PEETER SAUTER ⟩ Eesti poliitikas jooksevad ringi elevandid ja ninasarvikud

Kui meedias visati õhku hüüdnimi Savisaarele – Ninasarvik – (algselt osalt välimuse järgi ja sarkastilise vihjena), oskas vana demagoog ja poliitmanipulaator selle ära kasutada ja omaks võtta. Ninasarvik on võimas, ohtlik loom ja läheb kõigest ja kõigist läbi. Savisaar hakkas linnavalitsuse rahast toetama ninasarvikut Tallinna Loomaaias ja loomulikult hakkas seda perioodiliselt kajastama Õhtuleht, tuletades meelde, et Savisaar on võimas nagu ninasarvik. Ei saa tema vastu mitte keegi; mingi orav või siil ärgu lootkugi. 

Savisaar hakkas linnavalitsuse rahast toetama ninasarvikut Tallinna Loomaaias ja loomulikult hakkas seda perioodiliselt kajastama Õhtuleht, tuletades meelde, et Savisaar on võimas nagu ninasarvik. Ei saa tema vastu mitte keegi; mingi orav või siil ärgu lootkugi.

Mulle andis koduse ülesande kamraad Tiit Lepik, kes palus üle lugeda Eugene Ionesco näidendi «Ninasarvik» (mida on eesti teatrites korduvalt lavastatud). Rumeenlane Ionesco kasvas Pariisis, liikus etnilisele päritolumaale Rumeeniasse, ja kui seal tärkav totalitaarrežiim, mis meenutas mõneti saksa natsismi esiletõusu, üle viskas, läks tagasi Prantsusmaale. Kus veetis valdavalt aega absurdidraamat kirjutades. Absurd on ka «Ninasarvik», mis samas on poliitiline allegooria.

Unises Prantsuse väikelinnas, kus luuserid kohvikus aega surnuks löövad, tormab läbi linnakese tolmu üles keerutades ninasarvik. Nägemus? Tsirkusest plehku pannud? Ah, ei tea. Totrus nagunii. Unustame ära. Äkki deliirium. Joome edasi, joome nagunii.

Aga ninasarvik tuleb uuesti ja uuesti. Tormab läbi linna nagu viirastus, keerutab tolmu üles ja trambib kui pöörane. Kassike jääb jalgade alla, sureb, oi kui kahju. Kassimammat tuleb lohutada, aga mis sa teed. Ei lähe ju ninasarviku vastu. Ehk ninsarvik püütakse kuskil kinni ja enam peletis ei tule!

Ja üldse, kas see oli aafrika või india ninasarvik, kas ühe või kahe sarvega, ja kummal neist üldse on üks või kaks sarve? Ah? Oleme täpsed! Nii sumbub totaalne sotsiaalne jama kultuursesse dispuuti.

Muide, vene-juudi päritolu Jevgeni Švartsi «Draakon» (mida on samuti Eestis korduvalt lavale toodud) on samasugune totalitarismikriitika. Linnapeaks saab Draakon, mis tundub algul uskumatu, aga tasapisi saab selgeks, et Draakon polegi ainult paha, kuigi võib olla ohtlik, ja parem on teda karta ja talle alluda. Ehkki seda tükki peeti nõukavenes natsisaksa kriitikaks, oli publikule selge, et jutt käis totalitaarriikidest üleüldse, teiste hulgas stalini-venest.

Mu kamraad Tiit Lepiku mõte oli, et kas Eesti poliitmaastikul on praegu tegutsemas miski poolimaginaarne ninasarvik. Kes või mis see on, ta vihjet ei andnud. Küll aga lisas enda ja Toomas Raudami arutelu ChatGPT-ga teemal, mida võib Ionesco näidend tähendada ja kuidas asetuda tänasesse. ChatGPT paralleele loov analüüs oli üllatavalt hea. (Kuigi nüüd nähakse AI-s samuti võimalikku äriimpeerimide, establishmendi ja (totalittaar)riigi manipulatsiooniinstrumenti.)

