Mis asi see on? Moskva olümpiamängude siiani nii ihult kui ka hingelt punane logo-skulptuur, mis tolkneb siiamaani Pirita sadama muuli küljes. Lennart Meri käskis selle oma ajal mere äärest ära koristada, aga toonane Pirita sadama direktor põhjendas käsu täitmata jätmist sellega, et me ei peaks häbenema, et meil olümpiamängud olid. Tõesti? Ei peaks ikka või?

1980. aastal jättis terve hulk riike boikoti korras Moskva olümpiamängudele tulemata. 1980. aasta suveolümpiamängude rahvusvaheline boikott korraldati protestiks Nõukogude Liidu 1979 a. sissetungi vastu Afganistani. Afganistanis olid teiste hulgas sunnitud sõdima ja kaotusi kandma ka eesti soost mehed.

XXII olümpiamängude Tallinna Olümpiapurjeregatil ei protesteerinud Nõukogude Liidu 1979 a. sissetungi vastu Afganistani toona 22-aastane Tõnis Lukas, kes oma noore punase käega tõmbas autasustamisstseremoonial üles kõik kuus võidulippu.

Moskva olümpiamängude raames Pirita sadamasse paigaldatud skulptuur
Moskva olümpiamängude raames Pirita sadamasse paigaldatud skulptuur Foto: Pjotr Mahhonin / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Samuti astusid üle afgaanide laipade olümpiapurjeregatil ava- ja lõputseremoonia lavastanud Mikk Mikiver, üritusel esinenud lastekoor Ellerhein, vanamuusikaansambel Hortus Musicus, vokaalansambel Laine ja populaarsed bändid Kukerpillid ja Leegajus.

Kas meie, ülejäänud, peaksime kõik häbenema, et meil olümpamängud olid? Kindlasti! Tunda uhkust 1980. aasta purjeregati üle Tallinnas on sama, mis tunnustada Nõukogude Liidu ja ta õigusjärglase kuritegelikku järjepidevust.

Nõukogude-Afganistani sõjas langes 75 000–90 000 afgaani. Ja see vildaka Audi logo ja punatähega inimsusevastane obelisk seisab seal kui Kukerpillide verine harf inimpõlvede kannatustel.

Miks pole sel pildil Jaak Valget redeliga? Kus on Andres Aule, kus Mait Vaik? Mehed, kus on teie relakad?