuulis seda, ehkki seal valitses ka lugude vahel üsna kõrvulukustav lärm – koomas briti töölisklass vilistas ja röökis non-stop. Liam igatahes jäi mind äkki pikalt põrnitsema, astus siis kiire sammuga lähemale, viskas mikrofoni ja tamburiini maha, hüppas lavalt publikusse ja sõitis mulle raskelt lõuksi. Sain päris korralikult piki lõgemeid; üks silm oli ikka poolkinni ja täiesti sinine ning lõualuu andis pärast mälumisel veel tükk aega tunda. Publik muidugi juubeldas kogu aktsiooni ajal, mis oli neist armas. Liam ronis pärast pisukest mürgeldamist lavale tagasi ja alustas järgmist lugu. Juubeldasin rahulolevana ülejäänud rahvaga kaasa ja näitasin kahe peopesaga tehtud südamemärki. Liam ain't sisistas läbi hammaste selles kõige raskemas Manchesteri dialektis: «Fooookin ' ai, maaan.»

Pärast konsat läksin ümberkaudsetesse baaridesse edasi aurama. Mingis pubis küsis suure õllekõhuga tüüp mu olukorda nähes kaastundlikult: «Noh, mis sul juhtus, astusid reha peale vä, hö-hö-hö?»

«Kuule, ei, sain just Liam Gallagheri käest korralikult piki kaalikat,» ei näinud ma põhjust valetada.

«PÄRISELT VÄ!?» Olin hetkega Õllekõhu tähelepanu jäägitu keskpunkt. «Mine persse, mees, päriselt vä, täitsa lõpp, ei ole tõsi, mees, ausalt räägid vä, ega sa mingit paska ei aja, ega ju?!»

«Päriselt, päriselt. Tulen just konsalt, olin esireas ja Liam sõitis mulle korralikult piku pilongi natuke enne show lõppu.»

Õllekõht jõllitas mind uskumatusest pärani silmadega – umbes sellise näoga, nagu oleks just Viking Loto loosimisel jackpoti võitnud. Mees haaras mul käest kinni, tõstis selle üles ja röökis üle kõrtsi:

«Hei, tüübid, uskuge või mitte, aga see jobukakk sai siin Liami enda käest nossi just praegu! Ei ole võimalik, eino, täitsa putsis, mis mees!»

Olin hetkega ümbritsetud vaimustusest möirgavast meestekarjast.

«Wow! Ülikõva, mees! Kas andsid ise vastu ka?» «Mitu laksu sisse said?» «Mõtle, kui oleks rüseluse käigus ta päiksekad endale saanud!» «Sa mega tüüp ikka, õlli tahad?»

Pidin veel mitu korda kogu lugu otsast peale uuesti rääkima. Lisasin iga kord mõned värvikad detailid juurde ka muidugi ja alustasin stseenikirjeldust iga järgmine kord kaugemalt. Mu Liami lavakõnnaku-imitatsiooni peale kukkusid paar tüüpi suure kõõksumisega baaripukkidelt maha. Olin oma sõiduvees; veel järgmisel päeval olid mõlemad õlad õlalepatsutamistest kergelt hellad. Mitme tüübiga tegin koos selfisid ja ühele andsin autogrammi.

Terve õhtu tehti välja. Olin rahul, et sain tasuta korraliku peatäie – üritus oli selgelt asja ette läinud.