On tunne, et ohtu poliitikas nähakse eri suundadest. Kelle jaoks on kommunistide ja varaste pesa Reformierakond, kelle jaoks on siinsed sotsid Rootsi sotside mahitatud ja kinni makstud pervomaaletoojad, kelle jaoks EKRE natsionaalsotsialistid, jne. Silte kleebitakse kiirelt ja hulgim. Kas meil on hiiliv Kremli mõjuagentide sfäär või hoopis trumpistide-lepenistide paremradikaalne vandenõu, või hoopis Ameerika pehmoliberite bideemeeste pussuvalitsus? Kas oleme totaalselt Brüsseli käpa all ja kuulekad orjad või lakume P… perset? Paranoiasid jagub rohkem kui seeni tänasel suvel. Mis teeb pisut lootusrikkaks. Sest kui nii palju libahunte karjas nähakse, siis äkki nähakse ära ka tõeline võsavillem.

Kanaarilind-kaevanduses-stiilis hädakellasid on kõlistatud varemgi, tõtt-öelda kogu aeg. 2015. aastal küsis Mari-Liis Lill parlamendi ees, mis on pildil valesti, ja püüdis selgitada, et kapis pole tonti. Ometi, kui järgnesid mitmesugused tervise- ja sõjakriisid, tuues Eesti majandusse kaasa jamad, meenus Lille jutust, et miski on pildil valesti. Ja kõigile tundus selge, et kapis siiski oli tont. Ja mitte süütu Vaasalinna väiketont ehk Karlsson.

Viimasel aastal on üles leitud vana kulunud teravmeelsus, et kui toas on elevant, siis ei ole suurt mõtet teha nägu, et toas elevanti ei ole. Või püüda eestlaslikult arvata, mida mõtleb elevant meist. Üritada pimedana kirjeldada elevandi osa, mida saad kombata, jalga või lonti – tabamata elevandi kogu suurust.

Teema paisus niivõrd, et õige mitme kooli trepikojaseintele maaliti suuri elevante. Ilmselt kooli juhtkonna initsiatiivil viitena, et kool on raharaskustes, elevant on toas, aga ministeerium keeldub nägemast. Las tuleb ja vaatab.

Eks neid elevante ja ninasarvikuid, ohte – toltalitarismi-, vägivalla-, despotismi- ja muid – on õhus paremateski perekondades ja igas riigis nagunii. Peab püüdma neid nähtavaks teha, neist rääkida. Aga kui mulli puhuda, läheb jutt igavaks ja keegi ei usu, ei kuula.

Ma ei mäleta, millal meie riigiisad poleks olnud pätid, vargad ja valetajad. Kui keegi jälle uudise letti laob, ajab haigutama. Kirik represseerib, manipuleerib ja varastab, vene õigeusu kirik veel rohkem. Pangad samuti. Kogu ärimaalim ja establishment. Riigikogu veab seanahka, valitsus koorib rahvalt naha maha, et endale jäätist osta, kunagi varastatud kümne miljoni eest olla ostetud kokku pool Itaaliat (nagu Zelenskõilgi). Aga mitte ainult! Liiguvad jutud sellestki, kuidas Mart Helme tegi soomust Moskva saatkonnas töötades, sai välisminnist kinga ja ostis mõisa. Ma ei tea Eestis poliitikut, kes poleks korrumpeerunud varas. Kõigil on ninasarvikumaskid kapis, kuigi me ei suuda neid alati näha. Kõik tahavad meid orjastada.

Paranoia on üldinimlik Juba prints Hamleti Taani riigis (näidendi autor võis olla Briti kuningakojast) oli miski mäda ja Meelis Kubits kirjutas Shakespeare'i (kelle autorsus on kaheldav) tsiteerides 2013. aastal artikli «Mis on mäda Eesti riigis?», mille võiks avaldada väikeste muudatustega ka täna, sest muutunud on vähe. Teemad olid siis: «Siim Kallasest saab Eesti president. Superministeeriumi ehitus sümboliseerib riigi ülbust ja prassimist. Estonian Airiga korraldatud eksperimendi eest peavad inimesed vastutama hakkama.»

