TAREEN ⟩ Nõukogude armees tarvitatud tareen on aegumatult halb droog

Nõukogudeaegsed inimesed kindlasti mäletavad keemia- ja tuumarünnakuvastast esmaabikomplektikest AI-2. Neid vedeles oranzi värvi plastkarbikeste näol kõikjal lademetes. Sisuks olid antibiootikumid, valuvaigisti promedool, oksendamisvastane ravim etaperatsiin, radioaktiivsusevastased kaaliumjodiid ja tsüstamiin ning närvigaaside vastumürgina mõeldud Taren (vn тарен, maakeeli tareen).

Sariinivastase tareeni peamiseks toimeaineks oli aprofeen; lisaks sisaldas tablett tsüklodooli, klorosiili ja karbakoliini. Nõukogude elu vastu aitas tsüklodool. Paremini informeeritud nõukogude amatöörkosmonaudid ja e-sportlased muidugi teadsid, et iseloomult täpselt samasugust rännakut pakkus ka toonane külmetuse- ja allergiavastane ravim dimedrool, mida nohuse ninaga lastele sisse aeti. Lihtsalt kui tareeni puhul piisas tabletist või kahest, siis dimedrooli tuli vähemalt paar lehte ära nosida.

Sama huvitav kui nõukogude inimese tavaelu oli ka nõukogude psühhonaudi rännak tareeniga. Kui keegi naudiks kõige kõrgemal tasemel suu kuivamist, oleks tareen minu esimene soovitus – see on tareenitripi esimene tajutav ja tähelepanuväärne ilming.

Järgmisena avaldus nõukogude inimesele tareeni rahustav toime – silmalihased lõtvusid, kätte võetud ajalehes muutusid sõnad hägusteks ja loetamatuteks ning hiljem juba kippusid üle serva maha jooksma. See oli mõnus; tollal polnud lehtedes ka trimmis silmalihastega midagi lugeda.

Edasi hakkasid asjad käest kukkuma. Suitsetajal kukkus põlev sigaret neli või viis korda sõrmede vahelt, niisama mitu korda torkas ta endale seejärel tühjad sõrmed suhu. Õnneks leidis põleva sigareti enamasti põrandalt üles. Need kes tegid tareeni kolhoosi viljakuivatites või kusagil heinalakas ja suitsetasid seal, põlesid kindlasti koos kuivati või lakaga maha.

Järgmine osa tripist oli igavus. Midagi huvitavat ei juhtunud, tavaline nõukogude realism, nautleja heitis tavaliselt loobunult voodisse ja jäi magama.

Siis ärkas psühhonaut millegi peale üles ja edasi oli juba natuke huvitavam. Toas olid põnevad inimesed, tulid ja läksid; nendega kannatas intellektuaalset vestlust pidada. Ka sensuaalselt – näiteks seisis akna kõrval eksootiline, salaja Soomest toodud pornoajakirjast silma jäänud naine, kes palus luba ööseks jääda. Lähemal tutvumisel muutus tõmmu ahvatlus aknaserva kokku keritud kardinaks või seina najale tõstetud põrandavaibarulliks.

Järgmise ilminguna tekkis masendus, kuna kõik toas viibijad huiasid; siis tekkis tahtmine nad uksest välja visata ja seejärel juba raev, kuna sa ei saanud mitte kedagi neist kätte. Näiteks magas üks su kutsumata külalistest nurgas. Mõtlesid, et magava inimese saad ju ometi kätte, kui kiiresti teed, jooksid ta juurde ja andsid talle täiest jõust litaka jalaga... ja samal hetkel muutus see värdjas nurgas lebavaks plekist korpusega Riga tolmuimejaks ja su varvas oli paistes ja valus oli sul ka.

Kõik oli nii reaalne – ei ühtegi virvendust ega midagi, nagu päris elu, kõik inimesed toas ajasid selget juttu. Vahel tulid mingid debiilikud teisest toast ja üritasid sulle kiirabi kutsuda, kustutasid vahelduseks sigarette, mis sul näppude vahelt kukkusid ja tõid sulle juua, sest su kurk kuivas. Siis tulid jälle mingid normaalsed vennad, sa ajasid nendega mingit teemat, aga niipea kui asjaks läks, lasid nad su jälle üle ja kadusid. Mitte muhvigi ei saanud aru!

Hommikul said. Mitte keegi su korterikaaslastest ei tahtnud sinuga mitu päeva jutti rääkida; naabritega oli sama lugu. Köögipõrandal vedeles kahe jalaga taburet – kolmanda olid sa öösel küljest murdnud ja üritanud sellest gaasipliidi abiga tõrvikut teha, et segases olukorras selgust luua.

Enam sa oranži karbikest ei avanud. Jõid viina ja ootasid kannatlikult, mil nõukogude aeg läbi saab.