EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Küüditajast Smuul oli eesti kirjandusele hädavajalik tankist

Kuigi Stalin ja teised bolševistlikud liidrid nägi kunstis suuresti ainult propagandavahendit, tuli vahele erandeid, näiteks Bulgakov. Stalinile ta ikka väga meeldis – romaan «Valge kaardivägi» oli üks Jossifi lemmikuid, Bulgakovi näidendite esmaetendustel istus ta teatrsaalis, ja olid ajad, mil ta pidas Bulgakoviga lõputuid telefonikõnesid.

Aga no ikka kiusas, kuna kasu, mida ta Bulgakovist eeldas, tolle allumatuse tõttu ei tulnud. Kiusas, aga pidas nii meeletult lugu, et jättis elama. Paljudel puhkudel ei jäänud kunstnik elama, seega kirjanikku või kunstnikku stalinistiks nimetades võiks ka hetkeks mõelda, kas mingile teosele võis eelneda otsene tellimus, mille täitmata jätmisel oleksid olnud tõsised tagajärjed.

Nõukogude Liidus pidi nõukogude kirjandus propagandavahendina olemas olema; Eestis täitsidki selle koha Smuul, Vaarandi jt. Tiraažid olid hiiglasuured, sõnumid jõudsid miljoniteni. Kui polnuks Smuuli, tulnuks Moskval nõukogude eesti kirjandus mingil teisel kujul välja mõelda – tõenäoliselt andetumana, võimalik, et venekeelsena; ega midagi paremat poleks kuidagi tulla saanud. Absoluutselt mitte mingi probleem polnuks Stalinile toona ka kõik eesti kirjanikud asumisele saata ja Permi oblastist uued kirjanikud koos kirjanike liidu esimehega asemele transportida.

Seega – kui Smuulide näol oli nõukogude kirjandus olemas, lünk oli täidetud, tähelepanu oli sellel ja nõukogude eesti kirjandus propagandavahendina Moskvat rahuldas, siis osaliselt tänu sellele sai selle taga kuidagimoodi juhtuda ka ülejäänu, mida me toonasest kirjandusest tänini hindame.

Sama lugu on teiste toonaste eesti soost kommaritega. Ahju nad siis nüüd, või mitte, aga asjaolu, et okupeeritud Eestis oli juhtivatel positsioonidel piisav hulk eest keelt emakeelena rääkivaid inimesi, hoidis siin suurema venestamise ära. Kes olid lojaalsed unistusele omariiklusest, kes komparteile või isiklikule võimuihale. Jutud süsteemi seestpoolt õõnestamisest on rahvusromantika; seda ei tasu tõsiselt võtta. Moraaliga vastu olemine oli kujul või teisel tavareaalsus – leedukad olid nii tublid ja agarad kommunistid selleks, et Moskva ei tahaks sinna vagunite kaupa biomassi saata. Täna on Leedu elanikkonnast venelasi 6,3%.

Maridel, komidel, ersadel ja teistel nii hästi ei läinud. Nad ei hakanud tublideks kommunistideks, see Moskvale ei meeldinud, ja siiani elavad nad vene mõjusfääris ning tõenäoliselt ei hakka neil ka tulevikus hästi minema.

Seega, kui keegi pidi nõukogude ametnik olema, keegi pidi kolhoosiesimeheks hakkama, keegi pidi nõukogude kirjanik olema, keegi üle Nõukogude Liidu tuntud lüpsja, siis keegi pidi ka küüditaja olema, kuidas muidu. Jäänuks Smuuli poolt talumehe vara üles kirjutamata, tulnuks kellelgi teisel käed küüditamisega ära määrida; ega siis küüditamine ära jäänud ei oleks. Kui küüditajaid poleks leitud, oleks ka need siia kiiresti vagunitega sisse veetud.

Eks nooruses padupunasele Smuulile endale loksus ka elu teisel poolel pärale, mis ideoloogiale ta oma elu rajas ja millele vastandus, aga no mida sa enam teed – siis joodki konjakit ja ootad, millal see kõik läbi saab...

Seega – kummastav, aga sellist veidrat teed pidi on Smuul ja teised toonased eestikeelsed kommarid eesti keele ja kultuuri säilimise ja järjepidevuse taga. Kirjutan seda lihtsalt mõtteharjutusena; ausammast neile selle eest püstitama ei hakkaks, Smuuli näogi võiks nüüd kirjanike maja seinalt maha võtta, sest sellega seoses on lihtsalt liiga palju tühja, väsitavat müra. Ikkagi küüditaja ja pommitamise õigustaja.