Praegu lahkus meil hästi (20 000 kuus) teeninud Jan Olof Palmer kokkulepitust varem Nordica juhi kohalt pinsile ja võttis kaasa kopsaka hüvitise, jättes lennufirma maha miinustesse ja viies oma uude firmasse kaasa varem Nordica bilanssi kuulunud Skandinaavia lennud. Tegutses nagu varem Tero Taskila Estonian Airis. Kristen Michal kergitas teleuudistes õlgu. Minister ei tea, miks kõik läks nagu läks. Asja uuritakse ja uurimise eest makstakse omakorda keni kopikaid. Ehk siis sadu tuhandeid. Maksame, et teada saada, miks raha kaotasime, aga kas midagi teada saame, on kahtlane.

Kas oli elevant toas, kotermann või ninasarvik Nordicas? Justkui oli. Aga Michal ei tea ja Palmer salgab. Viimane on juba läinud, ei saa talt enam küsidagi. Plassipoolne lugu. Aga ega poodu majas nööri kvaliteedi üle arutlemine kuhugi vii.

Portugali Manuelile (kes, muide, pooldab kaht Portugali kommunistlikku parteid, sest seal on need ainsad, kes pole kohalikes omavalitsustes soomust teinud, aga see on Salazari totalitaarriigi järgses meelsuses mõistetav) juhtusin poetama hämaolukorrast Eesti poliitikas, kus justkui ninasarviku jälgi olla nähtud, aga läbi udu ei paista, kus põõsas elukas ennast peidab. «Ah, nii on see kogu Euroopa poliitikas,» lõi elutark Manuel käega. Ja meenutasime, kus riigis mis jamad kobrutavad. Kreekast Londoni ja Lissabonini. Ehk pisut lohutas. Äkki meie ninasarvik polegi kõige salakavalam, ahnem ja kurjem?

Või näeme ninasarvikut pisut kõverpeeglis? Rein Raud ütleb, et Toompeal on moraalsed värdjad (seepeale läheb sinna ametisse ta vend Mihkel), aga kui küsin, kas ja miks ta ise Toompeale ei lähe, et kas või haridusküsimstes mitme ülikooli professorina kaasa rääkida, ütleb Rein – ei. Nad on seal värdjad ja mina sinna midagi paremaks tegema ei lähe.

Pangandusmees ja rahandusspets Indrek Neivelt kritiseerib muudkui valitsust ja leiab, et pooled ametnikest tuleks lahti lasta, aga see tundub olevat kogu positiivne programm, et tuua riik välja alandatud majandusreitingust, mis toob kaasa kallimad laenud. Ärimehed Palts ja Neivelt soovitavad mitte koonerdada ja maksutõusedaga eelarvet tasakaalu ajada, vaid juurde laenata, sest laenukoormus pole suur, aga paraku pole me Saksamaa ja kallimad laenud ja laenuprotsendid lööks meid valusalt ja uuesti. Neid põeme ka praegu. (Mis ei tähenda, et pretendeeriksin majandusspetsidest ja iibekoordinaator Paltsist, kes soovib toetuste abil lapsi osta, targemaks.)

Ehk siis tonti, ninasarvikut, korruptsiooni, hiilivat kodanikukontrolli ja totalitarismi, rahva röövimist (aga mille nimel – kui valitsed paljaks röövitud rahvast, keda siis veel röövida?) nähakse eri kohtades ja eri nurkade alt. Kõverpeeglis võtab ninasarvik eri kujusid ja paistab eri nurkade alt eri värvi ja karva.

Aga Ionesco näitemäng totalitarimininasarvikust, keda Ionesco oli oma nahal tunda saanud – kuhu see jõuab? Kuidas lõppeb?

Näidendis hakkavad väikelinna inimesed järk-järgult muutuma ninasarvikuteks. Esmalt muutub nahk rohekaks ja otsaette tekib muhk, inimene mühatab ja vahel norsatab, trambib ringi ja sööstab etteaimamatus suunas. Käitub arusaamatut, ettearvamatult. Tundub ohtlik. Inimesi ei tee esialgu märkamagi. Ja ninasarvikutenagi on transformeerunud vahel eristatavad, nii et teame, milline endistest tuttavatest konkreetne möödatormav ninasarvik on.

Meenub ka Juhan Viidingu luuletus, kus ta märkab, et loomaäris on papagoipuuris papagoideks muutunud endised sõbrad. Kurb lugu – sõpradest on saanud papagoid, aga teha pole midagi.

