BARBIE-FILM ⟩ Barbie tegeleb feminismiga, aga ignoreerib konsumerismi
8. august 2023, 14:01
Filmis seisab Barbie silmitsi samaaegselt mitme antagonistiga: eksistentsiaalse kriisi, soolise ebavõrdsuse, ühiskondlike võimusuhetega. Barbie oli sunnitud tegelema kõigi nende teemadega paralleelselt ja seisma pärismaailmas silmitsi kriitikaga, mille sihtmärgiks on päris-Barbie olnud juba kümnendeid.
Greta Gerwigi «Barbie» on kahtlemata aasta oodatuim film. Ootust kasvatasid näitlejad Margot Robbie ja Ryan Gosling, Twitterisse lekkinud fotod neoon-rulluiskudest ja filmivõtetest ning paljulubav režissöör Gerwig. Margot Robbie' kehastatud stereotüüpiline Barbie elab perfektset elu, kus iga päev on nagu eelmine ja iga õhtu on girls night.
Ta elab «Unistustemajas» ja peab igal ööl sõbrannadega tüdrukuteõhtuid ning tema kõrval seisab ustavalt Ken, kelle tööks on pelgalt «rand». Filmis läbib Barbie eksistentsiaalse kriisi, mis viib ta pärismaailma otsima seda inimest, kes temaga kurvana mängimise tõttu kriisi põhjustas. Filmi ilmumisega seoses tõstatati kriitikat Barbie kui mänguasja suhtes, aga ka filmisüžees esinenud feministlike sõnumite tõttu.
Täna ootame me igalt linateoselt sügavat ühiskondlikku kriitikat. Teatud määral «Barbie» seda rolli täitis. Filmis käsitleti ühe teemana Barbie'de kuvatavat ebarealistlikku standardit, kus pikk, kõhn, blond, perfektne naine ehk stereotüüpne Barbie on loodud vastama lapseealiste tüdrukute ootustele. Pärismaailma sisendes peategelane Barbie seda ei mõistnud, sest pärismaailmas elavatele tüdrukutele oli Barbie valusaks meeldetuletuseks, et nemad sellised välja ei näe ja ootustele ei vasta. Barbie't kui nukku kujutatakse alati eduka ja õnnelikuna; ta on pidanud kõikvõimalikke ameteid, olles alati täiuslik ning täites kõiki normatiivseid rolle ja ootusi.
Mida ütleb sale, pikk ja täiuslik Barbie edukuse etalonina selle kohta, kuidas naisi laiemalt hinnatakse ja mida neilt oodatakse? Kas selleks, et naisena edu saavutada, on vaja need tingimused täita? See on olnud üks peamisi küsimusi, mis on Barbie' brändi saatnud. Filmi lõpu poole üritatakse seda perfektsionismisuunda kummutada, kuid ebaveenvalt.
Samas ei pea Barbie't käsitlema ainult ekspluateerijana; kohati võib ta olla ka vabastaja. Barbie kõigi oma ametite ja identiteetidega saab olla inspiratsiooniallikas. Nukkudele ise lugude loomine või riiete õmblemine võib pakkuda väljundit, et naiseks olemist läbi Barbie' positiivses võtmes mõtestada. Hüpernaiselik Barbie on populaarne karakter, keda drag show'des parodeerida, samal ajal kui Keni kujutatakse geina, et murda heteronormatiivsuse ja maskuliinsuse vahelisi tabusid.
Barbie' puhul jäävad silma stereotüüpsus ja normatiivsus. Kuigi filmis oli mitmekesise välimusega näitlejad, oli seal vaid üks ülekaaluline Barbie. Emafirma Mattel on Barbie'de väljanägemist mitmekesistanud – 2016. aastal lisandusid pikk, lühike ja kurvikas nukk. Nukke vaadates jääb aga võrdlemisi segaseks, mis vahe neil on, sest nende kehalised iseärasused on väga väikesed. Nukud peaksid välja nägema väga erinevad, ja kuigi nende kehasid proovitakse mitmekesistada, on nad kõik ikkagi liialt sarnased originaalse Barbie'ga.
Lisaks on peategelaste Barbie' ja Keni suhe nii heteronormatiivne kui olla saab. Terve Barbie-maailm on heteronormatiivne, seal justkui ei eksisteerigi midagi muud peale Barbie'de ja Kenide pseudoromantiliste ja nukkude omavaheliste platooniliste suhete. Seksuaalsuse teemas jäi «Barbie» endale truuks ja norme lõhkuma ei asunud.
