NÄDALA KULTUURIÜHIK ⟩ Kommuuni +372 podcastid

Ma ei saa ju rääkida persoonilugude podcastist ilma loojatele viitamata. Õigupoolest saan ma siin jälgi ajada küll vaid Sten Õitspuu kaudu, kel on minu meelest maailma kõige ülbem hääl. Kuna end kommuuniks nimetav ühendus +372 näikse sotsiaalmeediast leitava info põhjal olevat ürituste korraldamisega seonduv ettevõtmine, mis on seadnud endale eesmärgiks relevantsetele ühiskondlikele teemadele tähelepanu tõmbamise, on sel podcastil täiesti õigustatud alus küsida, kes, miks ja kuidas loovad maailma meie ümber. 

Kui ma Instagramis esmakordselt viidet neile nägin, panin vist korraks mängima, aga kuna see oli lõik vestlusest Maria Reinupiga, kes rääkis midagi filmi «Tolkein» produtseerimisest, polnud ma päris kindel, et see on minu jaoks. Sõnad nagu «kaasprodutseerimine», executive producer jms ei ärgitanud mind edasi kuulama. Aga, olgem ausad, kui kontsentreeritud eksistentsiaalset filosoofiat otsekohe peale ei tule, ongi mind raske ligi tõmmata.

Olgu rõhutatud, et mul pole (iseseisva elu jooksul) mitte kunagi olnud telekat, ma ei kuula raadiot ning lehtedestki loen väga valitud väljaandeid ja pisteliselt. Maailma probleemid on aga isegi piiratud meediatarbimise juures siiski ilmselged. Niisiis tabas selle podcasti kuulamine mind sel suvel Pärnu vahet pendeldamise haavataval kudemisperioodil, vahetult pärast kooli lõpetamise stressist väljaroomamist.

Esimese saatena kuulasin vestlust Kaarel Seinaga. Stenil ei olegi ainult ülbe hääl. Juba saate keskel oli mul tunne, nagu oleksin seltskonnas, nagu oleksid külalised. Samal ajal, kui ma süüa teen ja koristan, räägivad pehme häälega poisid juttu vaimse tervise olulisusest, reisimisest ja avastustest nii erialaselt kui ka isiklikus elus. Mustafa Celici intervjuu annab väga huvitava sissevaate tema kujunemislukku operaatorina Türgis ja sealt edasi. Sten ja Mustafa meenutavad siin antropolooge, kes asuvad teineteise suhtes eri positsioonides.

Operaator on samuti vaatleja, kes võitleb ajaga, samas kui operaatori küsitleja on nagu vaatleja antropoloogiline intervjueerija. See meenutab mulle härdaid aegu antropoloogiaõpingutest, mis olid tõeliselt kirgastavad. Kuidas me inimesi vaatleme ja vaadeldatavat vahendame? Mida see annab neile, keda vaadeldakse? Milline on side (kaameraga) vaatleja ja vaadeldava vahel, küsib Sten, ja see on väga oluline küsimus ka visuaalses antropoloogias. Laiendatult on see ka kriitiline küsimus meediast kui sellisest üldse, eriti visuaalsest meediast, sest kui tihti me üldse mõtleme sellele, kuidas meile midagi näidatakse: kuidas ja miks on see monteeritud selliseks, nagu see on? Kõiksugu dokumenteerivate formaatide puhul on see veel eriti oluline, sest neil on justkui iseenesestmõistetav «tõe» silt juures. Niisamuti inimeluliste katastroofide puhul.

Paratamatult hakkan siinkohal edasi mõtlema AK ja sotsiaalmeedia kujutatavate «tegelikkuste» peale… Aga see on lihtsalt see koht, kuhu nende jutt mind viib, mitte antud arvustuse sisu. Mustafa ütleb, et alati tuleb valida õige leer – see, mis on õige inimkonna jaoks. See on väga väärtuslik teadmine; see ongi apoliililine inimlikkus.

Jaan Kronberg räägib laiskusest progressi suunajana – kui ollakse piisavalt laisk, mõeldakse rohkem. Kuidas teha mõni töö ära võimalikult väheste liigutustega? Inimeseks olemise õppetunnid, nagu Sten neid nimetab, on tõepoolest läbiv ja siduv teema nii karjääriredeli kui ka enesearengu seisukohast. Sümpaatne on siinjuhul see, et tolles intervjuus – kuid ka kõigis senistes saadetes – toetub vestlus mingil määral ka ühistele kogemustele. Ses suhtes saab siiski öelda, et Sten teeb erialasaadet (paljud külalised meenutavad projekte vms, mille kaudu teineteist tuntakse), aga ilmne on siiski, et meediaprojektid on alati seotud väga palju muuga peale püsiva kollektiivi. Ja see omakorda teeb võimalikuks rääkida kogukondlikkusest sisulisemas ja laiemas tähenduses. Mis meid inimestena ühendab, et me üldse tahaksime koostööd teha? Mis üldse elus tähtis on?

Kokkuvõttes tegeleme kõik omal moel eksistentsaalsete küsimustega, kui me vähegi oma fikseeritud seisunditest väljas saame käia. Jaan ja Sten sõitsid mõlemad korporatsiooni kõrgete korruste koosolekuruumidest alla, et laiemalt ringi vaadata. Mul on hirm liftigagi sõita. Kokkuvõttes ajame ikkagi sama asja, lihtsalt eri vahenditega.