Ionescol muutuvad algul ninasarvikuteks agressiivsemad, ülbemad ja enesekindlamad tüübid. Aga järk-järgult võib tranformeeruda ninasarvikuks mõni pehmo kaasajooksik või terava mõistusega sell, kes algul oli ninasarvikukriitiline. On arusaamatu, kas tegu on nakkava tõvega, pandeemiaga, või on tranformatsioon vabatahtlik, sest leidub inimesi, keda veetleb ninasarvikute naturaalne jõud, vaistlikult agressiivne käitumine, kambavaim.

Näidendi protagonist, kõiges ja iseendaski kahtlev humanist Beranger näeb, kuidas järk-järgult muutuvad ümberringi ninasarvikuteks sõbrad ja töökaaslased; lõpuks ühineb ninasarvikute kambaga – armeega – Beranger' kallim Daisy. Beranger jääb üksi ja kui vaatab vanu pilte endast ja sõpradest, võrdleb neid ninasarvikutega, hakkavad temalegi tunduma ninasarvikud vaprad, uhked ja ilusad. Korskamine ja trampimine, mida ta varem jälestas, võib tunduda omoodi muusika, laulu ja animaalse kambatantsuna. Seda enam, et ninasarvikute ringitormamisi saadavad uhked trompetihelid.

Kust võtab Beranger, et õigus on temal, kui püüab inimeseks jääda? Äkki võetaks tedagi kampa, ehk saaks temastki uhke ninasarvik? Aga sarv ei taha Beranger'l otsaette kasvada, pehme nahk ei muutu karmiks ja tugevaks. Samamoodi ta pehme loomus. Beranger mõistab, et temast ei saa ninasarvikut ka siis, kui ta tahab.

Siin on Ionesco nihilistlik paradoks. Viimane humanist ei jää inimeseks oma ideaalide ja inimlikkuse pärast; temas lihtsalt pole piisavalt robustset materjali, et totalitaarriik teda kasutaks ja omaks arvaks, et saada ninasarvikuks. Ta on liialt pehmo.

Kas ja kui palju on sarnast Eesti poliitikas? Küllap poliitikasse minek mõneti inimesi muudab. Sest seal on raske jääda delikaatseks ja viisakaks, tuleb õppida poliittehnoloogiaid, seista enda ja partei seisukohtade eest demagoogitsemiseni välja.

Ometi on vist poliitikul ja poliitikul vahe kuni lõpuni. Kohatisest eesmärgipärasest valetamisest ei pääse ilmselt keegi, sest vahel on tõde komplitseeritud ja seda ei ole võimalik lühidalt lahti seletada – ja vahel ühest, selget tõde polegi. Rääkida tuleb samas lihtsalt. Aga kui sa püüad oponendi seisukohti mõista, võid hakata neid pooldamagi, pole sul enam poliitikasse asja, oled pehmo.

Räägitakse, et poliitika on kompromisside kunst, aga kui vaadata tänast koalitsiooni ja opositsiooni, siis kas ikka on? Näis, kuis sügisel töö riigikogus jätkub. Või mis jätkub, kas mingi töö seal üldse algab. Sest kevadel läks aur pasunate peale, lauale trummeldamisele ja puldist räiguste pildumisele. Õhus on lubadused mööblit loopida ja eakas asespiiker aknast õue visata. Vahel pole selget tunnet, kas võrdlema peaks looma- või lasteaiaga. Kui naispoliitik nähvas oma saalikohalt teisele naispolitikule, kes parajasti puldis kõneles: «Idioot!», suutis kooliõpetajast poliitkolleeg vaid ehmunult pead pöörata ja ohata. Jah, koolipapana võid sa püüda klassi korrale kutsuda, aga parlamendis kolleegide keskel nii ei saa.

Aga, tõsi, mis viga literaadina oma ateljees viriseda! Nagu ütles kunagi Johnny B. Isotamm, kui teda Toompeale eesti asja ajama kutsuti: «Seal muutuksime ise samasugusteks.» Ehk siis demagoogideks, jutupauunikuteks, ebaviisakateks. Paksunahaliseks ja teisi mitte kuulates oma teed pidi edasi rühkivateks. Koerad hauguvad, karavan läheb edasi.