Filmis kujutati Barbie' sünnilugu kui ema ja tütre vahelist südamlikku narratiivi. Tegelikult loodi loodi Barbie Saksa nuku Bild Lilli järgi, keda kingiti täiskasvanud meestele pilakingiks. Lilli oli Saksa tabloidi Bild koomiksitegelane, kellest ilmus lehes pildisari aastatel 1952–1961. Lilli kandis populaarseid riideid ja oli seksapiilne, rõõmustades oma välimusega täiskasvanuid. Alles hiljem hakkasid temaga mängima lapsed. Bild Lilli nukke toodeti kuni 1964. aastani, mil Barbie' emafirma Mattel Bild Lilli õigused ära ostis.
Barbie-nukk on ühelt poolt seksikas, kuid teisalt sexless. Barbie' keha võib pidada seksikaks; ta jalad on loodud ainult kõrge kontsaga kingade jaoks. Gerwigi filmi treileri üks prominentsemaid stseene on Barbie' kingadest välja astumine, mis Barbie' jalgade argielu düsfunktsionaalsust nii tugevalt meelde tuletab. Marilyn Ferris Motz on kirjutanud artikli «Seen Through Rose Tinted Glasses: The Barbie Doll in American Society», kus ta avab Barbie' suunal tehtud kriitikat. Ühe aspektina tõi ta välja nuku jalad – nukk teeb alati mittekehalist tööd, mistõttu ta kannab alati kontsakingi. Erinevalt Euroopa aristokraatidest pidid Ameerika uusrikkad mehed pühendama oma aja töö tegemisele, mistõttu delegeerisid nad vaba aja veetmise ja raha kulutamise oma naistele.
Sealt sai alguse Ameerika naise (ja Barbie') kui tarbija lugu, mis ägenes eriti pärast teist maailmasõda. Barbie loodi 1950. aastate lõpul, kui USA-s elas vaid 6% maailma rahvastikust, kuid seal toodeti peaaegu pooled maailma kaubad.
Teine probleem, millega tegeleti, oli patriarhaalse ühiskonna mõtestamine. Barbie'de maailmas oli matriarhaat; naistel olid mitmesugused juhtivad ametid ja Kenide ehk meeste tööd olid lihtsakoelisemad. Barbie'l on olnud kokku üle 200 erineva töö, Kenil vaid ligi 40. Mattel on loonud kokku 12 eraldiseisvat Keni, kelle töö seondub rannaga, kuigi Keni ametiteks on olnud ka hamburgerikokk, elupäästja või kantrilaulja. Barbie' tööpõllu lai ampluaa on hõlmanud presidendi, ülemkohtuniku, füüsiku ja arsti ametit, jättes Keni enamjaolt taustale tuhmuma.
Filmis ei tundnud Ken end Barbie-maailmas autonoomse indiviidina; tal puudus ilma Barbie'ta identiteet. Pärismaailmasse jõudes nägi ta patriarhaalset süsteemi, kus rollid olid vahetuses – meestel oli võim, identiteet, oma maskuliine kultuur jõusaalide ja hobustega; neid austati, ja lõpuks ta tundis ennast kuhugi kuuluvat. Ken võttis pärismaailmast Barbie-maailmasse kaasa viljakad meeste ülimuslikkuse ideed – loomulikult koos hobuste, vägivalla ja toksilise maskuliinsusega.
Keni kibestumus ja kuuluvustunde-iha viis kendomini, mille tagajärjel hakkas kehtima patriarhaalne kord ja Barbie'd hakkasid kehastama ajupestult labastes riietes teenijannasid, seljatades varasemad arsti-, füüsiku- või kohtunikuametid. Barbie-maailm naasis matriarhaati, ehk status quosse, kui kõik ajupestud nukud tänu võimestavale sõnumile ja ühtsusele endiseks muutusid. Barbie'd naasid enda endiste võimupositsioonide juurde, jäädes sarnaste võimuliinide juurde nagu varem. Tegelikult ei ole vahet, kas kehtib matriarhaat või patriarhaat, sest oma funktsionaalsuse poolest on nad samasugused – alati on keegi, kel on teise üle võim, ning võimu subjekti defineeritakse pahatihti läbi võimu kehtestaja.
Barbie ignoreeris konsumerismi
Konsumerismi film ei puudutanud, kuid Barbie' laiema mõtestamise juures on tarbimine olulisel kohal. Barbie mänguasjana on loomult tarbimist õhutav – alati tulevad liinilt uued ja erilised Barbie'd, nukule saab osta mitmesuguseid hooajalisi ja piiratud tiraažiga riideid, aksessuaare, maju, koduloomi, uusi kaaslasi, autosid jpm. Barbie teevad relevantseks tema asjad, mida ei saa kunagi olla liiga palju. Barbie ise on tarbitav, aga samal ajal on Barbie ka tarbija. Mõned kriitikud on väitnud, et Barbie teeb naistest kui kaubast tarbitava – justkui teeks Barbie naise kehast ja olemusest millegi, mida tarbida ja nautida saab.
Teine dimensioon tarbimises on Barbie' turundamine ostjatele – läbi juurdeostetavate lisade on võimalik hakata Barbie' sihtgruppi juba väga varajases eas tarbimise teele suunama. Barbie'ga kaasas käinud sõnumitest jääb kõlama, et nii Barbie't ennast kui ka temaga mängivat inimest on võimalik läbi uute riiete, aksessuaaride ja muu õnnelikuks teha. Selle kaudu on Barbie' emafirma Mattel voolinud lastest tublid tarbijad.
Uue filmi ilmumisega koos on Barbie' logodega hakatud tootma kõike, mida hing ihaldab. OPI küünelakid, NYXi meik, Sinsay pidžaamad, Bershka T-särgid, H&M-i riided naistele ja lastele, UNO mängukaardid, Pepco riided ja sandaalid ja mütsid ja vihmavarjud ja saunalinad ja hommikumantlid ja patsikummid ja rahakotid, BooHoo naistesärgid ja -püksid ja peakatted ja kleidid, Aldo kingakollektsioon, GAPi pusad ja jakid ja seljakotid ja seelikud, Impala rulluisud, Primarki lasteriided ja juukselinad ja tossud ja tuutud ja sandaalid ja küüneviilid ja sokid ja aluspüksid ja säravate kividega USB-kaablid ja meigikotid ja juukseharjad, Zara tossud ja trikood ja lasteriided, Barbie' logodega popkornipakid, Crocsid, Xboxid, filmitegelaste järgi tehtud nukud ning palju palju muud.
@primark Our Barbie™ accessories are in-store now 💗 #Primark #BarbieTheMovie ♬ original sound - Barbie Movie
H&M-i Barbie-koostöö ja roosade riiete lööklauseks on sisemise nuku omaks võtmine (Embrace Your Inner Doll!). Silmapaistev Barbie-esteetika ja turundus käivad käsikäes trendidega – eestkätt nukulike trendidega, mida noored naised kannavad ja argielus kureerivad.
Bratzid ja Barbie'd ning nende stiil on olnud Y2K etalonideks; nukud ja neile loodud outfitid on pakkunud inspiratsiooni tänastele noortele ja poelettidele jõudnud trendidele. Praegu poodides ja Instagrami-reklaamides vohav Barbie-maania sobib kui rusikas silmaauku ajal, mil TikToki-esteetikad, kõikvõimalikud core'id, moodboardid, hoolikalt kureeritud interjöörid ja riidekapid on ülipopulaarsed. Internetimeemidest alguse saanud trend minna Barbie-filmi kinno vaatama roosades riietes teeb tänavapildis kinnominejate märkamise lihtsaks. Barbie pole enam ammu pelgalt nukk, vaid kolossaalne bränd, millel on ülemaailmne jõud.
Barbie't jäävad jätkuvalt saatma heteronormatiivsuse, soorollide, kõrgete standardite ja ameerikaliku tarbimiskultuse kuvand. Samas on aeg piisavalt küps blondi bimbo-feministi jaoks – vaid mõned aastad tagasi girl bosside hiilgeajal oleks «Barbie» võinud filmina sootuks teistsugune olla. Kuigi mõnede kriitikute sõnul jäi filmi feministlik sõnum liiga pealiskaudseks, olid selle emotsionaalsus ja siirus paigas, mis kahtlemata on filmi edusse suure panuse andnud.